On teada, et maastikku võib kujutada kõige erinevamal moel. Ometi näib, et Raivo Korstniku tööd kuuluvad kõike ü h t e traditsiooni, ühte mõtteviisi, mida soovi korral saame laiendada kunstimaailmast väljapoolegi. 19. sajandi lõpus levis euroopa kunstis veendumus, et ainult realistlik suund ei suuda looduse kogu vägevust hõlmata. Oli vaja leida uusi teid ning kõige mh katsetati maastiku kujutamisel viisiga, mida hakati nimetama “meeleolumaastikuks”. See oli maastik, kus looduse tõetruu kujutamise asemel oli oluline eriline meeleolu, mida just see maastik just sel hetkel kunstnikus ja tema töö kaudu ka vaatajas esile kutsus. Levisid loomulikult ka nn dramaatilised maastikud: maalilised mäed, äikeseilmad jms. Ent selle kõrval tõstis üha enam pead ka argise märkamine. Eesti kunstis on hästi teada 1930ndate Richard Uutmaa või Eerik Haameri rannaelu pildistused. Neis töödes kujutatakse täiesti tavalisi tööstseene, mida rannainimesed ise iga päev näevad ja iga päev teevad. Nende jaoks on kalavõrgu puhastamine või öine mereleminemine loomulik osa elust, kuid need kunstnikud nägid selles ülevust ja poeesiat. Nad kujutasid “lihtsaid” stseene just selleks, et öelda: just kõige argisemas ning rutiinsemas peitub elu mõte. Teatud määral vastandusid nad nn salongikunstile ning üleüldse salongikultuurile, milles nad nägid tühist edevust ja kõrkust. See ei olnud sõda erinevate kunstinägemuste vahel, vaid see oli põhimõtteline maailmavaateline erinevus. Kindlasti aitas sääraste seisukohtade kujunemisele kaasa ka tõsiasi, et nii Haamer kui Uutmaa olid isiklikult maaelu ja merega väga tihedalt seotud.

Raivo Korstniku sidemed merega ei ole niivõrd selged või tuntud. Ometi kujutab ka tema saareelu just “meeleolumaastiku” võtmes, ent samas hoopis teisiti kui Uutmaa või Haamer. Korstnik ei ole enam niivõrd mastaapne, tema jaoks ei ole oluline ülistada ning eepiliseks muuta teatud eluviisi, teatud traditsioone. Korstnik ei ela nende traditsioonide sees ning tema kunst ei ole pühendatud kalurielu põlistamisele. Seetõttu pole ka tema stseenid dramaatilised, vaid peatuvad ühes hetkes, mis tavaliselt on küll töine, kuid seda oma vaiksel, peaaegu märkamatul moel. Korstnik on kahtlemata tunduvalt romantilisem, ent mida see tähendab? Milline võiks olla see maailma nägemise viis, mida me Korstniku maalidest üles võiksime leida?

Näib nii, et kõrvuti raske ja rutiinse tööga toonitab Korstnik ka nn “pehmeid” väärtuseid: harmoonia loodusega, paindlik töögraafik (“Kivil istudes”), isiklik suhe töö eesmärgiga, kollektiivi intiimsus. Lisaks näib, et Korstnik peab üpris oluliseks ka rannainimeste tööga kaasnevat esteetilist naudingut: mere erinevad seisud, rannarahva rõivad ning väljendusrikkad ilmed, kidura rannalooduse “mitmekesisus pähklikoores” jne. Kui Korstnik ei oleks oma põhimõtteid kunstnikuna väljendanud, vaid näiteks kirjanikuna, siis poleks ta ilmselt niivõrd romaanikirjanik, kuivõrd luuletaja või aforismide autor. Muusikuna eelistaks ta sümfooniale väikest keelpillikvartetti. Ja kui ta oleks olnud “lihtne inimene” – mida ta ilmselt ka oli -, siis oleks ta olnud mees, kes teeb iga päev korralikult oma tööd, kuid ikka ja jälle võib teda näha kaugustesse vaatamas ning paadis tõmbub ta üksi nurka, silmitseb merd ning laseb ajal voolata. Just seetõttu ongi hea, et Raivo Korstnik oli ikkagi kunstnik. Sest nüüd enam aeg ei voola. Nüüd on ta siin.