Esther Raudsepp sündis noorema lapsena 15. jaanuaril 1923 Tallinnas ettevõtjate perekonnas. Punaarmeesse mobiliseeritud vend Edmund langes Teises maailmasõjas Velikije Luki all.

1939 lõpetas Esther Raudsepp E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi, 1944 lõpetas Tallinna I Naiskutsekooli moekunsti erialal ja alustas samal aastal õpinguid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (praegune EKA). 1947 viidi Esther Potisepp (nimi esimesest, põgusaks jäänud abielust) üle Tartu Riikliku Kunstiinstituudi (varasem  kunstikool Pallas) maaliosakonna teisele kursusele, kus tema õppejõududeks olid J.Võerahansu, J.Püttsepp, V.Vaga, A.Kesner, G.Raud, A.Vardi jt (Allikas: „Tartu Riikliku Kunsti-Instituudi õpiraamat nr 47-32, Ester Potisepp“. P.S. Nõukogude perioodil kasutati enamasti eesnime kirjapilti Ester).

Tartus tutvus Esther oma tulevase abikaasa, õpingukaaslase Henn Olavi Roodega (P.S. Nõukogude perioodil teist eesnime Olavi ei kasutatud ja see ei olnud väljaspool pereringi tuntud). Ühisesse lähemasse sõpruskonda kuulusid õpingukaaslased Ülo Sooster, Heldur Viires, Lembit Saarts, Valve Janov, Lüdia Vallimäe-Mark ja teised toonased kunstitudengid. 1949 arreteeriti Esther Potisepp, Henn Roode, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Heldur Viires, Valdur Ohakas. Esther Potisepale määrati 10, meestele 25 aastat vangilaagrit Venemaal.
„Ilmselgelt oli „üliõpilasgrupi“ vangipanek mõeldud intelligentsi ja esmajoones kunstnike hirmutamiseks. ... Tõenäoliselt oli see aktsioon üks osa Pariisi koolkonna traditsioone järgiva kunsti(õpetuse) kompromiteerimise kampaanias, mis viiski iseseisva Tartu Kunstiinstituudi likvideerimiseni 1950. aasta lõpul. ...“ (Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. „Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud. 1940-1953“, lk 126. Vt ka „Tartu kunstiüliõpilaste grupi süüdistuskokkuvõte“, samas lk 354-357).

1956 vabastati Esther Potisepp, Henn Roode ja teised kaaslased ennetähtaegselt ja rehabiliteeriti.

Pärast Eestisse naasmist Esther ja Henn Roode abiellusid ning jätkasid õpinguid Tallinnas, Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (praegune EKA). 1957 sündis tütar Hanna. 1959 lõpetasid Esther ja Henn Roode Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalikunstnike diplomitega. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist töötas Esther Roode kunstiõpetajana Tallinna Õpetajate Majas ja Tallinna Kultuuriülikoolis. 1960 sündis tütar Liina. 1962–1978, kuni pensionieani, töötas Esther Roode maali- ja joonistamise õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis (praegune Tallinna Ülikool), Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ning tegi illustraatorina kaastööd kirjastustele (nt tušijoonistused raamatule „Eesti NSV kalad“). Aastast 1971  kuni surmani 9. mail 2007 oli Esther Roode Eesti Kunstnike Liidu liige. 

Põhikohaga palgatöö ja kodused kohustused pere ning laste ees ei jätnud kunstnikule aega mahukamaks iseseisvaks loometööks, kuid võimaldasid see-eest abikaasal töötada valdavalt vabakunstnikuna – nii oli töö- ja pereelu antud oludes parimal mõeldaval viisil korraldatud ja lastele turvaline, hoolitsev ning armastav kodune õhkkond tagatud. Tütardele jätkus vanematel alati aega ja tähelepanu. Ametist tulenevalt olid võimalikud pikad ühised suveveetmised maal ja ringsõidud Eestimaa erinevates paikades, eelkõige Lõuna-Eestis, Haapsalu kandis ja muidugi mere ääres, Pärnumail. Vanematele oli loodus inspiratsiooniallikas ja loomekeskkond, lastele puhkus ja ühine avastamisrõõm koos vanematega. Pärast abikaasa varajast surma raske haiguse tagajärjel 1974. aastal jätkas Esther Roode tööd õppejõu ja kunstnikuna ning toetas tütarde ülikooliõpinguid nende lõpetamiseni. Alles pensionieas sai Esther Roode pühenduda täielikult ja südamest nii loomingule kui vanaema rollile, mis olid talle mõlemad võrdselt olulised. 

Esther Roode on tuntud eelkõige õlitehnikas portreede ja nii õli- kui akvarellitehnikas maastikumaalide ning linnavaadete poolest. Tuntumaid portreid on näitlejanna Lisl Lindau portree (1963) ja näitleja Rein Areni portree (1969). Näitusel debüteeris kunstnik maalidega aastal 1958. Aastail 1971 ja 1975 toimusid personaalnäitused Tallinna Kunstihoones, aastal 1983 Tallinna Kunstisalongis ja aastal 1967 galeriis Le Passage. Esther Roode osales regulaarselt akvarellistide aastanäitustel ja tema maalid olid sageli esindatud nii Läti kui Leedu akvarellitriennaalidel.
Ühena viimastest töödest oli kunstnikul käsil akvarelliseeria Eestimaa kirikutest.
Arvukad Ida-Virumaa tööstusmaastikul valminud akvarellid on omandanud oma kunstikogusse Eesti Põlevkivimuuseum.
Esther Roode loomingut on erakollektsioonides Eestis, Saksamaal, Kanadas, Rootsis, Belgias ja mujal. 

Kirja pannud
tütar Hanna

Näitus on avatud 16. veebruarini.