Uudised > Eesti kunst 19. saj, teisel poolel ja sajandivahetusel

Eesti kunst 19. saj, teisel poolel ja sajandivahetusel

Kevadoksjon 2009


19. sajandi baltisaksa kunsti liitmine eesti rahvusliku kunsti ajalukku on olnud üllatavalt väheproblemaatiline. Vereside – nagu Oskar Hoffmanni puhul, kelle vanemad olid pärit küll saksa käsitööliste suguvõsast, kuid  mõnedel andmetel eestistunud – või ka lihtsalt paikkondlik side, mille kohaselt sündisid mitmed baltisaksa autorid Eestis, on olnud piisav, et kaaperdada meile Dücker, Bochmann, Hoffmann või Gebhardt. Muide, viimastel aastatel on tõstetud ka küsimus, kuivõrd baltisakslane oli Hoffmann ning kuivõrd eestlane Paul Burman, kuna viimane ei osanud eesti keelt elu lõpuni eriti hästi kõneleda.

Kuidas ka ei oleks, baltisakslaste sideme peenus Eestiga on ka nende trump. Rahvusvahelisel areenil on Bochmann või Dücker kahtlemata tuntumad nimed kui Vabbe või Vint, isegi kui meie jaoks on nende tähendused võrreldamatud. Küsimus ei ole muidugi paremuses: Bochmann ja Dücker, kes tegutsesid Saksamaal, lihtsalt kogusid endale rohkem sümboolset kapitali kui need, kes töötasid Eestis. Kuid teisalt on küsimus kahtlemata ka headuses: sest Bochmann ja Dücker olid head kunstnikud. Bochmanni kaks suurepärast poolargiseid motiive kujutavat tööd on juba mõjutatud 19. sajandi realismist, mil suurtelt ajaloolistelt sündmustelt või müütidelt pöörati pilk ka kündjatele ning kaluritele, avastades, et ohoo! milline maaliline idüll! millised huvitavad elulised motiivid! millised võimalused avastada uut koloriiti, lasta pintslil teistmoodi käia!

Veel mõnikümmend aastat enne seda olid kunstieelistused aga teistsugused. Eugen Dückeri imeline Rügeni maastik on tõepoolest lihtsalt sedavõrd lummav, et kunst muutub ilusamaks kui elu. See on ideaal, mida Dücker maalib, mitte tegelikkus. Ja kes saaks etteheiteid teha kunstnikule, kui ta tegeleb ideaalidega?

Paul Sepp, siiamaani suhteliselt tundmatu suurus Eesti kunstiloos, on huvitava saatusega. Kui ajaleht „Postimees“ 1934. aastal Seppa tema 60. juubeli puhul õnnitleb, siis pühendub kunstniku eluloos kunstile vaid mõni rida. Peterburis õppides – ja õpiajal on valminud ka käesolev maal – oli Sepp tõepoolest kunstnik. Tema vanamoeline natüürmort loob kummalise paralleeli Olev Subbi tööga, mis valminud sada kaksteist aastat hiljem: mõlemad järgivad oma töödes ideaale, mis nende valmimisajaks on paljude poolt kuulutatud kehtetuks või aegunuks. Ja nende maalidega tõestavad nad, et need kuulutajad on oma tegudes olnud ehk ennatlikud. Seetõttu on kurb, et Sepp loobus hiljem kunstilistest otsingutest, olles pühendunud õpetaja, ametnik ja Ants Laikmaa vihavaenlane.

Kunstikogumise algus Eesti aladel ei ole mõistetavatel põhjustel samas ajahetkes kui mujal maailmas. Selleks, et koguda kunsti, peab olema, mida koguda: professionaalset, kõrgekvaliteedilist, konverteeritavat kunsti. Eesti rahvusliku kunsti algust loetakse üldiselt 20. sajandi algusest, kuid kunstikogude tekkimine oli siiski varasem.
Mitmeid kollektsioone on teada ka 19. sajandist, nende seast ilmselt tuntuim Peterburi kunstiakadeemia professori ja õuemaalija Carl Timoleon von Neffi (1804–1876) kogu. Talle kuulusid Piira ja Muuga mõisad, mis kubisesid skulptuuridest, maalidest ja tarbekunstiteostest. Kui pärijate ebaõnnestunud finantstehingute tõttu kogu 1928. aastal oksjonile jõudis, kuulus loetellu ligi 70 teost. Tõsi, suures osas olid need Neffi enda tehtud koopiad kuulsatest šedöövritest, mistõttu tänases mõistes oli tegu veidi kummalise kollektsiooniga. „Olgu kas või viimane soperdis, aga ilmtingimata originaal“, kirjutab Mati Unt oma lühiromaanis „Võlg“ 1964. aastal. „Nagu mu paps teeb. Ta on kuulnud, et reproduktsioonid on maitsetud, ja taob nüüd korteriseintele igasuguseid natüürmorte.“ See näitab, kuivõrd erinevad võivad olla arusaamad sellest, mis moodustab hea kunstikogu.

Ometi oli Neffi puhul ilmselgelt tegemist kollektsiooniga sõna kõige paremas mõttes. Oma kaasaegsete loomingule Neff teadaolevalt küll rõhku ei pannud, mistõttu ei ole mõtet sealt otsida ka teiste baltisakslaste – näiteks Bochmanni või Dückeri – töid. Juba tollal ei tähendanud aga kunstikogu vaid ilusate objektide kogumit. Mõisate kaunistamise kõrval tähistasid kunstiteosed veel „midagi muud“. Kui kogu nelikümmend aastat pärast omaniku surma enampakkumisele pannakse, juhitakse teoste tutvustamisel tähelepanu, et „maalidest on paljud kannatada saanud enamlaste läbi. Ühtedel on raamid puruks löödud, teistel püssitäägiga augud sisse löödud“. See näitab, et iseenesest täiesti kahjutud „ilusad objektid“ muutusid punaste mässamise ajal millekski enamaks: muutusid staatuse sümboliteks, mis märkisid lisaks omaniku rikkusele ka tema teatud „teistsugusust“. Kunstikogude hävitamisega loodeti hävitada ka klassivahed, erinevused intellektuaalses ettevalmistuses ja harituses, loodeti täägiga puruks torgata veelahe nendega, kes mõistsid ja hindasid kunsti. Noh – see muidugi ei õnnestunud.

Neffi 19. sajandi kunstikogu oli juba märgiks, et on tekkinud teatud ring inimesi, kes suunavad oma ressursid ka mittetootlike objektide soetamisele. Nende tegevuses ei olnud veel metseenlikku aspekti, küll aga arusaamist, et kunst on miski, mida peab hoidma ja mille eest hoolitsema. Miks? Võimalik, et üheks põhjuseks oli ka see, mis oluline tänagi: kunst pakub head võimalust enda identifitseerimiseks. Kui keegi pühendab intensiivselt aega nn vaimsete väärtuste peale, siis on selge, et just selles sfääris toimub tema kasvamine. Kui Neff hindas Raffaeli, keda ta ka kopeeris, siis ütles see tema kohta sada korda rohkem kui see, et talle võis maitseda biifsteek või et tema mõisas töötas nii ja nii palju talupoegi.


Oksjonivalikus esindavad seda perioodi järgmised teosed:


EUGEN GUSTAV DÜCKER (1841–1916)
Rügeni maastik. 1869

PAUL SEPP (1874–1953)
Lilled. 1897

GREGOR ALEXANDER HEINRICH von BOCHMANN (1850–1930)
Kalurid rannal. 1890-1900ndad

GREGOR ALEXANDER HEINRICH von BOCHMANN (1850–1930)
Kündja. 1900ndad

|?>
< tagasi