Uudised

Uudised

425.t1.jpg MATTI VAINIO. HÜPERRUUM

Haus Galeriis on avatud Matti Vainio näitus „Hüperruum“. Tehniliselt mitmekülgne, nii joonistusel, maalil kui puugraafikal põhinev näitus tegeleb inimese sisemise ja välise ruumi ning aja suhetega. Kuidas neid kogetakse ja vaadeldakse? Kuidas need pildi kujul avalduksid?

loe lähemalt

419.t1.jpg INDREK AAVA. TEISTMOODI TEGELIKKUS

Haus Galeriis on avatud suvisel värvikas Indrek Aava maalinäitus "Teistmoodi tegelikkus", kus legendaarsete kahemõõtmeliste multifilmitegelastega kohtuvad lihtsad lihast ja luust inimesed argireaalsusest.

loe lähemalt

420.t1.jpg MARE VINT. KEVADISELT VÄRSKE

Haus Galerii esitleb Swedbank’i peakontori privaatpanganduse ruumides stiilipuhast ja lakoonilist graafikat Mare Vindilt. Väljas on nii kunstniku vanem kui uuem looming alates must-valgetest avaratest pargimaastikest kuni eksootilisemate ja värvikamate Egiptuse-motiivideni. Tööd, kus jõulised arhitektuuriobjektid kombineeritakse õrna looduse lopsakusega, haakuvad nii pangaakendest avanevate linnavaadete kui modernsete kodu- ja kontoriinterjööridega.

loe lähemalt

422.t1.jpg TALLINNA TEISIPÄEVA GALERIITUUR 14. JUUNIL

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus korraldab Tallinn Art Week raames spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu Tallinna Teisipäev. Programmi on kaasatud EKA galerii, Haus galerii, Temnikova & Kasela galerii, Vaal Galerii ja Fahle galerii.

loe lähemalt

421.t1.jpg TALLINN ART WEEK AVALÖÖK 11. JUUNIL

Haus Galerii on esindatud laupäeval, 11. juunil kell 12.00-20.00 Vabaduse väljakul toimuval Tallinn Art Weeki kunstimessil. Esitleme töid kunstnikelt, keda seob galeriiga pikaajaline koostöö. Lisaks eksponeerime multifilmimaailmast inspireeritud maale Indrek Aavalt ning valikut väikeseformaadilist graafikat.

loe lähemalt

418.t1.jpg SIIRI SISASKI MAALINÄITUS - KAEVU PÕHJAS

Haus Galeriis on avatud Siiri Sisaski maalinäitus „Kaevu põhjas“. Näituse avamisel esitletakse ka tema vastvalminud CD-plaati “Kuristiku kohal” Uku Masingu tekstidega ning luuleraamatut “Mismoodi ma seda maailma armastan”. Tegemist on tõelise kolmiksündmusega, mis avab Siiri Sisaski mitmekülgse isiksuse.

loe lähemalt

416.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - KALJO SIMSON

 

Kaljo Simson „Karu, jänes ja põder“, õli, masoniit, 1960ndad



Kaljo Simsoni (1929) nimi võib olla kohalikule kunstisõbrale ehk hetkel tundmatu, ent tema keerulisest saatusest ja põnevast elust saaks kirjutada riiulitäie raamatuid ja loomulikult oleks need  illustreeritud tema enda teostega, mille ootamatu teemadering ja hullumeelne koloriit tekitaks automaatse lühiühenduse enamike ettevalmistamata vaatajate peades.
 

loe lähemalt

417.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - AINO BACH

 

Aino Bach „Aknal“, akvatinta, 1938

Aino Bach (1901–1980) alustas oma kunstiõpinguid „Pallases“ 1923. aastal esmalt Nikolai Triigi maaliklassis, ent jätkas neid peale kolmeaastast pausi 1930. aastal juba Ado Vabbe graafikaateljees, mille lõpetas 1935. aastal. 1930ndate lõpuaastaid peetakse Aino Bachi loomingu üheks kõrgajaks (teiseks kõrgajaks loetakse 50ndaid aastaid, millesse kuulub ka tema teine Haus Galerii kevadoksjonil olev teos „Väike Leena“). Sellesse perioodi jääb ka 1937. aastal koos abikaasa Karl Liimandiga ette võetud õpireis Pariisi, kus Tartus õpitu prantsuspärane suunitlus sai veelgi tugevama kinnituse ja vormis kogu tema edasist loomingut.  

loe lähemalt

404.t1.jpg NÄITUSESARI "MOODSA KUNSTI KLASSIKUD" KEILA-JOA LOSSIS

 

TOOMAS VINT "KONTSEPTUAALNE MAASTIK"

16.01 - 16.03. 2016

 

Pildil: "Vaikus", õli, lõuend, 1990

Keila-Joa lossis tuuakse publiku ette siinsed väärikaimad ja mainekaimad autorid, kelle teosed manifesteerivad eesti tippkunsti kestust ja kvaliteeti. Need on loojad, kes alustasid võimekate ja avangardsete mõtlejatena juba eelmise sajandi 60-ndatel aastatel ning kelle looming on jätkuvalt aktuaalne, kandes kogemuse ja professionaalsuse märki ning sõnumeid üldinimlikest väärtustest.

 

loe lähemalt

396.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - EINAR VENE

 

„ISTUV INGEL“, AKRÜÜL, LÕUEND, 2015



Einar Vene (1952) planeet, millelt ta meile oma maalide kaudu teateid toob, on kindlasti kõvasti „hullem“ kui Lembit Sarapuul või Jüri Arrakul. Alates 1987. aastast, mil ta lõpetas ERKI monumentaalmaali eriala ja hakkas esinema näitustel, on tema looming pannud ühtviisi hämmeldunult nihelema ja sõnu otsima nii kriitikuid kui ka näitusekülastajaid. Einar Vene on üks eesti maalikunsti eriskummalisemaid jutuvestjaid, tema maalid on servast servani täidetud vihjete ja tsitaatidega küll piiblist, antiikmütoloogiast, kunstiajaloost ja sinu viimasest unenäost. Tema kujutuslaad on küll realistlik ja naivismi poole kaldu, ent tema maale asustavate tegelaste toimingud ja omavahelised suhted on kõike muud kui igapäevaelulised – aga vaatamata ilmselgele irooniale, millega ta kujutatavat teemat käsitleb, on ta alati siiras ja kaasaelamisele kutsuv.
„Istuv ingel“ on ilmselt valminud teiste, suuremate ja rohkem tegelasi sisaldavate maalide valmimise vaheajal, kui kunstnik Vene palus ühel talle päev otsa poseerinud inglil õhtu saabudes veel viivuks ateljeesse jääda.  Sellest õhtust on meie ees veetlev portree poolküljetsi istuvast inglist, kelle üle õla heidetud kuraasikast pilgust saab valgustatud kogu maaliruum. Ingli uljas juukselõikus võib küll viidata tema teismelise ellusuhtumisele, ent tema mõtlikult õlavarrele toetuv lõug veenab meid selles, et tegelikult ületab tema elukogemus terve meie dokumenteeritud esivanemate oma kokku.   

loe lähemalt

394.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - GÜNTHER REINDORFF

 

Günther Reindorff „Toila maastik“, süsi, paber, 1925



Günther Reindorff (1889 – 1974) on kunstnik, kelle puhul tihtipeale teatakse ehk tema töid ja alles seejärel tema nime. Sellise staatuse ja koha meie meeltes – ja võib öelda, et ka kollektiivses mälus –  on ta välja teeninud eelkõige oma imeliste raamatuillustratsioonidega ( A. Puškini „Muinasjutud“ ja Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“). Üheks eesti kunstiloo „meisterlikumaks joonistajaks“ tituleeritud kunstnik sai oma kunstihariduse eelmise sajandi alguses Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis teatridekoratsiooni- ja ofordiklassis. Eduka õppetöö preemiana pälvis ta kooli lõpetades välisstipendiumi, mille toel reisis mööda Euroopat, kust siis alanud esimene ilmasõda sundis ta uuesti Peterburi naasma. 1920. aastal jõudis ta peale 15 aasta pikkust pausi taas Eestisse, kus tegutses kunstniku ja kunstiõppejõuna.
„Toila maastik“ on mõnevõrra erinev nendest peenejoonelistest ja detailitäpsetest graafilistest lehtedest ja joonistustest, mida me ehk Günther Reindorffi nimega enim seostame. Süsi joonistusvahendina loob hoopis teisi tehnilisi võimalusi kui nõel, pliiats või tušisulg. Kunstnik loob siin mõnuga erinevaid faktuure mahlakalt mustavatest kuuskedest kuni vaevu söepuruga kaetud veepeeglini. Loodus oli Günther Reindorffi armastatumaid kujutusmotiive, mida ta tundus eelistavat inimestele või nende poolt loodud objektidele, ent jäädvustades vaid maastikuvaadet, toob kunstnik ka sellesse lihtsasse joonistusse muinasjuttu ja maagiat. Tundub, nagu oleks Põhja Konn just hetk tagasi „kaadrist“ lahkunud. 

loe lähemalt

415.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EDUARD WIIRALT

 

Eduard Wiiralt „Lõvid“, lito, 1922

Eduard Wiiralti (1898–1954) tee kunstilma kõrguste poole algas 1915. aastal Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale osalemist Vabadussõjas astus ta „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat Anton Starkopfi ja Ado Vabbe juhendamisel ning 1922–1923 viibis ta „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Dresden oli esimene suurlinn, kus Wiiralt viibis, ja selle linna rütm ja elulaad avaldasid talle suurt muljet. Vastupidiselt teda sinna saatnud „Pallase“ õppejõudude lootusele, et noor Wiiralt naaseb uute teadmistega Tartusse ja asub neid omakorda teistele jagama, tundis ta järjest enamat soovi veelgi rohkem maailma ja eelkõige selles leiduvat kunsti näha. Oma kirjas vend Oskarile kirjutab ta muuhulgas: „Tehko nad mis tahavad, lõpetagu stipendiumid, aga sinna ma kül veel mitte tagasi söeta ei taha. Asi seisab selles, et olen vahepeal lollimaks ja igatepidi krõbedamax läinud kui tulin. Ja mine siis nüid tatise ninaga ja tainast näoga sinna teistele tunde andma. Igatahes plaanitsesin Pariisi peale hammast ihkuma minna, sest see vastab rohkem mo isikule.“
1922. aasta sügisel avastab Wiiralt enda jaoks Dresdeni loomaaia ja selle asukad – lõvid, jõehobud ja kaamelid. Selliseid modelle polnud Tartus kusagilt võtta ja nii käib ta seal alatihti neid vaatlemas ja joonistamas. Kirjas Paul Liivakule kritseldab ta lehe nurgale paar jõehobu ja lõvi ning kirjutab sinna alla: „Toon sulle lõpuks minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige sümpaatilisemad ja ausamad sõbrad siin Dresdenis“. Heledalt taustalt esile kerkivad loomafiguurid mõjuvad majesteetlikult ja taustal paistvad püramiidid rõhutavad veelgi nende eksootilisust. Selliseid sõpru tahaks endale igaüks.      

loe lähemalt

414.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ALFRED KONGO

 

Alfred Kongo „Lilled“, guašš, tempera, lõuend, 1968

Alfred Kongo (1906–1990) jõudis „Pallasesse“ küll alles 23-aastasena, mil tema eakaaslased juba iseseisvat kunstnikuelu alustasid, ent see ei seganud teda järgmised 11 aastat õpingutele pühendumast, mil tema juhendajateks olid teiste seas ka Villem Ormisson ja Ado Vabbe. Imekombel õnnestus tal pääseda mobiliseerimisest nii Saksa kui ka Punaarmeesse ja peale sõja lõppu sai ta tööd Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maaliõppejõuna, ent 1948. aastal vabastati ta sellelt kohalt kui „sobimatu ja kahjulik element“ ja järgmiseks kümneks aastaks muutus ta kunstiavalikkuse jaoks praktiliselt nähtamatuks. 1960ndad toovad ta õnneks jälle kunstniku ja õppejõuna pildile tagasi. Inimesena oli ta olnud erakordselt tagasihoidlik (ilmselt seetõttu ei signeerinud ta oma teoseid ka kunagi esiküljele), omaettehoidev, aga samas erakordset eetilist selgroogu omav. Tema tõekspidamised ja suhtumised iseloomustavad ka suurepäraselt tema maaliloomingut – ta oli jäägitult truu „Pallases“ omandatud printsiipidele, kus pearõhk oli alati värvil ja täpsel kompositsioonil.
Oksjoniteosel „Lilled“ on harmooniaotsingud ühendatud improvisatsioonilise hooga, mida võimendab jõuline pintslilöök. Värvikooskõlad on ootamatud, ent täpselt välja mõõdetud.  Üha enam eemaldutakse objektikesksest maalimisest ja lähenetakse abstraktsele kompositsioonile.

loe lähemalt

413.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - VARMO PIRK

 

Varmo Pirk „Ümera lahing“, õli, vineer, 1945–1955

Varmo Pirk (1913–1980) sattus juba Tartu Poeglaste Gümnaasiumi päevil kunstiloomingut soodustavasse seltskonda, sest tema klassivennaks oli Elmar Kits ja õpetajate hulgas ka Juhan Nõmmik ning Eerik Haamer. Just nende õhutusel astus ta 1938. aastal „Pallasesse“, kus õppis juba Villem Ormissoni, Kaarel Liimandi ja Aleksander Vardi käe all. Haus Galerii kevadoksjonile esitatud „Ümera lahing“ on mitmel moel põnev ja kõnekas töö. Teadaolevalt maalis Varmo Pirk 1945. aastal „Pallase“ lõputööks suuremõõtmelise kompositsiooni „Eestlaste lahing raudmeestega“ („Ümera lahing“), mille arvatav eeltöö on ka see oksjoniteos. Lõputöö aga jäi kaitsmata, nii nagu jäi kasutamata ka stipendium edasiõppimiseks Viini Kunstiakadeemias, sest sekkusid reaalsed lahingud reaalses elus. NKVD arreteeris ta 1945. aasta kevadel ja süüdistusmaterjalide hulgas oli ka paras pakk nõukogudevastaseid karikatuure ning joonistusi. Järgmised 10 aastat veetis Pirk Arhangelski oblastis vangilaagris, kus tal õnnestus saada kultuuriosakonna kunstnikuks ja „hoida end vormis“ kuulsate vene autorite teostest koopiaid maalides.
Me ei saa seda kunagi teada, aga võib arvata, et 1955. aastal koju tagasi jõudes ja vanu töid sorteerides leidis ta selle käesoleva „Ümera lahingu“ ning varustatuna nüüd juba hoopis teiste kogemustega, olles üks hoopis teine mees, maalis ta kümme aastat tagasi alustatud töö lõpuni. Võib-olla pani ta sellega punkti ehk ka ühele oma isiklikule lahingule, kinkides eesti kunstiloole temaatiliselt niivõrd haruldase teose, mille erakordne dünaamilisus võistleb mõne eepilise sõjafilmi stoppkaadriga.

loe lähemalt

412.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EERIK HAAMER

 

Eerik Haamer „Vestlus“,  pliiatsijoonistus, 1970

 

Eerik Haamer (1908–1994) astus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“ 1930. aastal, kus temast sai Nikolai Triigi õpilane. Peale lõpetamist, viis aastat hiljem, tegutses ta Tartus ja Tallinnas nii joonistamise-, maali- kui ka võimlemisõpetajana, kuna õppis enne „Pallast“ ka Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1944. aasta sügisel põgenes ta nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.  

Eerik Haameri loomingus võib eristada mitmeid perioode, mida iseloomustavad nii teoste aines kui ka erinevused koloriidis ning pintslikirjas. 1970. aastal toimus tema loomingus järjekordne suur teisenemine. Tema teostesse sugenes üha enam groteski, mida seostatakse tema kasvava ühiskonnakriitilisusega ning võimetusega lõplikult identifitseerida end Rootsi ühiskonnaga. Sellele vaatamata tundis ta põlise saarlasena alati suurt lähedust kalurite ja randlastega, kellega leitud hea kontakt on ilmselt ka „Vestluse“ ajendiks (mille järjena sündis samal aastal ka õlimaal „Debatt sillal I / Käed“). Kõnealusel teosel näeme, et uus noor elu ja suurtootmine on vahetanud Rootsi kalurikülades välja eelmise põlvkonna. Pahklike kätega tublid, ent elatanud mehed, kelle nägudelt võib välja lugeda mitmeid merel veedetud aastaid (üks neist on ületanud ka ekvaatori), istuvad, puhtad riided seljas, ilusa ilmaga sadamas ja räägivad sellest, kuidas asjad nende ajal olid. Kunstnik on siin erakordse poolehoiuga kujutanud meeste karaktereid ja emotsioone, andes meile  peale meisterliku pliiatsijoonistuse edasi ka sel päeval sadamasillal valitsenud õhkkonna ja meeleolu. 

loe lähemalt

411.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ANDREI JEGOROV

 

Andrei Jegorov „Talvemaastik kirikuga“, tempera, papp, 1920–30ndad

Andrei Jegorov (1878–1954) sündis Arukülas Loo saunas popsi pojana. Tema õed-vennad olid kõik terved kui purikad, aga väike Andrei oli oma vanemate suureks meelehärmiks kurt. Sellele vaatamata sirgus temast energiline ja suurepärase kunstiandega poiss, kes oma joonistusoskusega viis korduvalt endast välja Aruküla kihelkonnakooli koolipreili Podolskaja, kelle meelest ta muud ei teinudki kui maalis roppe pilte loomade ja inimeste elust. 1887. aastal pääses ta Peterburi kurttummade kooli ja tänu selle edukale lõpetamisele sai ta 1896. aastal kooli kulul alustada õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis ning sealt edasi jätkusid kunstiõpingud juba Peterburi Keiserlikus Kunstide Akadeemias. Õpingute lõppedes jäi Andrei Jegorov elama Peterburi, teenides seal omale kunstnikuna kiiresti hea ja esindusliku maine.
1921. aastal naasis ta perega tagasi kodumaale ja sai siingi kiiresti kontakti kohaliku kunstieluga. Kaaluka osa Jegorovi maalipärandist moodustavad realistlikud ja detailitäpsed külavaated ja talvemaastikud, mis kunstisõprade seas kiiresti väga populaarseks muutusid. Tema meistrimärgiks kujunes just 1920–30ndatel aastatel lume sinava karguse ja kärekülma talvepäeva ereda valguse kujutamine. Varjude rütmid ja hoonete kontrast ergava lumepinnaga loovad helge ja dekoratiivse efekti. „Talvemaastik kirikuga“ on tema meisterlike talvemaastike suurepäraseks näiteks. Kindlasti tunneks ka kunagine koolipreili Podolskaja seda maali vaadates  suurt uhkust oma andeka õpilase üle. 

loe lähemalt

410.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - NIKOLAI KORMAŠOV

 

Nikolai Kormašov „Kevadine Tallinn“, õli, masoniit, 1981

Nikolai Kormašov (1929–2012) sündis Nižni Novgorodi lähistel ja esimesed sammud kunstihariduse vallas tegi ta Ivanovo Kunstikoolis aastatel 1947–1951 ning sama aasta sügisel võis tema nime leida juba ENSV Riikliku Kunstiinstituudi maalitudengite nimekirjast. Peale kooli lõpetamist sukeldus ta hoogsalt kohalikku kunstiellu ja sai koos Enn Põldroosi, Peeter Ulase ja teiste tollaste koolivendadega kunstiuuenduse tuumikuks.  Nikolai Kormašovi nime seostame enim 1960ndatel eesti kunsti ilmunud „karmi stiili“ ja selle arenguga, mille peamiseks platvormiks oli vastandumine 1950ndate aastate sotsrealismi idealiseerivale paatosele, ehk nagu kunstnik seda stiili iseloomustades ise on öelnud: „…neil piltidel näeb lillesülemite asemel musti käsi“.
Kuigi teatavad „karmi stiili“ karakteristikud defineerivad kogu tema loomingut, on tema 1980ndate aastate töödele iseloomulik eriline poeetiline peenus. „Kevadine Tallinn“ on erakordselt võluva meeleoluga töö, mille kohta võib öelda, et „seest suurem kui väljast“, sest vaatamata tagasihoidlikule formaadile loob maalipinna jaotus, vee ja õhu vahekord avaruse ja mastaapsuse illusiooni. Teisel pool jääkatte alt vabanevat vett paistva linna panoraam mõjub ebareaalse, otsekui valgusest tehtud õhus virvendava miraažina, ning hoonete ja sadamakraanade pikad peegeldused merepinnal rõhutavad seda efekti veelgi. 

loe lähemalt

409.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ILMAR KIMM

 

Ilmar Kimm „Talveõhtune vaade ateljeeaknast“, õli, lõuend, 1980ndad

 

Ilmar Kimm (1920–2011) sündis Petrogradis Punaarmee komandöri perekonnas. Huvi ja annet joonistamise ja maalimise vastu ilmutas ta juba noores eas, sestap õppis ta 1936–1939 Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kunstikeskkoolis, millele järgnes loogilise jätkuna sisseastumine Ülevenemaalisse Kunstiakadeemiasse. Paraku katkestas kunstiõpingud Teise maailmasõja puhkemine ja Ilmar Kimm suundus molberti tagant hoopis rindele. Peale sõjateed, mil ta sai ka Velikije Luki all raskelt haavata, lõpetas ta poolelijäänu juba Leningradis, Ilja Repini nimelises kunstiinstituudis. 1948. aastal asus ta elama Eestisse, tegutsedes maalikunstniku ja õppejõuna Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja ka ERKIs.

Tänu oma hariduslikule taustale (võrreldes näiteks „Pallase“ lõpetajatega) erines tema looming tublisti eakaaslaste omast. „Vene kool“ soodustas realistlikku lähenemist oma kujutusainele, mida omakorda täiendasid tema suurepärased maalijaoskused. Vaated ateljeeaknast on maalijate loomingus kujunenud pea omaette žanriks – ka seda sama vaadet kohtame Ilmar Kimmi loomingus läbi aastate korduvalt, küll erinevatel päeva- ja aastaaegadel. Selles žanris on vaataja paigutatud kunstniku kõrvale tema „vandlitorni“ ja võib antud juhul vaadelda koos temaga puulatvade kõrguselt, kuidas hämarduvas talveõhtus sõidavad autod ja kiirustavad inimesed ühelt tegemiselt teisele ja tunda selle hetke äraütlematut õdusust.              

loe lähemalt

408.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EUGEN BENARD

 

Eugen Benard „Vaade Niguliste kirikule“, akvarell, 1929



Eugen Benard (1904–1941) ja tema kunstilooming on ehk enamikule tundmata, ent tema põhitöö tulemusel sündinut on enam-vähem kõik, kes Tallinnas enam kui paar päeva veetnud, näinud. Eugen Benard oli nimelt arhitekt, kes kavandas 1930ndatel Tallinnasse mitmeid sellele ajajärgule iseloomulikke funktsionalistlikke kortermaju ja luksuslikke kesklinnahooneid, mis asuvad F. J. Wiedemanni, J. Kunderi ja Kaupmehe tänavas.  Kunsti- ja arhitektiharidust omandas ta paralleelselt –  ühte Otto von Kurselli ja Anatoli Kaigorodovi käe all ja teist samal ajal Tallinna Tehnikumis, mille lõpetas 1934. aastal.
„Vaade Niguliste kirikule“ saab peale kunstniku arhitektitausta teadasaamist loomulikult hoopis teise tähenduse kui lihtsalt üks järjekordne vanalinna vaade. Kõnealune töö on esmalt ajalooliselt huvitav, sest saame teada, milline madalhoonestus asus selle akvarelli valmimise ajal Tallinnas Harju tänava ääres. Kunstnik on seda vaadet jäädvustades otsustavalt ära lõiganud Niguliste kiriku torni ja samuti on ära jäänud ka tänavatasand, kuna enim on teda huvitanud kiriku katusekonstruktsioon ja rõõmsas märtsi(?)päikeses kirikuseintele varje heitvad tugipiilarid. Ehk polegi selle teose peategelaseks kividest hoone, vaid hoopis kirikuaknalt peegelduv soe päikesevalgus. 

loe lähemalt

407.t1.jpg HAUS GALERII TÄHISTAB JÜRI ARRAKU JUUBELIAASTAT OKSJONIGA

 

Tähistamaks kunstniku 80. juubeliaastat on Haus Galeriis avatud Jüri Arraku isiknäitus, mis ühtlasi on osa galerii kevadoksjoni väljapanekust. Arrakust on saanud märgiline nimi ja tema loomingust eraldiseisev nähtus, mille kaugelt äratuntav käekiri võib olla vähem või rohkem sümpaatsem, kuid mis külmaks ei jäta kedagi.
Olles tegutsenud kunstnikuna vitaalselt pikki aastakümneid, annab Arrak tooni kuni tänaseni. Ta pärineb eesti kunstiajaloo olulisemast põlvkonnast, kes on loonud siinsele kunstimaastikule väärika ja hinnalise keskme. Peale Pallase jõulist tulekut ja selle impressionistliku käekirja asendumist sotsialistliku realismiga kujunes nõukogude perioodi kunstnikest uus generatsioon, kellest omakorda kasvas 1960ndateks välja vaba maailma järele ihalev põlvkond. See on taustsüsteem, kust tuleb Jüri Arrak ja tema spetsiifiline stiil. Hoolimata rohkest tunnustusest ei ole kunstnik kunagi läinud kergema vastupanu teed ega loonud teoseid, mis oleksid menukad ja aplausirohked; tema nimega nimega seondub pigem teatud vaimne endaksjäämine, kindlameelne ja järjepidev üleskutse tunda ära inimeseks olemise tõeline tähendus.


Jüri Arrak (1936) astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1961. aastal ning asus õppima metallehistööd, ent huvitus ka maalikunstist ja graafikast; kooliajal kuulus koos ea- ja mõttekaaslastega läänemaailma kunstisuundadega haakunud rühmitusse ANK’64. Ta on töötanud kunstnikuna nii metalli- kui filmitööstuses ning olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor; alates 1969. aastast tegutseb vabakutselisena. Teda on pärjatud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia, Konrad Mäe medali ja Valgetähe II klassi teenetemärgiga.

Jüri Arrak on olnud Haus Galerii kunstnik selle algusaastatest peale, üle 18 aasta. Seoses tema läheneva 80. sünnipäevaga on galerii pühendanud kunstnikule terve näitusesaali esitlemaks läbilõiget tema tööde paremikust, mis ühtlasi kevadoksjonil müügile tuleb. Tänavust oksjonit eristab varasematest nii mahukas väljapanek ühelt konkreetselt kunstnikult kui mitmekülgne valik teisi töid alates möödunud sajandi esikümnetest tänapäevani kunstnikelt alates Konrad Mäest ja Eduard Wiiraltist kuni Lemming Nageli ja Jüri Arrakuni.

Jüri Arraku 80 aasta juubelile pühendatud näitus jääb Haus Galeriis avatuks kuni oksjoni toimumiseni 29. aprillil.

 

Oksjonile tulevate Jüri Arraku teoste ja ka kogu ülejäänud oksjonimaterjaliga saab tuvuda siin: http://www.haus.ee/?s=oksjon&z=kataloog

loe lähemalt

403.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - OLAV MARAN

 

„SINISED VORMID“, ÕLI, LÕUEND, 2015



Legendaarne maalikunstnik Olav Maran (1933) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi hoopis graafikuna ja oma kunstnikukarjääri esimestel aastatel kujundas ta plakateid ning joonistas huumori- ja satiiriajakirjale „Pikker“ karikatuure. Maalikunst tuli hiljem ja oli pikki aastaid hoopis teistsugune kui me tänasel päeval Olav Marani nimega seostame: abstraktne, avangardne, ehk isegi elu ängi ja inetust uuriv. 1968. aastal aga muutus tema maalilaad, ja mitte ainult, võib öelda, et päevapealt, sest kunstnik leidis enda jaoks Jumala. „Jumal oli olnud kõrge ja kauge abstraktne printsiip, nüüd oli ta mu Isa,“ on kunstnik ise öelnud. „Tõde on olulisem kui kunst. Kui nüüd küsisin endalt, et kuidas selle tõega lugu on, siis leidsin, et tõetunnetus on minu sees täiesti kindlalt ja endastmõistetavalt paigas. Ei mingit ebalemist ega kahtlust enam,“ räägib ta enda sees toimuvast peale oma ümbersündi. Sellest ajast alates on Olav Marani nimi olnud eesti kunstisõprade jaoks vaikelu sünonüümiks ning oma vaikeludel ei kujuta ta mitte ainult taimi, tarbeesemeid ja aedvilju, vaid tõde, rahu ja igavikku, millest me oma igapäevaelus tihtipeale puudust tunneme.
„Sinised vormid“ Eesti Maalikunstnike Liidu näitusel „30x40 DUUBEL 2“ on paljudele, kes on võib-olla harjunud Olav Marani vaikelude maailmaga, üllatuseks, sest näeme läbini abstraktset teost, mis tegeleb maalikunsti igipõliste küsimustega värvist, vormist ja valgusest. Neile aga, kes tema loomingu ja selle põhimõtetega enam kursis, pole siin üllatus nii suur, sest nendesamade küsimustega tegeleb Olav Maran ka oma vaikelusid luues – hoolimata sellest, et me ei tunne siin ära ühtegi kannu ega lilleõit, on endiselt kohal lihtsus ja siirus.    

loe lähemalt

402.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - SASKIA JÄRVE

 

„RUNNING TO AN END“, ÕLI, LÕUEND, TIKAND 2015



Saskia Järve (1979) fotorealistlikke maaliseeriaid, millega ta peale EKA lõpetamist 2009. aastast alates näitustel on esinenud, iseloomustab sotsiaalpsühholoogiline, ehk isegi psühhiaatriline lähenemine oma ainesele. Kunstnik tavatseb ennast, suhteid oma perekonnaga ja ümbritseva reaalsusega uurida ja tõlgendada läbi erinevate filosoofide vaatenurkade ning filosoofiliste teooriate ja isegi praktikate abil. Nii on ta näiteks eksperimendi korras läbinud psühholoogilised uuringud ning esitanud siis nendest reportaaži koos seda illustreeriva maaliseeriaga. Fotorealismi ja väga isiklike teemade kõrval leidub Saskia Järve loomingus veel üks ootamatu, ilmselt - vähemalt eesti maalikunstis - ainult talle omane võte, millega ta oma teoseid rikastab ja selleks on vana hea tikkimine. Tikkides oma maalidele erinevaid esemeid, tõstes neid lõuendi tasapinnalt kõrgemale rõhutab ta nende olulisust, juhtides nii tähelepanu tema jutustatud loos saatuslikku rolli mängivatele detailidele.
Näitusele „30 x 40 DUUBEL 2“ esitatud maalil „Running to an End“ on kujutatud meist jooksusammul eemalduvat saapapaari, kusjuures vaataja rakurss on toodud põsega vastu maapinda. Siin ongi saatuslikuks detailiks välja tikitud ühe saapatalla alla kleepunud näts, mis küll abitult, ent pisut siiski aeglustab jooksja jõudmist maali pealkirjas viidatud lõpu juurde. Jooksja võiks ju ka lihtsalt seisma jääda ja oodata, kuni see lõpp ise ükskord temani jõuab, aga siin on ilmselgelt tunda samme seadva tegelase kärsitust, soovi ise asjade käiku sekkuda või ennast lihtsalt viimaks ometi tühjaks joosta.  

loe lähemalt

401.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MATI KÜTT

 

„KATUS SÕIDAB“, ÕLI, SEGATEHNIKA, LÕUEND 2015


Mati Kütt (1947) elab lahedat elu, ühtviisi tuntud ja tunnustatud on ta nii maalikunstniku kui ka (nuku)filmimehena. Filmitöö on aeganõudev ja küllaltki mitme teise oma ala kunstnikuga koos teoks saav, maalikunst „toimub“ jällegi üksinda lõuendi ees seistes. Üks annab ideid ja ajendeid teiseks, aitab akusid laadida ja mõtteid selgemaks saada. Siiski on maalikunstnik Matil ja filmimees Kütil ka üks ühine nimetaja, mis tema loomingu erinevaid väljundeid punase niidiga kokku traageldab - selleks on sürrealism. Sürrealism pole Eestis eriti hoogsalt võsuv nähtus, ent üht-teist siiski vahel leiame, enim ehk kirjandusest, aga ka kujutavast kunstist. Pole vahet, kas Mati Kütt on filmistuudios või oma ateljees, see mis nähtavaks muutub, on ikkagi alateadvusest välja kasvanud, vormi väändunud ja unenägudes ette kantavast ajuteatrist pärit.      
„30x40 DUUBEL 2“ näitusetöö seob ka see kord toredasti nukufilmi ja maali. On ju maali PEAtegelaseks täiesti mitmemõõteline, maalitud laevatekil seisev nukk, kellel pea on otsast ära tulnud ja nüüd tuules oma teed alustab. Kas 3D efekt filmimehe maalikunstis? Nojah, moodsad ajad. „Katus sõidab“ on lugu sellest, kuidas pea põgeneb oma omaniku juurest, äkki on pea rumal ja ei oska kehaga koostööd saavutada või kuulab keha pea asemel ainult oma kopsu ja maksa? Me ei tea, mis sellest peast edasi saab, kas ta jõuab üle mere või upub juba paari minuti pärast, küll aga saame teada, et staatiline pilt räägib vahel sama palju kui liikuv.

loe lähemalt

400.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - MAARIT MURKA

 

„HIDE AND SEEK“, ÕLI, LÕUEND, PUIT, 2015


Maarit Murka (1981) nimega seostatakse enamasti maalikunsti ja fotorealismi, aga peale maalide on kunstniku näitustel näha olnud veel ka installatsioone ning video- ja fotoprojekte. Nii nagu tema maaliloomingus on film ja filmilikkus/seriaalsus tihtipeale teemaks ja teoste ajendiks, nii on ka Maarit Murka elus lisaks maaliõpingutele Tallinnas ja Helsingis järgnenud teise magistrikraadi omandamine Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Kui Eesti Maalikunstnike Liidu näituse „30x40 DUUBEL 2“ reglemendis kindlaksmääratud mõõtmetega lõuend kunstnikuni jõudis, tahtis ta esimese hooga selle üldse lihtsalt musta kangasse pakkida ja niimoodi ka näitusel lasta välja panna. Veidi aja pärast otsustas ta, et kasutab päris riidematerjali asemel siiski maalitud kangast ja mustast sai hall, mis tema sõnutsi iseloomustab kõige paremini hetkeolukorda nii ühiskondlikus, kultuurilises, poliitilises, isiklikus ja nii edasi plaanis. Kunsti ülesandeks peetakse tihtipeale küsimuste esitamist  ja pilt on teadupärast kujutis. Antud teosega ujutab kunstnik meid küsimustega üle: „mida ma kujutan, mida sa tahad et ma kujutaksin, mida sa usud et ma võisin kujutada, mida sa tahaksid et ma kujutanud oleks…  ?“ Nii nagu elu, nii on ka kunsti puhul oluline saada nii-öelda „ühele lehele“ kokku teadmine sellest, et mida ma näen ja mida ma usun ja see, mida mulle näidatakse, kujutab harva tegelikkust. „„Hide and seek“ on alles väike mõtteseeme, katsetus“, ütleb kunstnik ise, „ ma ei saa lugu rääkida ainult ühe pildiga, selleks on vaja ikkagi mitut pilti või tervet seeriat“. Peitusemäng jätkub.

loe lähemalt

399.t1.jpg Vestlusõhtu väliseestlasest graafiku loominguloost ja pagulaskunstist näitusel „Ilse Leetaru 100“

 

Teisipäeval, 1. detsembril kell 17 toimub Haus Galeriis vestlusõhtu New Yorgis elanud Eesti kunstniku ja kunstikoguja Ilse Leetaru loomingu ja selle konteksti teemadel. Ühtlasi on galeriis viimast päeva avatud kunstniku sünniaastapäevale pühendatud näitus „Ilse Leetaru 100“.


Vestlusõhtul tuleb jutuks eriomase käekirjaga graafiku kunstnikuks kujunemise keerukas ja huvitav lugu. Samuti räägitakse tema loomingu kontekstist  – eesti pagulaskunsti arengutest, seda puudutavatest suurematest ülevaatenäitustest, tähtsaimatest esindajatest ja edasistest väljavaadetest. Tutvuda saab eesti pagulaskunsti olulisemate väljaannetega. USA-s kuulus Ilse Leetaru organisatsiooni „National Association of Women Artists“, seega tuleb juttu ka naiskunsti mõistest ja selle tagamaadest. Vestlusõhtu viivad läbi kunstiajaloolane Anne Untera ja galerist Triinu Soikmets.

Ilse Leetarust sai enne tänuväärne kunstikoguja ning alles seejärel tunnustatud graafik, keda iseloomustab poeetiline maailmanägemine ja tehniline mitmekülgsus. Näitusele valitud töödes on rõhk loodusmeeleolude kujutamisel veepeegeldustest maastike ja vaikeludeni. Rõhuasetus värvi mõjule, looduse motiivide mõtestamine ja neile tähenduse otsimine, müstika ja salapära, spontaansena mõjuvad maalilised efektid on märksõnad, mis iseloomustavad graafiku käekirja. Leetaru valdas hästi klassikalist pehmelaki- ja akvatintatehnikat, aga ka Eestis vähelevinud värvilisi graafikamenetlusi nagu viscosity ja collograph, kasutades plaadile graveerides ära tehnilised nüansid.

Ilse Leetaru (1915 – 2006) alustas kooliteed Kaarli koguduse eraühisgümnaasiumis, kus vaimustus sealse joonistusõpetaja Kristjan Raua töödest. Sõjapagulasena Saksamaale jõudes astus ta Müncheni moekooli, mis aga USAsse ümberasumise tõttu pooleli jäi. 1959. aastal jätkas ta kunstiõpinguid juba New Yorgis School of Visual Arts’is, misjärel täiendas oma joonistamistehnikat Pariisis Academie de la Grande Chaumiere’s, et peagi tagasi New Yorki pöörduda ja spetsialiseeruda graafikale The New School’is. Kunstnik on esinenud isiknäitustega Eesti Majas New Yorgis, kuid ka korduvalt mitmel pool Eestis. Ta võttis oma graafikaga osa rahvusvahelistest grupinäitustest USAs, Pariisis, Stockholmis, Iisraelis, Egiptuses, Jaapanis, Kanadas, Brasiilias, Austraalias ja Hispaanias, pälvides mitmeid auhindu. Inimesena võluv, tarmukas ja sihikindel, sai ta kunstnikuna sünnimaal tuntuks alles küpses eas, kogudes enda ümber sõprade ja austajate ringi. Eesti muuseumid meenutavad Ilse Leetaru ka kui helde käega annetajat.

Näitusel „Ilse Leetaru 100“ on väljas tööd Eesti Kunstimuuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudest, samuti erakogudest.

loe lähemalt
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12