Uudised > KÕIK ROOSIDEST

KÕIK ROOSIDEST

Neljapäeval, 18. augustil kell 18.00 avatakse ARTDEPOOS, Kalamajas, Jahu tn. 12 verinoore kunstniku Andrei Maksimjuki esimene personaalnäitus pealkirjaga: KÕIK ROOSIDEST
Kõik roosidest. All about the roses. Todo sobre de las rosas.

Andrei Maksimjuki jaoks on maal nagu üks suur anum, mille kunstnik täidab oma arusaamadega maailma korrast ja asjade seisust ning asetab selle siis kavalalt naeratades vaataja ette. Samas kasutab Andrei ka filmirežissööri töövõttestikku ning suhtub maalipinda kui ekraani, millele projitseerida oma arusaamad maailma korrast ja asjade seisust. Milline on siis olukord Maksimjuki maalides-filmides? Mida peaks arvama töödest, millel figureerivad õhus lendavad ruubikukuubikud, tühjade silmadega öökullid, tühjuses hõljuvad öökullisilmad, ning roosid, roosid ja veelkord roosid?

Paljuski näib Maksimjuki maalide kujundikeel kantud olevat kunstniku varasematest õpingutest ja kultuurikontekstist, millest ta välja on kasvanud: Andrei on oma päritolult Eestis sündinud venelane, kes enne maalimise juurde jõudmist õppis EKA rakenduskunsti kolledžis moekunsti ja tekstiili. Tema sümpaatia moe, elegantsi ja tuledesära vastu on selgesti jälgitav. Ta vaimustub sätendavast glamuurist ja vilkuvatest tuledest ning seda ümbritsevast butafooriast; hetkedest, mil sajad silmapaarid suunatakse ühte punkti; efektse välimusega, kuid seest õõnsatest asjadest uhkete drapeeringute taustal; suursugusest, kuid lühiajalisest ilust.

\"Kõik roosidest\" näituse keskseteks piltideks on sarnase kompositsioonilise lahendusega maalid \"Kinomaagia I\" ja \"Kinomaagia II\". Teoste formaat on kahtlaselt sarnane laia kinoekraaniga (mille kultuurilise triumfi ettekuulutajaks peetakse Kazimir Malevitshi \"Valget ruutu\") ning kujutab tüüpilist kultuurimajakino saali oma värvikate
kulisside ja madala lavaga. Volangilise eesriide peal ripub ekraan, millele projitseerib kinoaparaat valgel taustal roosi (\"Kinomaagia I\") ja kooritud apelsini (\"Kinomaagia II\"). Mõlemal puhul lebavad laval siis vastavalt roosi kroonlehed või apelsinikoored. Film on kui vili, mis avaneb vaatajale, kui võtta endale aeg see lahti koorida või leht-lehelt alasti nokkida.


Kinomaagia I, 2005. Akrüül, õli, lõuend. 78 x 220 cm
HIND 19 000

Maksimjuki puhul on roosid, kas siis õite või kroonlehtede kujul, pea kõigil maalidel. Mõnel juhul need lihtsalt pudenevad vaataja ette, teistel piltidel on need jällegi kohal bravuurika suureõielise tapeedina. Rooside kui filmi (või ükskõik millise kunstiteose) kõrval on teine läbiv tihe külaline Maksimjuki maalidel öökull. Ehmatades vaatajat oma monumentaalsusega ja seejärel puurides teda oma hiiglaslike tühjuses rippuvate silmadega, asub ta tahes tahtmata kinomaagilise maaligrupi kesksele kohale ehk siis peaosatäitja rolli.


Kinomaagia II,  2005. Akrüül, õli, lõuend 78 x 220 cm
HIND 19 000

Kino maagilise olemuse ümber keerlev näitus on seotud eelkõige kino kui institutsiooniga, mille käsutuses on oma kindla esteetikaga (ja vahel isegi lõhnaga) interjöörid ja atribuutika: pehmed plüüstoolid, rasked eesriided, kinoprojektori monotoonne surin, kauge maa kuulus filmistaar vaatamas publikut ja publik vaatamas värvilist valgust, millest moodustuvad näitlejad ja narratiivid. Maksimjuk tegeleb eelkõige kinoga, mitte filmikunstiga. Viimane hakkab tänapäeval üha rohkem kaotama oma suhet kinosaaliga. Või õigemini on see suhe muutunud aegade jooksul lihtsalt teistsuguseks. Film levib tänapäeval peamiselt DVD-del ja videokassettidel, seda on lihtne internetist arvutisse tõmmata ja plaadile põletada. Filmi vaatamine on muutumas kollektiivsest kogemusest isiklikuks kogemuseks. Praegused moodsad kobarkinod on eelkõige teismeliste kokkusaamiskohad, oma kirbe popkornilõhna ja pooletunnise reklaamipannooga iga filmi ees. Andrei tegeleb aga hoopis nende kinodega, mis on väikesed ja hubased ning kus paksudel vaipadel kõnnivad kaabudega härrad ja kontsakingades preilid. Maksimjuk töötab kollektiivset kogemust
genereeriva kinoga, mis ühendas inimesi ja kuhu mindi õhtul käsikäes oma kallimaga. Ta ei soovi midagi lõhkuda ega ümber lükata, pigem kumab tema maalidelt nostalgilisi meenutusi, mitte moodsat dekonstruktsiooni. Ta pole
mässaja ega radikaalne eksperimenteerija, vaid stuudiovaikuses mõtiskleja, kes mõtestab maalikunsti vahenditega lahti enese jaoks tähtsaid nähtusi ja arutleb nende olemuse üle.

|?>
< tagasi