Uudised

Uudised

450.t1.jpg KUNSTIKLASSIKA OKSJON: Carl Alexander von Winkler, "Stockholmi sadam"

Carl Alexander von Winkler (1860 – 1911) sündis Tallinnas arsti perekonnas ja miski ei ennustanud, et peale 1879. aastal Toomkooli lõpetamist ja Tartu Ülikoolis võrdleva keeleteaduse stuudiumiga alustamist võiks temast saada juba oma eluajal nii populaarne ja armastatud kunstnik, et kohalikud kunstiostjad pidasid teda eelmise sajandi alguse Eestis tegutsenud baltisaksa kunstnikest lausa üheks parimaks. See hinnang võimaldas tal ka kenakest müügiedu nautida.

loe lähemalt

451.t1.jpg KUNSTIKLASSIKA OKSJON: Aleksander Kulkoff, "Natüürmort puuviljavaagnaga"

Aleksander Kulkoff (1889 – 1970) sündis küll Moskvas ja omandas sealses Maali-, Raid- ja Ehituskunstikoolis ka kunstihariduse, ent tema edasine elu on seotud juba Eestiga, kuhu ta 1918. aastal alaliselt elama asus ja kust 1944. aastal jällegi pealetungiva punavõimu eest läände suundus. Esimeses Eesti Vabariigis oli olemas oma tugev ja märkimisväärne vene kunstnike kogukond, kes oli koondunud kunstiühendusse „Ars“ (1920 – 1924).

loe lähemalt

436.t1.jpg Heategevuslik oksjon-näitus PUHASTATUD MAAILM

Teeme Ära Sihtasutus ja Haus Galerii korraldavad erilise näituse ja rahvusvahelise heategevusoksjoni, kus 35 tuntud Eesti maalikunstnikku aitavad koguda raha 2018. aastal toimuva üleilmse Teeme Ära koristuspäeva korraldamiseks.

loe lähemalt

440.t1.jpg Tarrvi Laamann. 7 INCH C'4

Neljapäeval, 15. septembril kell 18 avatakse Haus Galeriis Tarrvi Laamanni isiknäitus „7 inch C´4“, mis kujutab endast Eesti esimese abstraktse mõtluskoomiksi käsikirja väljapanekut. Tehnikana on kunstnik kasutanud nii kleebisgraafikat sulatatud liival, ksülomaali lõuendil, puuskulptuure ja -graafikat kui ka tuššijoonistust plaadiümbristel.
 

loe lähemalt

438.t1.jpg Aleksander Litvinov. REFLECTION

Kolmapäeval, 14. septembril avatI Haus Galeriis skulptor Aleksander Litvinovi 60. juubelile pühendatud näitus „Reflection“. Animalismist inspireeritud väljapanek koosneb valdavalt pronksskulptuuridest, kuid kasutatud on ka puitu, kivi ja alumiiniumit.

loe lähemalt

442.t1.jpg DISAINIÖÖ satelliitprogramm 17. septembril

Laupäeval, 17. septembril kell 16 toimub Disainiöö satelliitprogrammi raames töötuba Tarrvi Laamanni vastavatud näitusel "7 inch C'4". Töötoas on võimalus luua isiklik graafiline heliplaadiümbrise kujundus, mida saab kasutada disainielemendina. Töötuba on tasuta ja sobib kogu perele.

loe lähemalt

425.t1.jpg MATTI VAINIO. HÜPERRUUM

Haus Galeriis on avatud Matti Vainio näitus „Hüperruum“. Tehniliselt mitmekülgne, nii joonistusel, maalil kui puugraafikal põhinev näitus tegeleb inimese sisemise ja välise ruumi ning aja suhetega. Kuidas neid kogetakse ja vaadeldakse? Kuidas need pildi kujul avalduksid?

loe lähemalt

419.t1.jpg INDREK AAVA. TEISTMOODI TEGELIKKUS

Haus Galeriis on avatud suvisel värvikas Indrek Aava maalinäitus "Teistmoodi tegelikkus", kus legendaarsete kahemõõtmeliste multifilmitegelastega kohtuvad lihtsad lihast ja luust inimesed argireaalsusest.

loe lähemalt

420.t1.jpg MARE VINT. KEVADISELT VÄRSKE

Haus Galerii esitleb Swedbank’i peakontori privaatpanganduse ruumides stiilipuhast ja lakoonilist graafikat Mare Vindilt. Väljas on nii kunstniku vanem kui uuem looming alates must-valgetest avaratest pargimaastikest kuni eksootilisemate ja värvikamate Egiptuse-motiivideni. Tööd, kus jõulised arhitektuuriobjektid kombineeritakse õrna looduse lopsakusega, haakuvad nii pangaakendest avanevate linnavaadete kui modernsete kodu- ja kontoriinterjööridega.

loe lähemalt

422.t1.jpg TALLINNA TEISIPÄEVA GALERIITUUR 14. JUUNIL

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus korraldab Tallinn Art Week raames spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu Tallinna Teisipäev. Programmi on kaasatud EKA galerii, Haus galerii, Temnikova & Kasela galerii, Vaal Galerii ja Fahle galerii.

loe lähemalt

421.t1.jpg TALLINN ART WEEK AVALÖÖK 11. JUUNIL

Haus Galerii on esindatud laupäeval, 11. juunil kell 12.00-20.00 Vabaduse väljakul toimuval Tallinn Art Weeki kunstimessil. Esitleme töid kunstnikelt, keda seob galeriiga pikaajaline koostöö. Lisaks eksponeerime multifilmimaailmast inspireeritud maale Indrek Aavalt ning valikut väikeseformaadilist graafikat.

loe lähemalt

418.t1.jpg SIIRI SISASKI MAALINÄITUS - KAEVU PÕHJAS

Haus Galeriis on avatud Siiri Sisaski maalinäitus „Kaevu põhjas“. Näituse avamisel esitletakse ka tema vastvalminud CD-plaati “Kuristiku kohal” Uku Masingu tekstidega ning luuleraamatut “Mismoodi ma seda maailma armastan”. Tegemist on tõelise kolmiksündmusega, mis avab Siiri Sisaski mitmekülgse isiksuse.

loe lähemalt

416.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - KALJO SIMSON

 

Kaljo Simson „Karu, jänes ja põder“, õli, masoniit, 1960ndad



Kaljo Simsoni (1929) nimi võib olla kohalikule kunstisõbrale ehk hetkel tundmatu, ent tema keerulisest saatusest ja põnevast elust saaks kirjutada riiulitäie raamatuid ja loomulikult oleks need  illustreeritud tema enda teostega, mille ootamatu teemadering ja hullumeelne koloriit tekitaks automaatse lühiühenduse enamike ettevalmistamata vaatajate peades.
 

loe lähemalt

417.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - AINO BACH

 

Aino Bach „Aknal“, akvatinta, 1938

Aino Bach (1901–1980) alustas oma kunstiõpinguid „Pallases“ 1923. aastal esmalt Nikolai Triigi maaliklassis, ent jätkas neid peale kolmeaastast pausi 1930. aastal juba Ado Vabbe graafikaateljees, mille lõpetas 1935. aastal. 1930ndate lõpuaastaid peetakse Aino Bachi loomingu üheks kõrgajaks (teiseks kõrgajaks loetakse 50ndaid aastaid, millesse kuulub ka tema teine Haus Galerii kevadoksjonil olev teos „Väike Leena“). Sellesse perioodi jääb ka 1937. aastal koos abikaasa Karl Liimandiga ette võetud õpireis Pariisi, kus Tartus õpitu prantsuspärane suunitlus sai veelgi tugevama kinnituse ja vormis kogu tema edasist loomingut.  

loe lähemalt

404.t1.jpg NÄITUSESARI "MOODSA KUNSTI KLASSIKUD" KEILA-JOA LOSSIS

 

TOOMAS VINT "KONTSEPTUAALNE MAASTIK"

16.01 - 16.03. 2016

 

Pildil: "Vaikus", õli, lõuend, 1990

Keila-Joa lossis tuuakse publiku ette siinsed väärikaimad ja mainekaimad autorid, kelle teosed manifesteerivad eesti tippkunsti kestust ja kvaliteeti. Need on loojad, kes alustasid võimekate ja avangardsete mõtlejatena juba eelmise sajandi 60-ndatel aastatel ning kelle looming on jätkuvalt aktuaalne, kandes kogemuse ja professionaalsuse märki ning sõnumeid üldinimlikest väärtustest.

 

loe lähemalt

396.t1.jpg EMLi NÄITUSE "30X40 DUUBEL 2" PILDILUGU - EINAR VENE

 

„ISTUV INGEL“, AKRÜÜL, LÕUEND, 2015



Einar Vene (1952) planeet, millelt ta meile oma maalide kaudu teateid toob, on kindlasti kõvasti „hullem“ kui Lembit Sarapuul või Jüri Arrakul. Alates 1987. aastast, mil ta lõpetas ERKI monumentaalmaali eriala ja hakkas esinema näitustel, on tema looming pannud ühtviisi hämmeldunult nihelema ja sõnu otsima nii kriitikuid kui ka näitusekülastajaid. Einar Vene on üks eesti maalikunsti eriskummalisemaid jutuvestjaid, tema maalid on servast servani täidetud vihjete ja tsitaatidega küll piiblist, antiikmütoloogiast, kunstiajaloost ja sinu viimasest unenäost. Tema kujutuslaad on küll realistlik ja naivismi poole kaldu, ent tema maale asustavate tegelaste toimingud ja omavahelised suhted on kõike muud kui igapäevaelulised – aga vaatamata ilmselgele irooniale, millega ta kujutatavat teemat käsitleb, on ta alati siiras ja kaasaelamisele kutsuv.
„Istuv ingel“ on ilmselt valminud teiste, suuremate ja rohkem tegelasi sisaldavate maalide valmimise vaheajal, kui kunstnik Vene palus ühel talle päev otsa poseerinud inglil õhtu saabudes veel viivuks ateljeesse jääda.  Sellest õhtust on meie ees veetlev portree poolküljetsi istuvast inglist, kelle üle õla heidetud kuraasikast pilgust saab valgustatud kogu maaliruum. Ingli uljas juukselõikus võib küll viidata tema teismelise ellusuhtumisele, ent tema mõtlikult õlavarrele toetuv lõug veenab meid selles, et tegelikult ületab tema elukogemus terve meie dokumenteeritud esivanemate oma kokku.   

loe lähemalt

394.t1.jpg SÜGISOKSJONI PILDILUGU - GÜNTHER REINDORFF

 

Günther Reindorff „Toila maastik“, süsi, paber, 1925



Günther Reindorff (1889 – 1974) on kunstnik, kelle puhul tihtipeale teatakse ehk tema töid ja alles seejärel tema nime. Sellise staatuse ja koha meie meeltes – ja võib öelda, et ka kollektiivses mälus –  on ta välja teeninud eelkõige oma imeliste raamatuillustratsioonidega ( A. Puškini „Muinasjutud“ ja Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“). Üheks eesti kunstiloo „meisterlikumaks joonistajaks“ tituleeritud kunstnik sai oma kunstihariduse eelmise sajandi alguses Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis teatridekoratsiooni- ja ofordiklassis. Eduka õppetöö preemiana pälvis ta kooli lõpetades välisstipendiumi, mille toel reisis mööda Euroopat, kust siis alanud esimene ilmasõda sundis ta uuesti Peterburi naasma. 1920. aastal jõudis ta peale 15 aasta pikkust pausi taas Eestisse, kus tegutses kunstniku ja kunstiõppejõuna.
„Toila maastik“ on mõnevõrra erinev nendest peenejoonelistest ja detailitäpsetest graafilistest lehtedest ja joonistustest, mida me ehk Günther Reindorffi nimega enim seostame. Süsi joonistusvahendina loob hoopis teisi tehnilisi võimalusi kui nõel, pliiats või tušisulg. Kunstnik loob siin mõnuga erinevaid faktuure mahlakalt mustavatest kuuskedest kuni vaevu söepuruga kaetud veepeeglini. Loodus oli Günther Reindorffi armastatumaid kujutusmotiive, mida ta tundus eelistavat inimestele või nende poolt loodud objektidele, ent jäädvustades vaid maastikuvaadet, toob kunstnik ka sellesse lihtsasse joonistusse muinasjuttu ja maagiat. Tundub, nagu oleks Põhja Konn just hetk tagasi „kaadrist“ lahkunud. 

loe lähemalt

415.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EDUARD WIIRALT

 

Eduard Wiiralt „Lõvid“, lito, 1922

Eduard Wiiralti (1898–1954) tee kunstilma kõrguste poole algas 1915. aastal Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale osalemist Vabadussõjas astus ta „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat Anton Starkopfi ja Ado Vabbe juhendamisel ning 1922–1923 viibis ta „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Dresden oli esimene suurlinn, kus Wiiralt viibis, ja selle linna rütm ja elulaad avaldasid talle suurt muljet. Vastupidiselt teda sinna saatnud „Pallase“ õppejõudude lootusele, et noor Wiiralt naaseb uute teadmistega Tartusse ja asub neid omakorda teistele jagama, tundis ta järjest enamat soovi veelgi rohkem maailma ja eelkõige selles leiduvat kunsti näha. Oma kirjas vend Oskarile kirjutab ta muuhulgas: „Tehko nad mis tahavad, lõpetagu stipendiumid, aga sinna ma kül veel mitte tagasi söeta ei taha. Asi seisab selles, et olen vahepeal lollimaks ja igatepidi krõbedamax läinud kui tulin. Ja mine siis nüid tatise ninaga ja tainast näoga sinna teistele tunde andma. Igatahes plaanitsesin Pariisi peale hammast ihkuma minna, sest see vastab rohkem mo isikule.“
1922. aasta sügisel avastab Wiiralt enda jaoks Dresdeni loomaaia ja selle asukad – lõvid, jõehobud ja kaamelid. Selliseid modelle polnud Tartus kusagilt võtta ja nii käib ta seal alatihti neid vaatlemas ja joonistamas. Kirjas Paul Liivakule kritseldab ta lehe nurgale paar jõehobu ja lõvi ning kirjutab sinna alla: „Toon sulle lõpuks minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige sümpaatilisemad ja ausamad sõbrad siin Dresdenis“. Heledalt taustalt esile kerkivad loomafiguurid mõjuvad majesteetlikult ja taustal paistvad püramiidid rõhutavad veelgi nende eksootilisust. Selliseid sõpru tahaks endale igaüks.      

loe lähemalt

414.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ALFRED KONGO

 

Alfred Kongo „Lilled“, guašš, tempera, lõuend, 1968

Alfred Kongo (1906–1990) jõudis „Pallasesse“ küll alles 23-aastasena, mil tema eakaaslased juba iseseisvat kunstnikuelu alustasid, ent see ei seganud teda järgmised 11 aastat õpingutele pühendumast, mil tema juhendajateks olid teiste seas ka Villem Ormisson ja Ado Vabbe. Imekombel õnnestus tal pääseda mobiliseerimisest nii Saksa kui ka Punaarmeesse ja peale sõja lõppu sai ta tööd Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maaliõppejõuna, ent 1948. aastal vabastati ta sellelt kohalt kui „sobimatu ja kahjulik element“ ja järgmiseks kümneks aastaks muutus ta kunstiavalikkuse jaoks praktiliselt nähtamatuks. 1960ndad toovad ta õnneks jälle kunstniku ja õppejõuna pildile tagasi. Inimesena oli ta olnud erakordselt tagasihoidlik (ilmselt seetõttu ei signeerinud ta oma teoseid ka kunagi esiküljele), omaettehoidev, aga samas erakordset eetilist selgroogu omav. Tema tõekspidamised ja suhtumised iseloomustavad ka suurepäraselt tema maaliloomingut – ta oli jäägitult truu „Pallases“ omandatud printsiipidele, kus pearõhk oli alati värvil ja täpsel kompositsioonil.
Oksjoniteosel „Lilled“ on harmooniaotsingud ühendatud improvisatsioonilise hooga, mida võimendab jõuline pintslilöök. Värvikooskõlad on ootamatud, ent täpselt välja mõõdetud.  Üha enam eemaldutakse objektikesksest maalimisest ja lähenetakse abstraktsele kompositsioonile.

loe lähemalt

413.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - VARMO PIRK

 

Varmo Pirk „Ümera lahing“, õli, vineer, 1945–1955

Varmo Pirk (1913–1980) sattus juba Tartu Poeglaste Gümnaasiumi päevil kunstiloomingut soodustavasse seltskonda, sest tema klassivennaks oli Elmar Kits ja õpetajate hulgas ka Juhan Nõmmik ning Eerik Haamer. Just nende õhutusel astus ta 1938. aastal „Pallasesse“, kus õppis juba Villem Ormissoni, Kaarel Liimandi ja Aleksander Vardi käe all. Haus Galerii kevadoksjonile esitatud „Ümera lahing“ on mitmel moel põnev ja kõnekas töö. Teadaolevalt maalis Varmo Pirk 1945. aastal „Pallase“ lõputööks suuremõõtmelise kompositsiooni „Eestlaste lahing raudmeestega“ („Ümera lahing“), mille arvatav eeltöö on ka see oksjoniteos. Lõputöö aga jäi kaitsmata, nii nagu jäi kasutamata ka stipendium edasiõppimiseks Viini Kunstiakadeemias, sest sekkusid reaalsed lahingud reaalses elus. NKVD arreteeris ta 1945. aasta kevadel ja süüdistusmaterjalide hulgas oli ka paras pakk nõukogudevastaseid karikatuure ning joonistusi. Järgmised 10 aastat veetis Pirk Arhangelski oblastis vangilaagris, kus tal õnnestus saada kultuuriosakonna kunstnikuks ja „hoida end vormis“ kuulsate vene autorite teostest koopiaid maalides.
Me ei saa seda kunagi teada, aga võib arvata, et 1955. aastal koju tagasi jõudes ja vanu töid sorteerides leidis ta selle käesoleva „Ümera lahingu“ ning varustatuna nüüd juba hoopis teiste kogemustega, olles üks hoopis teine mees, maalis ta kümme aastat tagasi alustatud töö lõpuni. Võib-olla pani ta sellega punkti ehk ka ühele oma isiklikule lahingule, kinkides eesti kunstiloole temaatiliselt niivõrd haruldase teose, mille erakordne dünaamilisus võistleb mõne eepilise sõjafilmi stoppkaadriga.

loe lähemalt

412.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - EERIK HAAMER

 

Eerik Haamer „Vestlus“,  pliiatsijoonistus, 1970

 

Eerik Haamer (1908–1994) astus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“ 1930. aastal, kus temast sai Nikolai Triigi õpilane. Peale lõpetamist, viis aastat hiljem, tegutses ta Tartus ja Tallinnas nii joonistamise-, maali- kui ka võimlemisõpetajana, kuna õppis enne „Pallast“ ka Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1944. aasta sügisel põgenes ta nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.  

Eerik Haameri loomingus võib eristada mitmeid perioode, mida iseloomustavad nii teoste aines kui ka erinevused koloriidis ning pintslikirjas. 1970. aastal toimus tema loomingus järjekordne suur teisenemine. Tema teostesse sugenes üha enam groteski, mida seostatakse tema kasvava ühiskonnakriitilisusega ning võimetusega lõplikult identifitseerida end Rootsi ühiskonnaga. Sellele vaatamata tundis ta põlise saarlasena alati suurt lähedust kalurite ja randlastega, kellega leitud hea kontakt on ilmselt ka „Vestluse“ ajendiks (mille järjena sündis samal aastal ka õlimaal „Debatt sillal I / Käed“). Kõnealusel teosel näeme, et uus noor elu ja suurtootmine on vahetanud Rootsi kalurikülades välja eelmise põlvkonna. Pahklike kätega tublid, ent elatanud mehed, kelle nägudelt võib välja lugeda mitmeid merel veedetud aastaid (üks neist on ületanud ka ekvaatori), istuvad, puhtad riided seljas, ilusa ilmaga sadamas ja räägivad sellest, kuidas asjad nende ajal olid. Kunstnik on siin erakordse poolehoiuga kujutanud meeste karaktereid ja emotsioone, andes meile  peale meisterliku pliiatsijoonistuse edasi ka sel päeval sadamasillal valitsenud õhkkonna ja meeleolu. 

loe lähemalt

411.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - ANDREI JEGOROV

 

Andrei Jegorov „Talvemaastik kirikuga“, tempera, papp, 1920–30ndad

Andrei Jegorov (1878–1954) sündis Arukülas Loo saunas popsi pojana. Tema õed-vennad olid kõik terved kui purikad, aga väike Andrei oli oma vanemate suureks meelehärmiks kurt. Sellele vaatamata sirgus temast energiline ja suurepärase kunstiandega poiss, kes oma joonistusoskusega viis korduvalt endast välja Aruküla kihelkonnakooli koolipreili Podolskaja, kelle meelest ta muud ei teinudki kui maalis roppe pilte loomade ja inimeste elust. 1887. aastal pääses ta Peterburi kurttummade kooli ja tänu selle edukale lõpetamisele sai ta 1896. aastal kooli kulul alustada õpinguid Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi joonistuskoolis ning sealt edasi jätkusid kunstiõpingud juba Peterburi Keiserlikus Kunstide Akadeemias. Õpingute lõppedes jäi Andrei Jegorov elama Peterburi, teenides seal omale kunstnikuna kiiresti hea ja esindusliku maine.
1921. aastal naasis ta perega tagasi kodumaale ja sai siingi kiiresti kontakti kohaliku kunstieluga. Kaaluka osa Jegorovi maalipärandist moodustavad realistlikud ja detailitäpsed külavaated ja talvemaastikud, mis kunstisõprade seas kiiresti väga populaarseks muutusid. Tema meistrimärgiks kujunes just 1920–30ndatel aastatel lume sinava karguse ja kärekülma talvepäeva ereda valguse kujutamine. Varjude rütmid ja hoonete kontrast ergava lumepinnaga loovad helge ja dekoratiivse efekti. „Talvemaastik kirikuga“ on tema meisterlike talvemaastike suurepäraseks näiteks. Kindlasti tunneks ka kunagine koolipreili Podolskaja seda maali vaadates  suurt uhkust oma andeka õpilase üle. 

loe lähemalt

410.t1.jpg KEVADOKSJONI PILDILUGU - NIKOLAI KORMAŠOV

 

Nikolai Kormašov „Kevadine Tallinn“, õli, masoniit, 1981

Nikolai Kormašov (1929–2012) sündis Nižni Novgorodi lähistel ja esimesed sammud kunstihariduse vallas tegi ta Ivanovo Kunstikoolis aastatel 1947–1951 ning sama aasta sügisel võis tema nime leida juba ENSV Riikliku Kunstiinstituudi maalitudengite nimekirjast. Peale kooli lõpetamist sukeldus ta hoogsalt kohalikku kunstiellu ja sai koos Enn Põldroosi, Peeter Ulase ja teiste tollaste koolivendadega kunstiuuenduse tuumikuks.  Nikolai Kormašovi nime seostame enim 1960ndatel eesti kunsti ilmunud „karmi stiili“ ja selle arenguga, mille peamiseks platvormiks oli vastandumine 1950ndate aastate sotsrealismi idealiseerivale paatosele, ehk nagu kunstnik seda stiili iseloomustades ise on öelnud: „…neil piltidel näeb lillesülemite asemel musti käsi“.
Kuigi teatavad „karmi stiili“ karakteristikud defineerivad kogu tema loomingut, on tema 1980ndate aastate töödele iseloomulik eriline poeetiline peenus. „Kevadine Tallinn“ on erakordselt võluva meeleoluga töö, mille kohta võib öelda, et „seest suurem kui väljast“, sest vaatamata tagasihoidlikule formaadile loob maalipinna jaotus, vee ja õhu vahekord avaruse ja mastaapsuse illusiooni. Teisel pool jääkatte alt vabanevat vett paistva linna panoraam mõjub ebareaalse, otsekui valgusest tehtud õhus virvendava miraažina, ning hoonete ja sadamakraanade pikad peegeldused merepinnal rõhutavad seda efekti veelgi. 

loe lähemalt
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12