Uudised > Erich Pehap: jäljed ühel kunstnikuteel

Erich Pehap: jäljed ühel kunstnikuteel

Eksponeeritud on tervilklik ülevaade ERich Pehapi loomingust läbi viie aastakümne. Näitus on pühendatud kunstniku 95. sünniaastapäevale tänavu aprillis.

Käesoleval väljapanekul näeme, millised kunstilised tõekspidamised ning sotsiaalne tegelikkus vormisid ühe inimese kunsti 1930ndatest 1970ndateni. Pehap sündis 1912. aasta aprillis Viljandis. Kogu tema lapsepõlv ning esimene noorus möödus Viljandis ning kuigi hiljem elas ta aastakümneid hoopis mujal ning pole eriti teada ka tema Viljandi-teemalisi töid, loetakse teda siiani „Viljandi pallaslaseks”. Kohe pärast kooli lõpetamist läks ta ühe oma õpetaja, samuti Pallase lõpetanud Julius Mageri soovitusel Pallasesse õppima. „Julius Mageri mõju oli meile väga suur,” on üks Mageri õpilasi hiljem meenutanud. „Ta oli autoriteet. Suhtlesime õpetajaga kuni tema surmani. Muidu nii tagasihoidlik, kuid seal, kus tema poisid kunstiga tegelesid, oli ta alati platsis.”

Mitmekülgse kunstnikuna haaras Pehap mitme eriala järele. 1932. aasta sügisel „Pallasesse” astununa pöördus ta esmalt maalikunsti poole ning õppis Nikolai Triigi ateljees, kes küll selleks ajaks oli oma kõrgvormi minetanud. Ehk just seetõttu siirdusid Pehapi huvid üha enam joonistuse ja graafika juurde ning nii lõpetas ta kooli 1939. aastal juba graafikuna. Sealjuures tõmbas teda graafika juurde ajal, mil valitses üldine kurtmine graafiliste lehtede vähesuse üle. 1939. aasta oli märkimisväärne, kuna kooli üheksast vilistlasest olid koguni kolm graafikaateljeest, Pehapi kõrval ka temast üheksa aastat vanem Eduard Rüga ning kaheksa aastat vanem Ella Mätik, kes selleks hetkeks olid koolis õppinud juba vastavalt 11 ja 13 aastat.

Pehapi toonased huvid seostusid eelkõige puuga seotud graafikatehnikad, eriti vineerlõige, mis lubas tal tegeleda eelkõige kompositsiooniprobleemidega. Ka käesoleval näitusel on väljas üks tema vineerlõikeid, must-valge paarisakt, kus tugev rõhk on kontuuridel ja efektsetel kontrastidel. Samas on näha, et Pehap ei piiranud end kunagi ühe-kahe tehnikaga: näeme siin nii tema joonistusi, linoollõikeid, litosid, puugravüüre, akvatintasid ning hilisemaid enda poolt välja töötatud tehnikas teostatud lehti. Pehapi graafikukäekiri areneb koos ajaga: esmalt pigem napid ja realistliku koega tööd, kus on jäetud ruumi ka detailidele, jõuab hiljem värvilise popkunsti mõjutustega üldistusteni, kus Pehap on efektne ja lööv. Huvitav on jälgida ka teemade muutumist. 1930ndatel ja 1940ndatel kujutab Pehap tüüpilisi „kunstistseene”: tänavapilt, piknik puude all, toona pead tõstnud olustikurealismist annavad tunnistust mõned joonistused argielu teemadel ning kartulikorjamist kujutav leht. Veidi on tunda siin ajaloo taaka, „Pallasele” eeskujuks olnud 19. sajandi lõpu impressionismi pärandit, mille lemmikstseenid jäävad siinses kontekstis veidi võõraks ja kunstlikuks. Aastakümneid hiljem enam neid probleeme ei teki. Nüüd saab valdavaks kohviku- ja suurlinnatemaatika, kus kunstnikku on võlunud elu hoogsus ja kaasaegsus. Kohvikumiljööd oli sel ajal sagedane huviobjekt ka eesti kunstis, mistõttu võib oletada selle teatud märgilist tähendust.

Lisaks maalile ja graafikale jõudis Pehap õppida veel ühe vaheaasta (1933) Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, kuid sel alal pole tema saavutustest just liiga palju teada. Igatahes oli Pehap 1940ndate alguseks hoo sisse saanud, tema elu möödus kunstis ning vaevalt 30-aastasena oli ta endiselt viljakas otsinguteperioodis. Ta töötas vaheldusimis joonistusõpetajana ning vabakunstnikuna Tartus ja Viljandis. Tema graafilised lehed ja joonistused tunnistavad, et ta valdas ühtmoodi hästi nii detailitruud realismi kui ka katsetuslikke eksperimente. Stseenid olid hoogsad ja elavad, teostatud julgelt ning enesekindlalt. 1939. aastal usaldati talle juba Suure Piibli illustreerimine, mille eest ta pälvis ka olulise preemia. Ent kiire sõda ja okupatsioon tegid mõned valikud Pehapi eest. „Simuleerides tugevat nägemispuuet, sai ta jaanuari alguses 1943 loa sõita Tallinna arsti juurde,” on tema õde hiljem meenutanud. „Tallinnas elava onu kaasabil õnnestus tal koos vennaga teiste sõjapõgenikega sõita paadis üle lahe. Et rahast tuli puudu, pidi Erich loovutama paadimehele isa kuldkella.”

Niimoodi jõudis Pehap esmalt Soome, kuid juba järgmisel aastal Rootsi. Seal töötas ta kuni 1949. aastani kujundaja, illustreerija ja reklaamikunstnikuna. Viis aastat hiljem siirdus Pehap aga juba püsivalt Kanadasse Torontosse. Ilmselt oleksid paljud sel hetkel otsustanud keskenduda äraelamisele ning ellujäämisele, kuid Pehap jätkas kõigi raskuste kiuste kunstiga. Enamgi veel: ta leidis endas piisavalt jõudu, et veel 40-aastaselt lõpetada Montrealis instituut kujunduskunsti erialal ning täiendada end veel graafikatehnikate ja psühholoogia erialal. Kanadas sai temast omakorda üks aktiivsemaid kunstielu organiseerijaid, kes juhtis aastaid Toronto Eesti Kunstnike Koondise tööd. Lisaks sai temast ka nn tsiviilelus kunstiga seotud kodanik: kunstiõppejõud. Ka tema loominguline viljakus ja mitmekesisus ei rauge, kaugeltki mitte. Pehap võtab tõsisemalt ette ka maalikunsti, jätkates samal ajal eksperimente graafikatehnikatega. Tema motiivistik muutub veidi kaasaegsemaks, kuid samas on siin-seal näha sentimentaalseid viipeid tagasi 30ndate Tartusse. Nii maalib ta peaaegu 40 aastat hiljem mälu järgi Tartu Lossi tänavat, kus kõik sõjas purustatud majad seisavad veel uhkelt üksteise kõrval. Teada on mitmed Viljandi-teemalised tööd ning terve linoollõigete sari Eesti vaadetega. Kuid sarnaselt Endel Kõksile on ka Pehap ikkagi uuendustele väga avatud. Tema tööd ammutavad inspiratsiooni lisaks popilikuks muutunud visuaalsele keskkonnale ka kunstis toimunud nihetest abstraktsionismi poole. Nii segunevadki Pehapi hilisloomingus nopped kodumaa motiividest ja suurlinna kohvikumelust, pallaslikust värvivaldamisest ja iseloodud graafikatehnikatest, romantilistest olupiltidest ja tehnitsistliku maailma kujutamisest, linnavaated ja figuraalkompositsioonid.

Ta korraldas üle kümne isiknäituse Uus-Meremaast Kanadani ning osales rühmanäitustel üle kogu maailma, pälvides ka auhindu ning aunimetusi nii Prantsusmaalt kui Itaaliast. Ent need kuivad faktid ei kõnele meile siiski olulisimast. Harva võime seista valiku ees, mis haarab kogu ühe inimese elutööd, tema otsinguid ja leidmisi aastakümnete jooksul. Pehap ei olnud “keeruline” kunstnik, ta ei varjanud eriti midagi ning tema tööde kood on avatud ning üpriski kerge lugeda. Tema kunsti ellusuhtumine oli vahetu ning siiras. Seetõttu võib iga näitusekülastaja panna kerge vaevaga kokku pildi, mis kokkuvõttes loob aga läbilõike ühe kunstniku saatusest alates 1930ndatest kuni 1970ndateni. |?>
< tagasi