Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Mida siis pakkus Itaalia paljurahvuslisele kunstihuviliste seltskonnale?
Ei hakka kirjeldama, mida pakutakse tavaliselt. Räägime vaid sellest,
mispärast see kord on nii eriline. Kuraatoriks – Robert Storr. Väljapanekute otsene või kaudne temaatika – „Mõtle meeltega, tunneta mõistusega. Kunst kestvas olevikus” ehk „Think with senses, feel with mind. Art in present tense”. Biennaali organisaatorid püstitavad iga näitustepaketiga rekordeid, seda nii väljapaneku kvaliteedis, osalejariikide arvus kui ka konseptuaal-merchandise kogustes. Ka sel hooajal oli progress ootuspäraselt tormiline. Eesti paviljon ei vältinud samuti positiivseid muutusi. Ulatuslik välireklaam ei koosnenud üksnes inimkõrgustest stand’itest linna peal ja traditsioonilistest plakatitest hiigelsuurtel prügikastidel. Veneetsiat täitsid pressipäevadel ka mitmed inimesed imestiilsete kottidega, millel näituse slogan „I LOVE MY FAMILY” ja mille sees oli Eesti väljapanekut tutvustav kataloogipaar. Kõik see andis omakorda Veneetsia niigi hubastele tänavatele veel rohkem kodust tunnet. Neile, kes veel ei tea – maailma kõige tähtsamal kunstisündmusel esindas Eestit sel aastal kunstnik Marko Mäetamm, projekti kuraatoriks oli Mika Hannula. Kuraatori ja kunstniku koostöö tulemus näitab nende vahel olevat eriti head klappi. Viimasel ajal minimalistlikku suunda esindava kunstniku väljapanek oli seekord eriti lakooniline ja ka kuraatorite kuldreegel „less is more” toimis ideaalselt, et mitte öelda monumentaalselt. Monumentaalne oli projekt nii visuaalselt kui ka sisuliselt, nii kohalikus kui ka rahvusvahelisesmastaabis. Üks rekord oli ilmselt ka Eesti kodanike arv Veneetsias ruutmeetri kohta – Eesti kunstitegelaste aktiivne kohaleilmumine pani isegi muretsema: juhul kui me kõik satuks tagasilennul ühte bussi- või lennukiavariisse, ei tasuks ilmselt lähima paarikümne aasta jooksul kusagil Eesti kunsti scene’i mainidagi. Balti riikide kunstipubliku aktiivsuses säilitas Eesti uhkelt liidripositsiooni. Juhul kui meie naabrid saatsid kohale oma kunstiseltskonna koorekihi, siis meie saime endale lubada vahukoort. Klassikalises Euroopa casual vaimus peetud avamisele järgnes sama casual ja südamlik suursaadiku vastuvõtt. Nii avamisel kui ka vastuvõtul võtsid sõna Eesti kultuuriminister Laine Jänes, meie suursaadik Andres Tomasberg, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Johannes Saar, näituse kuraator ja loomulikult ka kunstnik ise. Muidugi üritati teineteise ja ka iseenda eelnevaid speech’e mitte korrata, mis neil ka imeliselt õnnestus! Samas võib seda paranormaalset nähtust seletada ka meeldivate patriotismihoogudega, mida publik sel õhtul mitmekordselt koges. Kuidas siis paistis meie väljapanek selle globaalse ürituse kontekstis? Vaatamata võimalusele, et niinimetatud pronkssõduri teema võis oma skandaalsuse tõttu Eesti väljapaneku külasdatavust mõjutada, tasakaalustas Marko kontseptsioon oma provokatiivsusega pehmelt, aga jõuliselt võimalikku vastuvõtunihet. Publiku üldhinnangul mõjus sama väljakutsuvalt ka Venemaa paviljon, kuid see võis olla tingitud ka Venemaa välispoliitilisest imidžist. Presenteeritud projektide rikkalikkuses on raske üldistada selle hooaja kaasaegsete kunstnike sõnumit. Võib aga eeldada, et see sõnum paikneks kusagil globalismi, dokumentaalsuse ja futurismist märgistatud inimkonna vägivaldsuse telgede poolt moodustatud dimensioonis. „Speshite videt – Kiirustage nägema”. Veneetsia biennaali väljapanek jääb avatuks 21. novembrini 2007. |?>
