Aleksander Krims

Roman Nymani on Eesti kunstiajaloos kirjeldatud üllatavalt harva, kuigi tema looming on ennesõjaaegsete kunstnike seast üks levinumaid ja populaarsemaid. Ometi puuduvad Nymani kohta uurimused ning seega ka täpne arusaam, kes Nyman siis tegelikult oli ja mida ta oma loominguga saavutas. Küll aga teame seda, kuidas tema loomingus ühinevad rahvusvahelised mõjud ja kodumaised motiivid. Nyman õppis Peterburis, seejärel Pariisis, tehes reise ka Itaaliasse, Saksamaale, Norrasse jne. Kuni 1920ndate alguseni moodustavad Nymani loomingu peasisu teatridekoratsioonimaalid, kuna ta oli esimene vastava eriharidusega kunstnik Eestis. Maastikumaaliga hakkab Nyman tegelema alles kümmekond aastat enne käesoleva töö valmimist, leides inspiratsiooni oma matkalt Hispaaniasse. Anne Toomla sõnul on kohe algusest peale tema töödele iseloomulikeks joonteks puhtad värvid, soe värviskaala ning suur kontrast valguse ja varju vahel.
1930ndatel maalib Nyman peamiselt Loksal, Haral ja Virve külas, samuti Tapurlas. Tema tööd on dekoratiivsed, kompositsioon on tasakaalus, värvid puhtad ning Toomla sõnul “näib, nagu oleks maastik poseerinud kunstnikule, pole tunda tuulehõngu ega väiksematki lainet”. Ilmselt nii võiski olla, sest on raske ette kujutada teist kunstnikku, kellele loodus end sedavõrd kergelt oma ilusaimast küljest tahaks näidata.