Adamson-Eric

Maali- ja tarbekunstnik. Alustas õpinguid „Pallases“, kuid põhilise kunstihariduse omandas Berliinis ning Pariisis. Teinud hulgaliselt õpireise Euroopas ja Venemaal. 1968. aastani töötas ERKI-s õppejõuna. Läbi aegade üks isikupärasemaid ja tunnustatumaid Eesti kunstnikke, kelle novaatorlik looming on toetunud Euroopa kunstikogemusele.

Adamson-Eric on siinses kunstiloos harukordset tüüpi, ehk vaid Ado Vabbega või Eduard Wiiraltiga võrreldav. Nende kõigi avangardinõtkus ning laiahaardelisus, rahvusvahelisus ja teatav edasiviiv arrogants kandsid endas laia joont, mida vaid haruharva näha võib. Seejuures oli Adamson-Eric muidugi „absoluutne maalikunstnik” (Enn Põldroos), selle žanri iseseisev edasiviija.
Kõigest 21-aastasena siirdus kunstnik juba välismaale, täpsemalt Berliini, et seal kunsti õppida. Aasta hiljem läks ta pikemaks ajaks Pariisi ning nii oli tema kunstipagas 1920ndate lõpuks erakordselt rikas. On märgitud, et tema toonast loomingut iseloomustab õrn kaldumine kubismi poole, kuid need tööd, mis Adamson-Eric 1934. aasta sügisel Tallinna Kunstihoones oma ateljees välja pani, olid midagi hoopis muud. Ta oli pikalt reisinud Kreekas ning sellest sai rännak, mis tema loomingut enim mõjutas. Teadaolevalt valmis tal 17 maali, milles on „ruumi Adamson-Ericu sellele näole, mille järgi me oleme harjunud teda ära tundma. Ta pöördub „puhtasse maali”, läheneb impressionistlikule traditsioonile. Värvikäsitlus muutub heledaks, kergeks ja säravaks,” nagu kirjutab Põldroos.
Kreekas valminud tööd on kahtlemata üks tema tuntumaid ja olulisemaid seeriaid. Maaliline tihedus, kus iga ruutsentimeeter on erakordselt läbitöötatud, saab siin kokku suurte kujunditega ja jõuliste värvivormidega. Uurijad on üksmeelel: „Algas Adamson-Ericu loomingu kõrgaeg, mis kestis 1940. aastateni,” nagu kirjutavad Ülle Kruus ja Ene Lamp. Tõepoolest, on lausa haruldane, kuivõrd loomulikult suudab kunstnik rakendada impressionistlikku värvikäsitlust, muutumata samas liialt magusaks. Vaate suurejoonelisus on lummav, valgus tabav, vormid õiged. Ent ennekõike – ikkagi värv. „Adamson-Eric ütles kunagi: kui tahad mõista värvitooni olemust, ära vahi seda otse. Sa ei näe midagi. Suuna oma pilk kõrvale ja piidle sind huvitavat kohta silmanurgast. Et mõista valgust, vaata varju. Et mõista värvi laubal, vaata juukseid,” nagu meenutab Põldroos.