Märt Laarman

Kuigi puulõike ajalugu loetakse juba 6. sajandi Hiinast, oli alles 1923. aasta Eesti kunsti ajaloos puulõike saabumise osas tähenduslik. Nimelt avaldas Märt Laarman siis oma mapi „Seitse puulõiget“, mis oli ühtlasi üks esimesi puulõiketehnikas teostatud vabagraafika kollektsioone. Toona tegid mitmed autorid nn mappe, teiste seas ka Eduard Wiiralt, kuid Laarmani oma on tähenduslik ka uuendusvaimu poolest. Puulõike napp laad sobis ka Laarmani lemmikvärvide ja kompositsioonivõtetega, lubades ühtlasi liikuda uuele tasandile: vormide stiliseerimise, kubistliku venitatuse ning dramaatiliste kontrastideni. Sadam, mis on ju äärmiselt armastatud motiiv kõigi romantikute maalimenüüdes, on Laarmani graafilisel lehel oma vormide mitmekesisusega saanud suurepäraseks inspiratsiooniallikaks ühele veendunud konstruktivistile, kes ei vaata maailma mitte läbi roosade prillide, vaid läbi puulõike mustvalge klotsi.