Uudised

Uudised

396.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - EINAR VENE

 

„ISTUV INGEL“, AKRÜÜL, LÕUEND, 2015



Einar Vene (1952) planeet, millelt ta meile oma maalide kaudu teateid toob, on kindlasti kõvasti „hullem“ kui Lembit Sarapuul või Jüri Arrakul. Alates 1987. aastast, mil ta lõpetas ERKI monumentaalmaali eriala ja hakkas esinema näitustel, on tema looming pannud ühtviisi hämmeldunult nihelema ja sõnu otsima nii kriitikuid kui ka näitusekülastajaid. Einar Vene on üks eesti maalikunsti eriskummalisemaid jutuvestjaid, tema maalid on servast servani täidetud vihjete ja tsitaatidega küll piiblist, antiikmütoloogiast, kunstiajaloost ja sinu viimasest unenäost. Tema kujutuslaad on küll realistlik ja naivismi poole kaldu, ent tema maale asustavate tegelaste toimingud ja omavahelised suhted on kõike muud kui igapäevaelulised – aga vaatamata ilmselgele irooniale, millega ta kujutatavat teemat käsitleb, on ta alati siiras ja kaasaelamisele kutsuv.
„Istuv ingel“ on ilmselt valminud teiste, suuremate ja rohkem tegelasi sisaldavate maalide valmimise vaheajal, kui kunstnik Vene palus ühel talle päev otsa poseerinud inglil õhtu saabudes veel viivuks ateljeesse jääda.  Sellest õhtust on meie ees veetlev portree poolküljetsi istuvast inglist, kelle üle õla heidetud kuraasikast pilgust saab valgustatud kogu maaliruum. Ingli uljas juukselõikus võib küll viidata tema teismelise ellusuhtumisele, ent tema mõtlikult õlavarrele toetuv lõug veenab meid selles, et tegelikult ületab tema elukogemus terve meie dokumenteeritud esivanemate oma kokku.   

loe lähemalt

394.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - GÜNTHER REINDORFF

 

Günther Reindorff „Toila maastik“, süsi, paber, 1925



Günther Reindorff (1889 – 1974) on kunstnik, kelle puhul tihtipeale teatakse ehk tema töid ja alles seejärel tema nime. Sellise staatuse ja koha meie meeltes – ja võib öelda, et ka kollektiivses mälus –  on ta välja teeninud eelkõige oma imeliste raamatuillustratsioonidega ( A. Puškini „Muinasjutud“ ja Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“). Üheks eesti kunstiloo „meisterlikumaks joonistajaks“ tituleeritud kunstnik sai oma kunstihariduse eelmise sajandi alguses Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis teatridekoratsiooni- ja ofordiklassis. Eduka õppetöö preemiana pälvis ta kooli lõpetades välisstipendiumi, mille toel reisis mööda Euroopat, kust siis alanud esimene ilmasõda sundis ta uuesti Peterburi naasma. 1920. aastal jõudis ta peale 15 aasta pikkust pausi taas Eestisse, kus tegutses kunstniku ja kunstiõppejõuna.
„Toila maastik“ on mõnevõrra erinev nendest peenejoonelistest ja detailitäpsetest graafilistest lehtedest ja joonistustest, mida me ehk Günther Reindorffi nimega enim seostame. Süsi joonistusvahendina loob hoopis teisi tehnilisi võimalusi kui nõel, pliiats või tušisulg. Kunstnik loob siin mõnuga erinevaid faktuure mahlakalt mustavatest kuuskedest kuni vaevu söepuruga kaetud veepeeglini. Loodus oli Günther Reindorffi armastatumaid kujutusmotiive, mida ta tundus eelistavat inimestele või nende poolt loodud objektidele, ent jäädvustades vaid maastikuvaadet, toob kunstnik ka sellesse lihtsasse joonistusse muinasjuttu ja maagiat. Tundub, nagu oleks Põhja Konn just hetk tagasi „kaadrist“ lahkunud. 

loe lähemalt

415.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EDUARD WIIRALT

 

Eduard Wiiralt „Lõvid“, lito, 1922

Eduard Wiiralti (1898–1954) tee kunstilma kõrguste poole algas 1915. aastal Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale osalemist Vabadussõjas astus ta „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat Anton Starkopfi ja Ado Vabbe juhendamisel ning 1922–1923 viibis ta „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Dresden oli esimene suurlinn, kus Wiiralt viibis, ja selle linna rütm ja elulaad avaldasid talle suurt muljet. Vastupidiselt teda sinna saatnud „Pallase“ õppejõudude lootusele, et noor Wiiralt naaseb uute teadmistega Tartusse ja asub neid omakorda teistele jagama, tundis ta järjest enamat soovi veelgi rohkem maailma ja eelkõige selles leiduvat kunsti näha. Oma kirjas vend Oskarile kirjutab ta muuhulgas: „Tehko nad mis tahavad, lõpetagu stipendiumid, aga sinna ma kül veel mitte tagasi söeta ei taha. Asi seisab selles, et olen vahepeal lollimaks ja igatepidi krõbedamax läinud kui tulin. Ja mine siis nüid tatise ninaga ja tainast näoga sinna teistele tunde andma. Igatahes plaanitsesin Pariisi peale hammast ihkuma minna, sest see vastab rohkem mo isikule.“
1922. aasta sügisel avastab Wiiralt enda jaoks Dresdeni loomaaia ja selle asukad – lõvid, jõehobud ja kaamelid. Selliseid modelle polnud Tartus kusagilt võtta ja nii käib ta seal alatihti neid vaatlemas ja joonistamas. Kirjas Paul Liivakule kritseldab ta lehe nurgale paar jõehobu ja lõvi ning kirjutab sinna alla: „Toon sulle lõpuks minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige sümpaatilisemad ja ausamad sõbrad siin Dresdenis“. Heledalt taustalt esile kerkivad loomafiguurid mõjuvad majesteetlikult ja taustal paistvad püramiidid rõhutavad veelgi nende eksootilisust. Selliseid sõpru tahaks endale igaüks.      

loe lähemalt

414.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ALFRED KONGO

 

Alfred Kongo „Lilled“, guašš, tempera, lõuend, 1968

Alfred Kongo (1906–1990) jõudis „Pallasesse“ küll alles 23-aastasena, mil tema eakaaslased juba iseseisvat kunstnikuelu alustasid, ent see ei seganud teda järgmised 11 aastat õpingutele pühendumast, mil tema juhendajateks olid teiste seas ka Villem Ormisson ja Ado Vabbe. Imekombel õnnestus tal pääseda mobiliseerimisest nii Saksa kui ka Punaarmeesse ja peale sõja lõppu sai ta tööd Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maaliõppejõuna, ent 1948. aastal vabastati ta sellelt kohalt kui „sobimatu ja kahjulik element“ ja järgmiseks kümneks aastaks muutus ta kunstiavalikkuse jaoks praktiliselt nähtamatuks. 1960ndad toovad ta õnneks jälle kunstniku ja õppejõuna pildile tagasi. Inimesena oli ta olnud erakordselt tagasihoidlik (ilmselt seetõttu ei signeerinud ta oma teoseid ka kunagi esiküljele), omaettehoidev, aga samas erakordset eetilist selgroogu omav. Tema tõekspidamised ja suhtumised iseloomustavad ka suurepäraselt tema maaliloomingut – ta oli jäägitult truu „Pallases“ omandatud printsiipidele, kus pearõhk oli alati värvil ja täpsel kompositsioonil.
Oksjoniteosel „Lilled“ on harmooniaotsingud ühendatud improvisatsioonilise hooga, mida võimendab jõuline pintslilöök. Värvikooskõlad on ootamatud, ent täpselt välja mõõdetud.  Üha enam eemaldutakse objektikesksest maalimisest ja lähenetakse abstraktsele kompositsioonile.

loe lähemalt

413.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - VARMO PIRK

 

Varmo Pirk „Ümera lahing“, õli, vineer, 1945–1955

Varmo Pirk (1913–1980) sattus juba Tartu Poeglaste Gümnaasiumi päevil kunstiloomingut soodustavasse seltskonda, sest tema klassivennaks oli Elmar Kits ja õpetajate hulgas ka Juhan Nõmmik ning Eerik Haamer. Just nende õhutusel astus ta 1938. aastal „Pallasesse“, kus õppis juba Villem Ormissoni, Kaarel Liimandi ja Aleksander Vardi käe all. Haus Galerii kevadoksjonile esitatud „Ümera lahing“ on mitmel moel põnev ja kõnekas töö. Teadaolevalt maalis Varmo Pirk 1945. aastal „Pallase“ lõputööks suuremõõtmelise kompositsiooni „Eestlaste lahing raudmeestega“ („Ümera lahing“), mille arvatav eeltöö on ka see oksjoniteos. Lõputöö aga jäi kaitsmata, nii nagu jäi kasutamata ka stipendium edasiõppimiseks Viini Kunstiakadeemias, sest sekkusid reaalsed lahingud reaalses elus. NKVD arreteeris ta 1945. aasta kevadel ja süüdistusmaterjalide hulgas oli ka paras pakk nõukogudevastaseid karikatuure ning joonistusi. Järgmised 10 aastat veetis Pirk Arhangelski oblastis vangilaagris, kus tal õnnestus saada kultuuriosakonna kunstnikuks ja „hoida end vormis“ kuulsate vene autorite teostest koopiaid maalides.
Me ei saa seda kunagi teada, aga võib arvata, et 1955. aastal koju tagasi jõudes ja vanu töid sorteerides leidis ta selle käesoleva „Ümera lahingu“ ning varustatuna nüüd juba hoopis teiste kogemustega, olles üks hoopis teine mees, maalis ta kümme aastat tagasi alustatud töö lõpuni. Võib-olla pani ta sellega punkti ehk ka ühele oma isiklikule lahingule, kinkides eesti kunstiloole temaatiliselt niivõrd haruldase teose, mille erakordne dünaamilisus võistleb mõne eepilise sõjafilmi stoppkaadriga.

loe lähemalt

412.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EERIK HAAMER

 

Eerik Haamer „Vestlus“,  pliiatsijoonistus, 1970

 

Eerik Haamer (1908–1994) astus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“ 1930. aastal, kus temast sai Nikolai Triigi õpilane. Peale lõpetamist, viis aastat hiljem, tegutses ta Tartus ja Tallinnas nii joonistamise-, maali- kui ka võimlemisõpetajana, kuna õppis enne „Pallast“ ka Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1944. aasta sügisel põgenes ta nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.  

Eerik Haameri loomingus võib eristada mitmeid perioode, mida iseloomustavad nii teoste aines kui ka erinevused koloriidis ning pintslikirjas. 1970. aastal toimus tema loomingus järjekordne suur teisenemine. Tema teostesse sugenes üha enam groteski, mida seostatakse tema kasvava ühiskonnakriitilisusega ning võimetusega lõplikult identifitseerida end Rootsi ühiskonnaga. Sellele vaatamata tundis ta põlise saarlasena alati suurt lähedust kalurite ja randlastega, kellega leitud hea kontakt on ilmselt ka „Vestluse“ ajendiks (mille järjena sündis samal aastal ka õlimaal „Debatt sillal I / Käed“). Kõnealusel teosel näeme, et uus noor elu ja suurtootmine on vahetanud Rootsi kalurikülades välja eelmise põlvkonna. Pahklike kätega tublid, ent elatanud mehed, kelle nägudelt võib välja lugeda mitmeid merel veedetud aastaid (üks neist on ületanud ka ekvaatori), istuvad, puhtad riided seljas, ilusa ilmaga sadamas ja räägivad sellest, kuidas asjad nende ajal olid. Kunstnik on siin erakordse poolehoiuga kujutanud meeste karaktereid ja emotsioone, andes meile  peale meisterliku pliiatsijoonistuse edasi ka sel päeval sadamasillal valitsenud õhkkonna ja meeleolu. 

loe lähemalt

411.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ANDREI JEGOROV

 

Andrei Jegorov „Talvemaastik kirikuga“, tempera, papp, 1920–30ndad

Andrei Jegorov (1878–1954) sündis Arukülas Loo saunas popsi pojana. Tema õed-vennad olid kõik terved kui purikad, aga väike Andrei oli oma vanemate suureks meelehärmiks kurt. Sellele vaatamata sirgus temast energiline ja suurepärase kunstiandega poiss, kes oma joonistusoskusega viis korduvalt endast välja Aruküla kihelkonnakooli koolipreili Podolskaja, kelle meelest ta muud ei teinudki kui maalis roppe pilte loomade ja inimeste elust. 1887. aastal pääses ta Peterburi kurttummade kooli ja tänu selle edukale lõpetamisele sai ta 1896. aastal kooli kulul alustada õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis ning sealt edasi jätkusid kunstiõpingud juba Peterburi Keiserlikus Kunstide Akadeemias. Õpingute lõppedes jäi Andrei Jegorov elama Peterburi, teenides seal omale kunstnikuna kiiresti hea ja esindusliku maine.
1921. aastal naasis ta perega tagasi kodumaale ja sai siingi kiiresti kontakti kohaliku kunstieluga. Kaaluka osa Jegorovi maalipärandist moodustavad realistlikud ja detailitäpsed külavaated ja talvemaastikud, mis kunstisõprade seas kiiresti väga populaarseks muutusid. Tema meistrimärgiks kujunes just 1920–30ndatel aastatel lume sinava karguse ja kärekülma talvepäeva ereda valguse kujutamine. Varjude rütmid ja hoonete kontrast ergava lumepinnaga loovad helge ja dekoratiivse efekti. „Talvemaastik kirikuga“ on tema meisterlike talvemaastike suurepäraseks näiteks. Kindlasti tunneks ka kunagine koolipreili Podolskaja seda maali vaadates  suurt uhkust oma andeka õpilase üle. 

loe lähemalt

410.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - NIKOLAI KORMAŠOV

 

Nikolai Kormašov „Kevadine Tallinn“, õli, masoniit, 1981

Nikolai Kormašov (1929–2012) sündis Nižni Novgorodi lähistel ja esimesed sammud kunstihariduse vallas tegi ta Ivanovo Kunstikoolis aastatel 1947–1951 ning sama aasta sügisel võis tema nime leida juba ENSV Riikliku Kunstiinstituudi maalitudengite nimekirjast. Peale kooli lõpetamist sukeldus ta hoogsalt kohalikku kunstiellu ja sai koos Enn Põldroosi, Peeter Ulase ja teiste tollaste koolivendadega kunstiuuenduse tuumikuks.  Nikolai Kormašovi nime seostame enim 1960ndatel eesti kunsti ilmunud „karmi stiili“ ja selle arenguga, mille peamiseks platvormiks oli vastandumine 1950ndate aastate sotsrealismi idealiseerivale paatosele, ehk nagu kunstnik seda stiili iseloomustades ise on öelnud: „…neil piltidel näeb lillesülemite asemel musti käsi“.
Kuigi teatavad „karmi stiili“ karakteristikud defineerivad kogu tema loomingut, on tema 1980ndate aastate töödele iseloomulik eriline poeetiline peenus. „Kevadine Tallinn“ on erakordselt võluva meeleoluga töö, mille kohta võib öelda, et „seest suurem kui väljast“, sest vaatamata tagasihoidlikule formaadile loob maalipinna jaotus, vee ja õhu vahekord avaruse ja mastaapsuse illusiooni. Teisel pool jääkatte alt vabanevat vett paistva linna panoraam mõjub ebareaalse, otsekui valgusest tehtud õhus virvendava miraažina, ning hoonete ja sadamakraanade pikad peegeldused merepinnal rõhutavad seda efekti veelgi. 

loe lähemalt

409.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ILMAR KIMM

 

Ilmar Kimm „Talveõhtune vaade ateljeeaknast“, õli, lõuend, 1980ndad

 

Ilmar Kimm (1920–2011) sündis Petrogradis Punaarmee komandöri perekonnas. Huvi ja annet joonistamise ja maalimise vastu ilmutas ta juba noores eas, sestap õppis ta 1936–1939 Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kunstikeskkoolis, millele järgnes loogilise jätkuna sisseastumine Ülevenemaalisse Kunstiakadeemiasse. Paraku katkestas kunstiõpingud Teise maailmasõja puhkemine ja Ilmar Kimm suundus molberti tagant hoopis rindele. Peale sõjateed, mil ta sai ka Velikije Luki all raskelt haavata, lõpetas ta poolelijäänu juba Leningradis, Ilja Repini nimelises kunstiinstituudis. 1948. aastal asus ta elama Eestisse, tegutsedes maalikunstniku ja õppejõuna Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja ka ERKIs.

Tänu oma hariduslikule taustale (võrreldes näiteks „Pallase“ lõpetajatega) erines tema looming tublisti eakaaslaste omast. „Vene kool“ soodustas realistlikku lähenemist oma kujutusainele, mida omakorda täiendasid tema suurepärased maalijaoskused. Vaated ateljeeaknast on maalijate loomingus kujunenud pea omaette žanriks – ka seda sama vaadet kohtame Ilmar Kimmi loomingus läbi aastate korduvalt, küll erinevatel päeva- ja aastaaegadel. Selles žanris on vaataja paigutatud kunstniku kõrvale tema „vandlitorni“ ja võib antud juhul vaadelda koos temaga puulatvade kõrguselt, kuidas hämarduvas talveõhtus sõidavad autod ja kiirustavad inimesed ühelt tegemiselt teisele ja tunda selle hetke äraütlematut õdusust.              

loe lähemalt

408.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EUGEN BENARD

 

Eugen Benard „Vaade Niguliste kirikule“, akvarell, 1929



Eugen Benard (1904–1941) ja tema kunstilooming on ehk enamikule tundmata, ent tema põhitöö tulemusel sündinut on enam-vähem kõik, kes Tallinnas enam kui paar päeva veetnud, näinud. Eugen Benard oli nimelt arhitekt, kes kavandas 1930ndatel Tallinnasse mitmeid sellele ajajärgule iseloomulikke funktsionalistlikke kortermaju ja luksuslikke kesklinnahooneid, mis asuvad F. J. Wiedemanni, J. Kunderi ja Kaupmehe tänavas.  Kunsti- ja arhitektiharidust omandas ta paralleelselt –  ühte Otto von Kurselli ja Anatoli Kaigorodovi käe all ja teist samal ajal Tallinna Tehnikumis, mille lõpetas 1934. aastal.
„Vaade Niguliste kirikule“ saab peale kunstniku arhitektitausta teadasaamist loomulikult hoopis teise tähenduse kui lihtsalt üks järjekordne vanalinna vaade. Kõnealune töö on esmalt ajalooliselt huvitav, sest saame teada, milline madalhoonestus asus selle akvarelli valmimise ajal Tallinnas Harju tänava ääres. Kunstnik on seda vaadet jäädvustades otsustavalt ära lõiganud Niguliste kiriku torni ja samuti on ära jäänud ka tänavatasand, kuna enim on teda huvitanud kiriku katusekonstruktsioon ja rõõmsas märtsi(?)päikeses kirikuseintele varje heitvad tugipiilarid. Ehk polegi selle teose peategelaseks kividest hoone, vaid hoopis kirikuaknalt peegelduv soe päikesevalgus. 

loe lähemalt

407.t1.jpg HAUS GALERII TÄHISTAB JÜRI ARRAKU JUUBELIAASTAT OKSJONIGA

 

Tähistamaks kunstniku 80. juubeliaastat on Haus Galeriis avatud Jüri Arraku isiknäitus, mis ühtlasi on osa galerii kevadoksjoni väljapanekust. Arrakust on saanud märgiline nimi ja tema loomingust eraldiseisev nähtus, mille kaugelt äratuntav käekiri võib olla vähem või rohkem sümpaatsem, kuid mis külmaks ei jäta kedagi.
Olles tegutsenud kunstnikuna vitaalselt pikki aastakümneid, annab Arrak tooni kuni tänaseni. Ta pärineb eesti kunstiajaloo olulisemast põlvkonnast, kes on loonud siinsele kunstimaastikule väärika ja hinnalise keskme. Peale Pallase jõulist tulekut ja selle impressionistliku käekirja asendumist sotsialistliku realismiga kujunes nõukogude perioodi kunstnikest uus generatsioon, kellest omakorda kasvas 1960ndateks välja vaba maailma järele ihalev põlvkond. See on taustsüsteem, kust tuleb Jüri Arrak ja tema spetsiifiline stiil. Hoolimata rohkest tunnustusest ei ole kunstnik kunagi läinud kergema vastupanu teed ega loonud teoseid, mis oleksid menukad ja aplausirohked; tema nimega nimega seondub pigem teatud vaimne endaksjäämine, kindlameelne ja järjepidev üleskutse tunda ära inimeseks olemise tõeline tähendus.


Jüri Arrak (1936) astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1961. aastal ning asus õppima metallehistööd, ent huvitus ka maalikunstist ja graafikast; kooliajal kuulus koos ea- ja mõttekaaslastega läänemaailma kunstisuundadega haakunud rühmitusse ANK’64. Ta on töötanud kunstnikuna nii metalli- kui filmitööstuses ning olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor; alates 1969. aastast tegutseb vabakutselisena. Teda on pärjatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia, Konrad Mäe medali ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga.

Jüri Arrak on olnud Haus Galerii kunstnik selle algusaastatest peale, üle 18 aasta. Seoses tema läheneva 80. sünnipäevaga on galerii pühendanud kunstnikule terve näitusesaali esitlemaks läbilõiget tema tööde paremikust, mis ühtlasi kevadoksjonil müügile tuleb. Tänavust oksjonit eristab varasematest nii mahukas väljapanek ühelt konkreetselt kunstnikult kui mitmekülgne valik teisi töid alates möödunud sajandi esikümnetest tänapäevani kunstnikelt alates Konrad Mäest ja Eduard Wiiraltist kuni Lemming Nageli ja Jüri Arrakuni.

Jüri Arraku 80 aasta juubelile pühendatud näitus jääb Haus Galeriis avatuks kuni oksjoni toimumiseni 29. aprillil.

 

Oksjonile tulevate Jüri Arraku teoste ja ka kogu ülejäänud oksjonimaterjaliga saab tuvuda siin: http://www.haus.ee/?s=oksjon&z=kataloog

loe lähemalt

403.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - OLAV MARAN

 

„SINISED VORMID“, ÕLI, LÕUEND, 2015



Legendaarne maalikunstnik Olav Maran (1933) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi hoopis graafikuna ja oma kunstnikukarjääri esimestel aastatel kujundas ta plakateid ning joonistas huumori- ja satiiriajakirjale „Pikker“ karikatuure. Maalikunst tuli hiljem ja oli pikki aastaid hoopis teistsugune kui me tänasel päeval Olav Marani nimega seostame: abstraktne, avangardne, ehk isegi elu ängi ja inetust uuriv. 1968. aastal aga muutus tema maalilaad, ja mitte ainult, võib öelda, et päevapealt, sest kunstnik leidis enda jaoks Jumala. „Jumal oli olnud kõrge ja kauge abstraktne printsiip, nüüd oli ta mu Isa,“ on kunstnik ise öelnud. „Tõde on olulisem kui kunst. Kui nüüd küsisin endalt, et kuidas selle tõega lugu on, siis leidsin, et tõetunnetus on minu sees täiesti kindlalt ja endastmõistetavalt paigas. Ei mingit ebalemist ega kahtlust enam,“ räägib ta enda sees toimuvast peale oma ümbersündi. Sellest ajast alates on Olav Marani nimi olnud eesti kunstisõprade jaoks vaikelu sünonüümiks ning oma vaikeludel ei kujuta ta mitte ainult taimi, tarbeesemeid ja aedvilju, vaid tõde, rahu ja igavikku, millest me oma igapäevaelus tihtipeale puudust tunneme.
„Sinised vormid“ Eesti Maalikunstnike Liidu näitusel „30x40 DUUBEL 2“ on paljudele, kes on võib-olla harjunud Olav Marani vaikelude maailmaga, üllatuseks, sest näeme läbini abstraktset teost, mis tegeleb maalikunsti igipõliste küsimustega värvist, vormist ja valgusest. Neile aga, kes tema loomingu ja selle põhimõtetega enam kursis, pole siin üllatus nii suur, sest nendesamade küsimustega tegeleb Olav Maran ka oma vaikelusid luues – hoolimata sellest, et me ei tunne siin ära ühtegi kannu ega lilleõit, on endiselt kohal lihtsus ja siirus.    

loe lähemalt

402.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - SASKIA JÄRVE

 

„RUNNING TO AN END“, ÕLI, LÕUEND, TIKAND 2015



Saskia Järve (1979) fotorealistlikke maaliseeriaid, millega ta peale EKA lõpetamist 2009. aastast alates näitustel on esinenud, iseloomustab sotsiaalpsühholoogiline, ehk isegi psühhiaatriline lähenemine oma ainesele. Kunstnik tavatseb ennast, suhteid oma perekonnaga ja ümbritseva reaalsusega uurida ja tõlgendada läbi erinevate filosoofide vaatenurkade ning filosoofiliste teooriate ja isegi praktikate abil. Nii on ta näiteks eksperimendi korras läbinud psühholoogilised uuringud ning esitanud siis nendest reportaaži koos seda illustreeriva maaliseeriaga. Fotorealismi ja väga isiklike teemade kõrval leidub Saskia Järve loomingus veel üks ootamatu, ilmselt - vähemalt eesti maalikunstis - ainult talle omane võte, millega ta oma teoseid rikastab ja selleks on vana hea tikkimine. Tikkides oma maalidele erinevaid esemeid, tõstes neid lõuendi tasapinnalt kõrgemale rõhutab ta nende olulisust, juhtides nii tähelepanu tema jutustatud loos saatuslikku rolli mängivatele detailidele.
Näitusele „30 x 40 DUUBEL 2“ esitatud maalil „Running to an End“ on kujutatud meist jooksusammul eemalduvat saapapaari, kusjuures vaataja rakurss on toodud põsega vastu maapinda. Siin ongi saatuslikuks detailiks välja tikitud ühe saapatalla alla kleepunud näts, mis küll abitult, ent pisut siiski aeglustab jooksja jõudmist maali pealkirjas viidatud lõpu juurde. Jooksja võiks ju ka lihtsalt seisma jääda ja oodata, kuni see lõpp ise ükskord temani jõuab, aga siin on ilmselgelt tunda samme seadva tegelase kärsitust, soovi ise asjade käiku sekkuda või ennast lihtsalt viimaks ometi tühjaks joosta.  

loe lähemalt

401.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MATI KÜTT

 

„KATUS SÕIDAB“, ÕLI, SEGATEHNIKA, LÕUEND 2015


Mati Kütt (1947) elab lahedat elu, ühtviisi tuntud ja tunnustatud on ta nii maalikunstniku kui ka (nuku)filmimehena. Filmitöö on aeganõudev ja küllaltki mitme teise oma ala kunstnikuga koos teoks saav, maalikunst „toimub“ jällegi üksinda lõuendi ees seistes. Üks annab ideid ja ajendeid teiseks, aitab akusid laadida ja mõtteid selgemaks saada. Siiski on maalikunstnik Matil ja filmimees Kütil ka üks ühine nimetaja, mis tema loomingu erinevaid väljundeid punase niidiga kokku traageldab - selleks on sürrealism. Sürrealism pole Eestis eriti hoogsalt võsuv nähtus, ent üht-teist siiski vahel leiame, enim ehk kirjandusest, aga ka kujutavast kunstist. Pole vahet, kas Mati Kütt on filmistuudios või oma ateljees, see mis nähtavaks muutub, on ikkagi alateadvusest välja kasvanud, vormi väändunud ja unenägudes ette kantavast ajuteatrist pärit.      
„30x40 DUUBEL 2“ näitusetöö seob ka see kord toredasti nukufilmi ja maali. On ju maali PEAtegelaseks täiesti mitmemõõteline, maalitud laevatekil seisev nukk, kellel pea on otsast ära tulnud ja nüüd tuules oma teed alustab. Kas 3D efekt filmimehe maalikunstis? Nojah, moodsad ajad. „Katus sõidab“ on lugu sellest, kuidas pea põgeneb oma omaniku juurest, äkki on pea rumal ja ei oska kehaga koostööd saavutada või kuulab keha pea asemel ainult oma kopsu ja maksa? Me ei tea, mis sellest peast edasi saab, kas ta jõuab üle mere või upub juba paari minuti pärast, küll aga saame teada, et staatiline pilt räägib vahel sama palju kui liikuv.

loe lähemalt

400.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MAARIT MURKA

 

„HIDE AND SEEK“, ÕLI, LÕUEND, PUIT, 2015


Maarit Murka (1981) nimega seostatakse enamasti maalikunsti ja fotorealismi, aga peale maalide on kunstniku näitustel näha olnud veel ka installatsioone ning video- ja fotoprojekte. Nii nagu tema maaliloomingus on film ja filmilikkus/seriaalsus tihtipeale teemaks ja teoste ajendiks, nii on ka Maarit Murka elus lisaks maaliõpingutele Tallinnas ja Helsingis järgnenud teise magistrikraadi omandamine Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Kui Eesti Maalikunstnike Liidu näituse „30x40 DUUBEL 2“ reglemendis kindlaksmääratud mõõtmetega lõuend kunstnikuni jõudis, tahtis ta esimese hooga selle üldse lihtsalt musta kangasse pakkida ja niimoodi ka näitusel lasta välja panna. Veidi aja pärast otsustas ta, et kasutab päris riidematerjali asemel siiski maalitud kangast ja mustast sai hall, mis tema sõnutsi iseloomustab kõige paremini hetkeolukorda nii ühiskondlikus, kultuurilises, poliitilises, isiklikus ja nii edasi plaanis. Kunsti ülesandeks peetakse tihtipeale küsimuste esitamist  ja pilt on teadupärast kujutis. Antud teosega ujutab kunstnik meid küsimustega üle: „mida ma kujutan, mida sa tahad et ma kujutaksin, mida sa usud et ma võisin kujutada, mida sa tahaksid et ma kujutanud oleks…  ?“ Nii nagu elu, nii on ka kunsti puhul oluline saada nii-öelda „ühele lehele“ kokku teadmine sellest, et mida ma näen ja mida ma usun ja see, mida mulle näidatakse, kujutab harva tegelikkust. „„Hide and seek“ on alles väike mõtteseeme, katsetus“, ütleb kunstnik ise, „ ma ei saa lugu rääkida ainult ühe pildiga, selleks on vaja ikkagi mitut pilti või tervet seeriat“. Peitusemäng jätkub.

loe lähemalt

399.t1.jpg Vestlusõhtu väliseestlasest graafiku loominguloost ja pagulaskunstist näitusel „Ilse Leetaru 100“

 

Teisipäeval, 1. detsembril kell 17 toimub Haus Galeriis vestlusõhtu New Yorgis elanud Eesti kunstniku ja kunstikoguja Ilse Leetaru loomingu ja selle konteksti teemadel. Ühtlasi on galeriis viimast päeva avatud kunstniku sünniaastapäevale pühendatud näitus „Ilse Leetaru 100“.


Vestlusõhtul tuleb jutuks eriomase käekirjaga graafiku kunstnikuks kujunemise keerukas ja huvitav lugu. Samuti räägitakse tema loomingu kontekstist  – eesti pagulaskunsti arengutest, seda puudutavatest suurematest ülevaatenäitustest, tähtsaimatest esindajatest ja edasistest väljavaadetest. Tutvuda saab eesti pagulaskunsti olulisemate väljaannetega. USA-s kuulus Ilse Leetaru organisatsiooni „National Association of Women Artists“, seega tuleb juttu ka naiskunsti mõistest ja selle tagamaadest. Vestlusõhtu viivad läbi kunstiajaloolane Anne Untera ja galerist Triinu Soikmets.

Ilse Leetarust sai enne tänuväärne kunstikoguja ning alles seejärel tunnustatud graafik, keda iseloomustab poeetiline maailmanägemine ja tehniline mitmekülgsus. Näitusele valitud töödes on rõhk loodusmeeleolude kujutamisel veepeegeldustest maastike ja vaikeludeni. Rõhuasetus värvi mõjule, looduse motiivide mõtestamine ja neile tähenduse otsimine, müstika ja salapära, spontaansena mõjuvad maalilised efektid on märksõnad, mis iseloomustavad graafiku käekirja. Leetaru valdas hästi klassikalist pehmelaki- ja akvatintatehnikat, aga ka Eestis vähelevinud värvilisi graafikamenetlusi nagu viscosity ja collograph, kasutades plaadile graveerides ära tehnilised nüansid.

Ilse Leetaru (1915 – 2006) alustas kooliteed Kaarli koguduse eraühisgümnaasiumis, kus vaimustus sealse joonistusõpetaja Kristjan Raua töödest. Sõjapagulasena Saksamaale jõudes astus ta Müncheni moekooli, mis aga USAsse ümberasumise tõttu pooleli jäi. 1959. aastal jätkas ta kunstiõpinguid juba New Yorgis School of Visual Arts’is, misjärel täiendas oma joonistamistehnikat Pariisis Academie de la Grande Chaumiere’s, et peagi tagasi New Yorki pöörduda ja spetsialiseeruda graafikale The New School’is. Kunstnik on esinenud isiknäitustega Eesti Majas New Yorgis, kuid ka korduvalt mitmel pool Eestis. Ta võttis oma graafikaga osa rahvusvahelistest grupinäitustest USAs, Pariisis, Stockholmis, Iisraelis, Egiptuses, Jaapanis, Kanadas, Brasiilias, Austraalias ja Hispaanias, pälvides mitmeid auhindu. Inimesena võluv, tarmukas ja sihikindel, sai ta kunstnikuna sünnimaal tuntuks alles küpses eas, kogudes enda ümber sõprade ja austajate ringi. Eesti muuseumid meenutavad Ilse Leetaru ka kui helde käega annetajat.

Näitusel „Ilse Leetaru 100“ on väljas tööd Eesti Kunstimuuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudest, samuti erakogudest.

loe lähemalt

398.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - LEMBIT SARAPUU

 

"KODANIK SÖÖB VABAS LOODUSES LÕUNASÖÖKI“, ÕLI, LÕUEND, 2015



Lembit Sarapuu (1930) lapsepõlv ja olulisemad kujunemisaastad jäävad rahututesse aegadesse, kus maailmapoliitika tungis iga viimse kui inimese igapäevaellu. Keskkooli lõpetas ta alles 1951. aastal  ja Kunstiakadeemiasse (tollal ERKI) astus ta 1955. aastal, mille lõpetas 1961. Oma õpetajatest meenutab ta kõige parema sõnaga Ilmar Kimmi ja Evald Okast ning tänab oma kooli sellegi eest, et tänu neil aegadel õilmitsenud sotsrealismile pöörati erakordselt suurt tähelepanu joonistusoskuse arendamisele ning kujutatava reaalitruule edasi andmisele.   
Sellise suurepärase pagasiga varustatult sisenes Lembit Sarapuu eesti kunstiilma ja on juhtinud oma publikut aastakümneid läbi enda loodud mütoloogilise maailma, kus toimetavad jõulised arhetüüpsed mehed ja naised, poolinimesed-poolloomad, kelle teod ja väljanägemine liigituvad mõne õrnatundelisema kodaniku meelest ka pornograafia valdkonda. Erudeeritud naivist, süütu looja, „kammimata habemega imik“ (V. Künnapu) – nimetatagu teda kuidas tahes – Lembit Sarapuu oli ja on eesti kunstis üks paraja suurusega müsteerium.
Eesti Maalikunstnike Liidu näitusel „30x40 DUUBEL 2“ eksponeeritud teosel näeme küllaltki hillitsetud stseeni mererannas suppi söövast mehest, ent omajagu veidrat tunnet sigineb vaataja kõhukoopasse ka seda rahumeelset vaatepilti silmitsedes. Näeme, et kodaniku tool ja laud on pea ühesuurused, et supikauss võiks oma suuruse poolest mõnel muul ajal ka pesukausi ülesandeid täita (mis jälle ühest küljest annab tunnistust sellest, et kodaniku kõht saab korralikult täis), ent võib ka arvata, et hele päev saab enne ööks, kui kõik see supp helbitud saab…
       

loe lähemalt

397.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MARIA SIDLJAREVITŠ

 

„SÜGISENE HOMMIK“, ÕLI, LÕUEND, 2015



Maria Sidljarevitš (1982) on uuema eesti maalikunsti hästi hoitud saladus. Väike Maria kasvas üles peres, kus sageli istusid külalistena ümber laua kunstnikud, sest ema töötas kunstigaleriis raamatupidajana ning maalis hobi korras ka ise. Maria oleks tahtnud, et ema õpetab teda samamoodi akvarellidega ümber käima, ent ema lõi käega, et pole aega, ja isagi soovitas lapsel õppida mingit stabiilsemat ametit. Nii saigi Maria Sidljarevitšist ülikoolidiplomiga logistik. Ent kunstipisik oli talle niivõrd pääsmatult verre pugenud, et 2008. aastal viis ta oma paberid EKAsse ja on praeguseks hetkeks magistrikraadiga kunstnik.
Maria Sidljarevitši maalijakäekiri on läbinud erinevaid etappe ja praeguse laadi juurde jõudis ta alles aasta-paar tagasi, ent teemad, millega ta tegeleb, on ka täna need, mida nägin viie aasta eest, kui esimest korda tema ateljeesse astusin. Selleks, et mitte lämbuda neid kirjeldades õõnsa sõnalaviini alla, võiks need paigutada ühte lahtrisse, mille üldnimetaja oleks „armastus ja inimestevahelised suhted“, ja kui tõesti pisut täpsustada, siis – „hetk elust ja mis selle jooksul toimub“.  
Eesti Maalikunstnike Liidu näitusele „30x40 DUUBEL 2“ jõudnud maalil näeme sajanditepikkuse traditsiooniga süžeed, kus kunstnik on maalinud oma kõige lähemat ümbrust – aknalaual olevaid esemeid ja jupikest välisilma, mis aknast parajasti näha on. Kunstnik on siin pildile püüdnud ühe septembrihommiku Moskvas, mil tema jutu järgi oli õues täiesti sürreaalne ilm: olnud 28 soojakraadi ja naised kõndisid tänavail kergetes kleitides, kui samal ajal keerlesid õhus tuhanded kuldsed sügislehed.

loe lähemalt

392.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - EDUARD OLE

 

Eduard Ole „Hilissügisene maastik“, akvarell, 1944



Eduard Ole (1898 – 1995) sai oma kunstihariduse Eestist küllaltki kaugel. 1914. aastal astus ta Penza kunstikooli, mille lõpetas 1918. aastal joonistusõpetaja kutsega. Penza polnud sel ajal mingi inimestest ja issandast mahajäetud kolgas, vaid seal asuv kunstikool oli Peterburi Kunstiakadeemia filiaal, mille tõttu külastasid selle õpilased tihti Peterburi ja Moskva galeriisid ning muuseume ja olid elava ning toimiva kunstieluga pidevalt seotud. Nimetatud õppeasutus jääbki ainsaks, kus Eduard Ole korraldatud kunstiõpet sai ja edaspidi laskis ta elul ja maailmal ennast õpetada, tehes pikki reise mööda Euroopat ja viibides korduvalt Pariisis. Ilmselt selline konventsioonidest puutumatus  ja julgus katsetada (ja ka eksida) seab Eduard Ole eraldi kohale oma kaasaegsete kunstnike seas.    
1944. aastal jõudis Eduard Ole viimaks, oma põgenemisteel sõja ja muutuva riigikorra jalust, Rootsi. Ükski lahkumine pole kerge, aga kunstnikul tuli peale kodumaa jätta hüvasti ka oma abikaasaga, kellel ei õnnestunudki oma mehele järgneda ja nende taaskohtumine leiab aset alles 1990. aastal. Seda isiklikku kurbust õhkub ka käesoleval oksjonil olevast akvarellist. Nappide värvitoonide, mullakarva pruunide ja jääsinise abil luuakse õrn ja igatsev atmosfäär. Kunstnik toob meieni osavate pintsliliigutustega teisel pool järve virvendava asula, millele vastandub esiplaanil väänduv männipuu.  
Seda teost vaadates tundub sobiv meenutada Kalju Lepiku kirjutatut kunstniku 90. sünnipäeva puhul:
Kaardistada värvide maa
Avastada valguse ja pimeduse jõgede algusallikad
Joonistada sirgjoon lõpmatusse
See on Eduard Ole.

loe lähemalt

391.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - ELMAR KITS

 

Elmar Kits „Talvine linnavaade uisutajaga“, õli, lõuend, 1941



Elmar Kits (1913 – 1972) lõpetas kunstikooli „Pallas“ 1939. aastal erakordselt tugevas lennus, kust võrsus ohtralt legendaarseid kunstnikke ja asus juba järgmisel aastal seal samas ametisse õppejõuna. Järgmistel kümnenditel võime näha, kuidas Elmar Kits kasutab oma silmapaistvat annet ja liigub pidevalt katsetades, hämmastava kergusega erinevate stiilide ja laadide vahet, puudutades ühtlasi nii impressionismi kui kubismi. Nii kriitikud kui ka nõukogudeaegsed kunstiinstitutsioonid jagasid talle vaheldumisi küll kiitust, küll laitust, ent Elmar Kits jätkas kõigele vaatamata oma rada, mille üle võis otsuseid langetada ainult tema ise.    
1940ndate aastate algus oli vaatamata keerulistele ajaloolistele oludele Elmar Kitse jaoks loominguliselt produktiivne ja õnnelik ajajärk. Ühtviisi leiame tema loomingust nii maastikke,  natüürmorte ja linnavaateid (sõda tõi kaasa küll ka uue žanri: hävitatud linn) ja on teada, et Elmar Kitse lemmikuks oli eelkõige just talvine linn. Käesoleval oksjonil olev „Talvine linnavaade uisutajaga“ on meeleolukas jäädvustus ühest kargest varatalvisest päevast, mil taevas on kõrge ja vaatamata maali dateeringule, mis jutustab meile karmist sõja-aastast, libiseb mööda värsket jääd uisutaja kui vaibumatu elurõõmu märk. Hoolimata väheldasest formaadist on kunstnik loonud siin osavalt paigutatud perspektiivide abil põnevalt liigendatud ruumi, kus vaatajat õhutatakse piiluma ka selle punaseks võõbatud majakese nurga taha. 

loe lähemalt

Haus Galerii - 18 aastat kunstioksjonite traditsiooni Eestis - suurepärased teosed näitusena publiku ees!

 

Kunst kui enesemääratluse vahend ja ühiskondlike protsesside peegeldaja

 

Haus Galerii kunstioksjonid toimuvad regulaarselt iga aasta aprillis ja oktoobris. Pikaajaline traditsioon, mis on toonud eestlaste tagatubadest välja hulganisti suurepäraseid kunstiteoseid, mis muidu oleksid avalikkusele teadmata ja tundmata jäänud.  Oli aegu, kus teatud perioodi kunsti varjati ja oli aegu, kus kunstiga poliitilistele eelistustele demonstratiivselt vastu astuti. Haus Galerii oksjoninäitusel olevad 54 teost annavad ülevaate eesti kunsti ajaloost, andes meile võimaluse läbi nende pildiruutude, nagu minevikuakende, vaadata, analüüsida ja määratleda tänaseid ühiskondlikke protsesse.

 

AMANDUS ADAMSON (1855–1929). Skulptuuri allegooria (dekoratiivne reljeef putodega). 1896–97. Kipsvaland (kastitaolises puuraamis). 18 x 60,5 cm

 

Alustame 19. sajandi lõpust pärinevast Amandus Adamsoni teosest. See oksjoni varaseim teos on ühtlasi ka märkimisväärseim ja põnevaim ning esindab meie nimekaimat skulptorit. Kujuri kuulsaim töö on kindlasti tuntud kõigile tallinlastele – Russalka mälestusammas 1902. aastast. Haus Galeriis võib sel sügisel näha aga tema antiikmütoloogia ainelist kipsvalandit putodega, mis viitab ka renessansiaja kunstikäsitlusele ja kannab pealkirja “Skulptuuri allgooria” ning pärineb aastast 1896–97. Teos on eskiis friisile Peterburi Mihhailovski lossis.

 

Järjepanu võib nimetada autoreid, kelle olulisus eesti varases kunstiloos on äärmiselt silmapaistev. Ado Vabbe – “Pallase” kunstikooli asutajaid ja juhtfiguure, avangardistlik kunstnik ja teenekas pedagoog, kes on pannud aluse mitmete hilisemate kunstisuurkujude karjäärile.  Vabbe tundis ka tollast vene kunsti suurkuju Vassili Kandinskyt, kellega nad tutvusid Narvas, omades hilisemat kontakti ka Vabbe õpingute ajal Saksamaal. Eesti kunstnikud olid väga avatud tollastele uuenduslikele kunstivooludele, neil oli kirg reisida, õppida, areneda, tunda end osana suuremast maailmast, kus ka neil oli midagi määrata.  Meie 20. sajandi II maailmasõja eelses kunstipärandis peegelduvad väga otsesed tollase Euroopa mõjutused, mida siinsed andekad kunstnikud edasi arendasid ning oma loomingus täiuseni viisid. Kuigi Vabbe eksperimentaalne looming on kunstiturul muutunud väga haruldaseks, on ta Hausi oksjonil esindatud koguni kahe teosega -  varasest, 1912–13. aastast pärinev akvarell “Maastik raudteesillaga”, mis on ära märgitud ka Vabbe mälestusnäituse kataloogis (EKM 1972) ja õlimaal “Külapoes” 1940ndatest.  Vabbe oli tundliku ja väga isikupärase käekirjaga kunstnik, oma hiilgeaegadel teati teda graafiku ja raamatuillustraatorina, kelle looming on kaunistanud pea sadakonda tollast väljaannet, kaasa arvatud Marie Underi teoseid. Nõukogude perioodil tõmbus Vabbe oma loomingus tagasi ning oli emotsionaalselt väga mõjutatud tollase valitseva partei kunstivabadust pärssivatest hoiakutest. Tema eksperimentaalsus ja spontaansus on temast teinud aga aegade lõpuni eesti kunsti ühe silmapaistvama ja loomingule pühendunuma kunstniku üldse.

 

Rariteetide ritta tuleks seada ka Günther Reindorffi teos. Tema oksjoninäitusel olev söejoonistus “Toila maastik” 1925. aastast on maaliline ja muinasjutuline.  Muinasjutulik salapära saadab kogu Reindorffi loomingut, suurepärase virtuoosse joonistajana on temalt jäädvustunud meie kunstilukku illustratsioonid Fr. R. Kreutzwaldi teosele “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Maagina suudab Reindorff oma mustvalged joonistused muuta värvikaiks, väikesed formaadid näivad suurtena ning teoseruutu mahub enam kui lihtsalt maailm, see on detailide pillerkaar, millest joonistub endassehaarav ja usutav süžee. Muinasjutud saavad tõeliseks ja maastikud tunnetatavaiks. Vaadates meie kunstiajalugu läbi seesuguste geeniuste nagu seda on Reindorff, kellele võib graafikuna kõrvale tuua veel Eduard Wiiralti, peaksime oma kunsti üle üksnes uhkust tundma.

 

Eduard Wiiraltilt on oksjonil esindatud kolm teost - 1936. aastast pärinev puugravüür “Claude”, 1929. aastast “Naine tiigripojaga” ning 1937. aastast “Lapsed”, linoolsügavtrükk, mis on Wiiralti loomingus üks tundlikemaid ja armastatumaid töid läbi aegade.  Lapsed olid kindlasti Wiiralti üheks lemmikmotiiviks. Kuigi tal endal lapsi ei olnud ja tal puudus nendega isiklik kogemus, oli ta võlutud laste vahetust iseloomust ning ilmekatest nägudest. Lapsed sümboliseerisid Wiiralti jaoks teatud süütust, puhtust, elu groteskist puutumata olemist. Lisaks alatisele motiivitundlikkusele oli Wiiralt perfektne ja filigraanne asjatundja igas graafikatehnikas. Ta suutis oskuslikult valida just kujutatavale teemale sobivad töövõtted, millega kogu mõtte- ja tundeilu peenelt välja tuua. Wiiralt võib olla oma loomingus leebelt ja õrnalt emotsionaalne, kuid samas ka jõuliselt ja räigelt tõetruu, kui vaadata teda läbi oksjonil oleva pildi “Lapsed” ning liikuda mõttes edasi rahvuslikku paatost sümboliseerivale “Viljandi maastikule” või sealt tema Hironymos Boschi filosoofiat järgivale “Põrgu” kujutamisele.

 

Kunstiajaloolane Mai Levin, kes on Wiiralti loomingu põhjalikeim uurija ja selle lahtimõtestaja, on öelnud, et parem igas kodus üks tiražeeritud Wiiralt kui mõni keskpärane õlimaal. Pidades silmas graafika tehnilist poolt, kus autori  valmistatud trükiplaadilt on võimalik teha mitu tõmmist, mis võiks ju graafika pealtnäha odavamaks teha, kuna seda pole üks originaal, vaid mitu, ei saa see tehniline võimalus olla väärtuse mõõdupuu, pigem on see privileeg, et Wiiralti teoseid on täna rohkem kui vaid üks iga plaadi kohta. Wiiralti puhul on keeruline öelda, kui suured olid tema teoste tiraažid, sest tihti puudus tema töödel tiraažimärgistus. Wiiralti meisterlikkust eesti 20. sajandi kunstis võib võrrelda Düreri omaga saksa 16. sajandi kunstis, kuna sellise talendiga graafikud ja joonistajad on alati ja igavesti geniaalsed erandid ning Wiiralt on selleks jäänud tänaseni – tipuks, kellest eeskuju võtta ja kelle töövõtetest õppida.

 

Kindlasti ei saa autorite seas märkimata jätta oksjonitele eriti harva pakutavat Kristjan Rauda. Võimas rahvusromantik ning oma ajastu jõuline esindaja, kelle teostes oli isikupärast, ainult talle omast kujutuslaadi. Talle on omased kividena tahutud figuurid, kalevipoeglikud, kõike võitvad meeskangelased ja mustvalged taevastesse pürgivad maastikud, männid ja kaljused rannad.  Kuigi Raud õppis Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis, oli tema inspiratsiooniallikaks siiski mitte tollane euroopa kunst, vaid eesti rahvaluule, mis kombineerus autori enda muinasjutulise maailmanägemisega. Kristjan Raud oli rahvaluule ja vanavara suur austaja, mida ta ise kogus, ning ta aitas ka asutada Eesti Rahva Muuseumit. Eraldi seeriana võib tema loomingus välja tuua just Kalevipoja ainelised teosed. Oksjonil näeb tema 1928-38. aastal valminud guašši “Sõnajalgade keskel”. Kollektionääridele peaks see töö pakkuma erakordset võimalust oma kogu täiendamisel, kuna Haus Galerii oksjonitel on 18 aasta jooksul Kristjan Raua teoseid olnud pakkumisel vaid viiel korral.

 

Eraldi tuleb rõhutada ka Paul Burmani teost “Hobune” 1930ndate aastate algusest. Tuntud akvarellisti Karl Burmani venda Pauli peetakse eesti esimeseks ekspressionistiks, kelle jõuline maalimislaad oli silmapaistev juba tema eluajal –   tugevad sügavad toonid, lopsakad rohelised ja tugevad mehelikud pruunid –  meisterlik koloriidikäsitlus, selgelt loetavad pintslilöögid. Paul Burmani maalid on eelkõige psühholoogilised eneseväljendused, mis keskenduvad kujutatava karakterile, olgu selleks maastikud, portreteeritavad inimesed või hobune, nagu Haus Galerii oksjonil. Sügavuti liikumine oli tema tunnusjoon, nii töölaadis kui ka inimesena. Liigne tundlikkus kahjustas oluliselt ka kunstniku enda psüühikat, Paul Burman veetis oma elu lõpuperioodi Seewaldi psühhiaatriakliinikus.  Samas võib seda tundlikkust  pidada omamoodi pandiks loojatalendi eest. Täielikult kunstile pühendunud loojatega on läbi aegade käinud kaasas mõneti ennast hävitav natuur, meenutades või Vincent Van Goghi, ometi muutub see äärmus nende teostes läbinägelikuks maailmakujutamiseks, millele tavapsüühika kindlasti alla jääb.

 

Oksjoni ekspositioonist võiks kõneleda lõputult, oluline on selle kunstiajalooline kronoloogia, mis toob välja nii meie varase kunsti näited, kui liigub ajas edasi läbi sõjajärgse perioodi kaasaega. Igal autoril on siin oma koht, nimekas rida pallaslasi, kellest ei saa märkimata jätta oksjonitel ääretult harva ja olulist autorit, kelleks on Karl Pärsimägi. Tema teoseid leidub Eestis tõesti vaid väga üksikutes kollektsioonides. Pärast õpinguid Konrad Mäe ja Ado Vabbe juures Pallases suundus Pärsimägi Pariisi. Elatudes juhutöödest ning annetustest, pidas kunstnik ilmselt kõige olulisemaks vabadust, mida ei piiraks institutsionaalsed raamid. Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaal Karl Pärsimägi arreteeriti ning hukati. Lühikesest elueast hoolimata jõudis Pärsimägi tõusta üheks eesti tunnustatumaks kunstnikuks, kes kerkis esile vahetult enne Teist maailmasõda.  Kunstnik keskendub värvide koosmõju uurimisele, avastades neis üha uusi ja uusi võimalusi. Tema kompositsioonid ja maalimise suunad on kantud tolle aja Euroopa vaimsusest, mida Pariis endas kandis. Impressioon lihtsatest vaadetest ja esemetest, kus me loeme eelkõige värvi ja veelkord värvi, seda kuidas üks pooltoon teist assisteerib või täistoon domineerib. Pärsimäe looming on rütm, muusika, mis otsib aina täpsemaid ja täpsemaid kooskõlasid.

 

Pallase teise põlvkonna juhtfiguurilt Elmar Kitselt on oksjonil haruldane varane töö “Talvine linnavaade uisutajaga” 1941. aastast, mis viib mõtted Pieter Bruegheli talvisele maastikule linnupüünisega. 1960ndatel sai Elmar Kitsest silmapaistev abstraktsionist, kelle monokroomsed tööd mõjusid uuenduslikena, realistlike kompositsioonide strukturaalne kujutamine ühes värvigammas sai tema hilisloomingu tunnusjooneks. Oksjonil võib näha sellest perioodist teost “Kompositsioon roosas raamistuses” (1969).  Johannes Võerahansu, Eduard Ole, Lepo Mikko, Richard Uutmaa, Andrei Jegorov – need kõik on nimed, kes vääriksid eraldi peatükki ja kelle töid võib Haus Galerii oksjonivalikus näha. Üliandekate, ent kahjuks noorelt surnud kunstnike rida täiendab käesoleval oksjonil ka Paul Liivak.

 

Mõistagi ei möödu oksjon ka moodsa kunsti klassikutest, kes on jätnud oma jälje nõukogude perioodi kunsti. Vaatamata meie esimeste rahvuskunstnike Pariisi ihalusele identifitseeritake eesti kunsti täna Ida-Euroopa kontekstis, kuigi me oma enese hinnagul asume kusagil Ida ja Lääne ning Põhjamaade vahel, püüdes end määratleda võimalikult sõltumatutena. Juba mõnda aega tagasi moodustati Londoni Tate Gallery juurde Ida-Euroopa kunstiostu komisjon, kuhu kuulub ka Eesti esindajaid.  Rahvusvahelise üldsuse huvi all on just eelkõige siinne hilisnõukogude perioodi looming, mis on omaette nähtus maailma kunstiajaloos ja milles väljendusid nii lääne uuenduslikud suunad, popkunst kui ka tollase loomepoliitikaga vastanduv nonkonformistlik mentaliteet. Sellistest teostest võib oksjonilt leida Jüri Arraku teose 1966. aastast “Inimesed”, samuti on selles nimistus Olev Subbi, Leonhard Lapin, Tiit Pääsuke, Jaan Elken ja täna Prantsumaal resideeruv Rein Tammik.  Eraldi tuleb välja tuua eesti moodsa kunsti klassika üks tundlikuim ja omanäoliseim autor Peeter Mudist, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kuid kelle loomepärand oma erakordse impressionistliku koloriiditajuga on ületamatu, samas on tema maalimängud seotud üksnes talle omase kummastava absurdifilosoofiaga, mida ei kohta mitte ühegi teise eesti kunstniku loomingus.

 

Meie kunstipärand on mitmekesine, ülimalt professionaalne ja erakordne. Kõik need kunstnikud, kellest me täna kõneleme, on olnud kunstnikud jäägitult, mitte üksnes inimesed loojatena oma äärmuslikes ja tundlikes maailmades, vaid need, kes on peegeldanud oma aega ja ühiskonda. Meie kustnikud on jäädvustanud ajalugu, loonud märke, mida lugeda ja mille abil dekodeerida meie rahvuslikku olemust ning määratleda meie kuuluvust ja osalust kogu maailma kultuuriruumis. Tänases mastaapses rahvastike segunemises, kus identiteet on muutunud eksistentsiaalseks küsimuseks, on oluline süveneda märgistikku, mida üks rahvus omab, sest üksnes ennast tundes oleme me vabad mõistma ka teisi.

 

Kunst on kõnekas.  Oksjoninäitused on ühelt poolt küll “kunstimüügi üritused”, kus me püüame hoida elus kunstiprotsesse tervikuna, tasakaalustada kunsti olemasoluga majanduspoliitilisi sfääre, tegeleda filantroopiaga, kuid teisalt on need näitused ka võimaluseks vaadata tagasi meie oma ajalukku, tungida kunstnike mõtetesse ja kuulata seal kõrval omaenda mõtteid, mida määrab juba tänane ja hoopis teine, kuid ometi seesama maailm.

 

Piia Ausman

Haus Galerii

loe lähemalt

389.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - PAUL LIIVAK

 

Paul Liivak „Rannamaastik“, akvarell, 1928



Paul Liivak (1900 – 1942) elas küll lühikese elu, kuid jõudis selle jooksul teha palju eesti kunstile olulisi asju. Justkui aimates, et tal on oma panuse andmiseks vähem aega kui teistel, astus ta Tallinna  Kunsttööstuskooli juba 15-aastasena ja peale Pallase kunstikooli asutamist oli ta seal ka üks esimesi sisseastujaid. Oma õpinguaastatel kuulus ta ka kunstirühmitusse Vikerla, kelle teiste, ehk tuntumate liikmete hulgas olid veel Oskar Kallis, Balder Tomasberg ja Roman Haavamägi. 1930ndatel aastatel sai temast tunnustatud graafik ja linoollõike üks esimesi viljelejaid. Tema elu lõppes kahjuks ülekohtuselt vara Leningradi blokaadis.        
Kunstnikuna kuulus Paul Liivaku „repertuaari“ peale graafika ka akvarell. Graafikuna on ta välja andnud nii linool- kui ka puulõigete mapi, olnud mitmete raamatute illustraator ning selles tehnikas on tema käekiri olnud ekspressiivne ja nurgeline, teemadeks maaelu ja lihtsate tööinimeste toimetamised. Akvarellistina aga on nii tema kujutusviis kui ka teemad palju romantilisemad ja dekoratiivsemad. Eesti maastik on igal juhul tema lemmikmotiiviks, olgu need siis Lõuna-Eesti kuplid või Põhja-Eesti rannad ja liivikud – Eesti loodus oli tema jaoks ühtaegu lakooniline, ent võimas. Kangekaelselt oma juurtega vaesesse pinnasesse klammerduv mänd, mille uhke võra sulab oma sinetuses taevaga üheks, on luuleline viide sellel maal elavatele inimestele.         

loe lähemalt

388.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - PEET AREN

 

Peet Aren „Istuv daam“, 1927, kuivnõel


Peet Aren (1889 – 1970) sai oma kunstihariduse Peterburi Kunstiakadeemias (1908 – 1913) kus tema õppejõududeks olid teiste seas sellised legendaarsed tegelased nagu Nikolai Roerich ja Ivan Bilibin. Sellises loomingulistest ideedest tulvil keskkonnas sukeldus ta niivõrd ahnelt maali- ja graafikaõpingutesse, et juba 1909. aastal osales ta Tartus II Eesti kunstinäitusel. Usinast tööst ja suurest andekusest kõneleb ka kunstiakadeemia lõpetamine kuldaurahaga. Õpinguaastatele järgnesid seiklusrikkad ajad, mil ta reisis mööda Euroopat, langes I Maailmasõjale jalgu jäädes Saksamaal sõjavangi, kust pääses kopsuhaigust teeseldes kodumaale, osales Vabadussõjas ja asus noores Eesti Vabariigis tööle Riikliku Kunsttööstuskooli õpetajana, luues samal ajal raamatuillustratsioone, teatridekoratsioone ja ohtralt imelisi maale ning joonistusi.
Hetkel aga näeme me enda ees ühte tema graafilist lehte, mille valmimise ajal oli Peet Aren kunstikool Pallase maali ja graafika õppejõud. See oli aeg, mil tema loomingust hakkasid kaduma ekspressionismi mõjud ning asemele tulid pigem viited art deco´le. „Istuv daam“ võlub oma rahu ja siirusega, joonte rütm, varjutused ja heleda ning tumeda vahel asuvad rõhud annavad edasi ruumis valitsenud meeleolu. Pildil kujutatud daam võiks olla vabalt meist kellegi vanaema, ehk on temast mõnes albumis veel fotosidki – vesilained, veidra kujuga kübar, geomeetriliste lõigetega kleidid ja jakid ning aeg, kus kõik oli veel ees.
      

loe lähemalt

387.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - ANDREW WINTER


Andrew Winter /Andres Jüri Winter (1892 – 1958) „Purjekas merel“, 1920-30ndad, õli, lõuend papil.


Tegevuspaik: Üks kesklinna kunstigalerii
Tegelased: Klient (A), Galerist (B)

A: „Andrew Winter? Kes see on?
B: „Andrew Winter oli tegelikult sünni poolest Andres Winter. Sindist pärit.
A: „Sidneyst?“
B: „Ei – ei, Sindist, sealt Pärnu lähedalt. Aga tema elusaatus oli väga huvitav, on teil aega, ma võin rääkida.“
A: „Jaa, palun.“
B: „Ta sündis 1892, lõpetas Sindis kooli ja töötas sealsamas kalevivabrikus mõnda aega. 1914. aastal aga läks ta koos ühe sõbraga Riiga, et laeva peal tööd saada, aga esimene ilmasõda tuli peale ja nii oli ta paar aastat Briti vägede koosseisus ja ta sai ikka sel ajal kõvasti laevadega sõita. 1921. aastal jõudis, selleks ajaks juba Andrew, otsaga New Yorki ja oli selle aja peale ka Ameerika kodakondne, sest oli aastaid töötanud Ameerika laevadel pootsmanina ning siis astus ta ka New Yorgi kunstiakadeemiasse, mille lõpetas väga edukalt.
A: „Laeva pealt kunstikooli? Kust see küll tuli?“
B: „Joonistamine oli Andres Winteri armastatuim tegevus ja lemmikõppeaine koolis juba Sindis elades, lihtsalt polnud võimalusi ennast selles arendada ja koolitada, aga nagu näha, ei kadunud see soov ja unistus maailmamerd seilates kusagile. Peale kooli lõppu jätkus tema tegevus Ameerikas juba kunstnikuna, tal oli palju tellimusi, teda hindasid kõrgelt nii kliendid kui kriitikud. Reisida armastas ta endiselt, käis Pariisis, Roomas ja ka Eestis. Tema töid on kõigis olulisemates Ameerika kunstimuuseumides ja riigiasutustes. 1938. aastal sai temast Ameerika rahvusliku Kunstiakadeemia akadeemik.  Aasta hiljem paigutati tema nimi juba nn kuulsuse müürile nende USA kodanike hulka, kes olid sündinud väljaspool Ameerikat, kuid toonud Ameerikale tuntust. Seda peeti erakordseks, kuidas Winter oli 15 aastaga meremehest akadeemikuks kerkinud.
A: „See on tõesti erakordne. Mida ta Teise maailmasõja ajal tegi?“
B: „Teises maailmasõjas ta ei osalenud. 1940. aastal kolis ta koos abikaasaga tillukesele Monhegani saarele, maalis seal, peamiselt merd, laevu ja tuletorne ja lahkus siit ilmast 1958. aastal.  
A: „Ja selline tema lugu oligi?“
B: „Jah. Enam-vähem.“

loe lähemalt

386.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - LINDA KITS-MÄGI

 

Linda Kits-Mägi „Lilled sinises vaasis“, õli, lõuend 1960



Linda Kits-Mägi (1916 – 1990) on ilmselt üks tuntumaid Eesti naiskunstnikke-impressioniste. Kunstihariduse sai ta „Pallases“ aastatel 1934-1943 Ado Vabbe õpilasena, sealt pärinevad ka tema „pariislikud maalivõtted“  ja samas õppeasutuses kohtas ta ka oma abikaasat ja töö- ning mõttekaaslast Elmar Kitse. Vaatamata sellele, et töötati tihtipeale sõna otseses mõttes külg külje kõrval, on Linda Kits-Mägi suutnud oma loomingus säilitada stiililise iseseisvuse nii maalilaadis kui kujutatavates teemades. Natüürmort ja lilled on alati olnud tema maalide armastatud kujutamisaineks. Kunstnik ise on tunnistanud, et ta süvenes tööprotsessi alati väga tõsiselt ja et tema teostele omane improvisatsioonilisus on pingsa keskendumise ja põhjaliku eeltöö tulemus.
Kõnealune maal torkab silma oma rahuliku ent optimistliku olekuga, kus kunstnik on ilmse  naudinguga edasi andnud lihtsate asjade võlu, tema käsi on liikunud kiirelt ja täpselt. Helge, kesksuvine valgus, laual olev pisut volti tõusnud valge linik (ilmselt on kunstnik õiget rakurssi otsides vaasi laual keeranud) ja sinise vaasiga kontrastis olevad õied loovad puhta ja rõõmsa meeleolu. Oli ilus suvepäev.

loe lähemalt
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12