Ülo Sooster

Ülo Sooster on alati olnud Eesti kunstiajaloo jaoks autor, kelle nimi käiakse välja siis, kui on olnud vaja tõestada: ka meie olime rahvusvahelised. Sedavõrd orgaaniline ja eeskujudest rippumata oli Soosteri filosoofilis-sürrealistlik looming, mis puudutas ka abstraktsionismi piire ning oli kõike muud kui realistlik. Pole põhjust kahelda, et pärast vangilaagrit Moskvasse elama asumine ei muutnud Soosterit otsustavalt – samasuguse lähenemiseni oleks ta ilmselt jõudnud ka Eestis. Küsimus on ehk vaid mastaabi suuruses, mis võibki aga olla otsustav.
Soosteri kunstilooliste rariteetide kõrval on seni vähem tähelepanu osutatud tema tõetruumatele eskiisidele ja kavanditele. Need reedavad Soosteri ande teist külge: ta polnud mitte ainult oma ajast ees ja ametlikest tingimustest sõltumatu olnud mõtleja, vaid ka filigraanne kunstnik. Häid mõtteid võib ju olla paljudel, kuid alles meisterlik teostus annab neile kaalu. Soosteri „Istuv akt“ on ehtpicassolikust hoost kantud tušijoonistus, kerge ja üldistav. Taas tuleb kasutusele võtta ka „improvisatsiooni“-mõiste, kuna antud töö tõestab, et improviseerida saavad mitte amatöörid, vaid oskajad. Ainult siis, kui kunstnik valdab joonistuse peenemaidki nüansse, on tal võimalik hakata improviseerima (sest ta suudab seda kontrollida) ning detailidest üldisemale tasandile tõusta (sest ta teab, mis on liigne). Kuid „Istuv akt“ ei ole kahtlemata vaid kunstiline õnnestumine.
1956. aastal vabanes 32-aastane Sooster Karaganda vangilaagrist. Selja taha jäid seitse masendavat aastat, mille süngusest annavad tunnistust ka tema mitmed laagris valminud joonistused. Ent elu ei muutunud veel rahulikumaks. Kuigi Sooster oli leidnud armastuse ja registreeris veel samal 1956. aastal Jõhvis oma abielu, ei õnnestunud tal end Eestis sisse seada. Sama aasta oktoobris oli noorpaar seetõttu sunnitud Eestist lahkuma ning minema abikaasa kodulinna Moskvasse. Loominguliselt märgitakse Soosteri toonastes töödes Picasso mõjusid, motiivina muutus aga väga sagedaseks tema abikaasa kujutamine. Käesolev töö ei kujuta siiski Lidiat, vaid on üldistatum. Ometi kõnelevad naise poos ning olek samasugusest kaitsevajadusest ning rahuliku õnne otsimisest, mis iseloomustas ka Soosteri enese toonast eluperioodi. Ja nagu öeldakse: pärast vaikust saabub torm. Juba 1958. aastast algab teadlaste sõnul Soosteri hiilgeperiood.