Uudised > Kevadoksjon 2010

Kevadoksjon 2010

Nikolai Triik, Alfred Hirv, Oskar Kallis, Eduard Wiiralt,
Hoopis uue suhte teljel rahvusvaheline-rahvuslik kunst tõid 20. sajandi alguses eesti kunsti säärased autorid nagu Nikolai Triik, Alfred Hirv, Eduard Wiiralt ja Oskar Kallis. Nii mõnigi neist oli kirglikult haaratud – obsessed, nagu öeldakse – "rahvusliku" kunsti mõistest. See, mis baltisakslastele ja ka tänastele vaatajatele tundub arusaamatuna – kunsti allutamine mingile ideoloogilisele printsiibile –, oli ühel hetkel 20. sajandi esimestel kümnenditel äärmiselt aktuaalne. Pea kõik sajandi alguse Suurtest – Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kristjan Raud – kõnelesid rohkem või vähem vajadusest edendada rahvuslikku kunsti ja kunstielu. Kuid taktikaid oli siin mitmesuguseid.
Nikolai Triik, sajandi esimese poole üks jõulisemaid autoreid, ammutas inspiratsiooni ikkagi rahvusvahelisest kunstielust. Just tema on pärit sellest veidi imelisestki põlvkonnast, mis oli sündinud 19. sajandi viimasel veerandil ning kus eakaaslastest Mägist, Triigist, Tuglasest, Suitsust, Underist jt kujunes seltskond, kes pööras eesti kultuuri näoga Euroopasse. See on seda imekspandavam, et nende päritolu ei olnud midagi erilist ning ka haridus oli küll korralik, kuid mitte erakordne. Otsustavaks saigi siin ilmselt tõsiasi, et eesti kunstnikud sedavõrd palju välismaal käisid ning seal nn suuremat plaani nägid, hoides samas pidevalt meeles, miks nad sinna olid läinud: selleks, et EESTI kultuuri kõrgemale tasemele viia. Nii on ka Triigi puhul ikka ja jälle meenutatud tema Berliinist saadetud postkaarte, kus ta ei räägi mitte Saksamaast, vaid Eestist. Oli suur õnn, et meil oli terve rida autoreid, kelle jaoks "rahvuslikkus" ei tähendanud kitsarinnalisust, vaid lihtsat põhimõtet: kunst peab olema hea, ja "hea" saavutamiseks peab leidma inspiratsiooni ka mujalt kui pelgalt Eestist.
1905. aasta oli Nikolai Triigi jaoks suuresti murranguline. Ta elas Peterburis neljandat aastat ning õppis usinalt parun Stieglitzi kunstikoolis, mille lõpetamise järel pidi temast suure tõenäosusega saama osav joonistaja, kellele näiteks mõne Eesti mööblitööstuse juures oleks olnud kindlustatud korralik rublapalk. Kuid ajastu tahtis teisiti. 1905. aasta talvel puhkevad Peterburis rahutused ja 21-aastase Triigi veri hakkab muidugi samuti vemmeldama. Räägitakse midagi kooli ruumidesse visatud suitsupommist ning üpris kindel võib olla väites, et koos mitme kaasõpilasega kuulutab Triik välja õpilasstreigi. Nemad on solidaarsed! Hea küll, öeldi neile koolist, olge siis solidaarsed lõpuni ja jagage teiste streikijate saatust – ning nad lahkuvad koolist. Triik sõidab nüüd tagasi Eestisse, kuid mitte käsitööliseks õppima, vaid nüüd juba täiel rinnal boheemlaselu elama. Poolteise aasta jooksul jõuab ta õppida veidi Laikmaa ateljeekoolis, minna tagasi Peterburi, sealt Ahvenamaale veetma legendaarset 1906. aasta suve, siis juba aga Helsingisse ja Pariisi.
Ent mis juhtus akadeemiast lahkumise ja suurte seikluste vahel? Mis oli see otsustav hetk, otsustav mõttepaus, mis määras Triigi jaoks edasised rajajooned? Täna me teame, et Triik võttis tõesti aja maha ning läks... vanaisa juurde Leetsele. Seal, emapoolsete sugulaste talus, oli ta veetnud noorpõlve kõige õnnelikumad aastad. Just seal maalis ta Leetse randa – valmisid tööd, mida mh nägi ka üks Piiteri arst, kes Eestis suvitamas käis, ning kes nende kunstilises väärtuses veendununa soovitaski Triigil tõsisemalt kunsti õppimise peale mõelda. Siit oli Triik läinud Peterburi ja siia oli ta Peterburist tagasi tulnud. Mõtlema, kaalutlema, tulevikku planeerima ning – maalima. Ja ehk just nende maalide abil saab Triik lõpliku selguse – tema kuulub kunstile. Luues ka käesoleva maali, veendub ta üha enam, et mõelda pole siin eriti midagi, tema tee on juba maha märgitud. Ning juba 10. augustil kohtubki Triik Laikmaaga – ja üks legend saab alguse.
Piiteris oli eesti kunstnikke veelgi. Ja mis siin imestada, kui juba eestlaste kogukond oli sedavõrd suur – kümneid tuhandeid inimesi? Üks neist autoritest oli näiteks Alfred Hirv – teismelisena Eestist lahkunud ja Piiteris erakordse populaarsuse saavutanud kunstnik. Nii mõnedki eesti noored kuked piidlesid tema vanade hollandlaste maneerist mõjutatud maale, kuid kuna tema ideaalid olid sedavõrd teises kohas kui tema ajastu omad, siis jäi Hirv Eesti kunstiloos suureks üksiklaseks. Maalides filigraanseid, meisterlikke ja läbitöötatud natüürmorte suudab Hirv saavutada teatud täiuse, mis paikneb aga oma ajast ja ruumist väljaspool. Rahvusvahelisus või rahvuslikkus pole tema jaoks mingid teemad, neist ta ei kõnele. Erinevalt Triigist või Laikmaast, kes ainult nende märksõnade peale mõtlevad, on Hirv lihtsalt keegi, kes maalib oma parima äranägemise järgi.
Sellisena erineb ta muidugi otsustavalt teisest Laikmaa õpilasest Oskar Kallisest. Kallis on läinud ajalukku kui üks kirglikumaid "rahvusliku" kunsti otsijaid, eredalt säranud ja noorelt surnud kunstnik, kes tuhnis vanas rahvakunstis ning püüdis tuua selle visuaalset keelt, sümboolikat ja sõnumit oma kaasaega. Ent Kallise suur trump oli see, et ta polnud pelgalt ideoloog, vaid ka suurepärane kunstnik, kes õpetaja eeskujul hakkas viljelema pastellmaali ning saavutas seal märkimisväärseid tulemusi. Ilmselt sobis see ka tema rahutu natuuriga, kuna elu viimasel aastal Järvenpääle reisides jäädvustab ta just pastelli abil oma maastikumuljeid. Märkame, milliseid värvitasakaale Kallis siia rohelise looduse, valge aia ja punase maja abil loob. Olles küll üks rahvuslikumaid kunstnikke läbi aegade, ei varja ta oma vaimustumist ka võõrapärasest ja eksootilisest.
Ja siis oli veel Eduard Wiiralt. Keegi, kelle jaoks internatsionaalsus oli ilmselt loomulikum kui ükskõik kelle teise jaoks. 1918. aastal oli see kõik muidugi veel tulevik, kuid isikupära, ande suurus ja eeskujudest sõltumatus torkab juba siingi silma. Just need isikuomadused said määravaks ka hiljem, mil Wiiralt ei klammerdunud traditsiooniliste laadide juurde, vaid vaatas kunstile nii, nagu seda tehti ka Pariisis.


NIKOLAI TRIIK (1884–1940)
Leetse motiiv. U. 1905
Õli, lõuend. 25,3 x 35,2 cm
Alghind 58 000


ALFRED HIRV (1880–1918)
Natüürmort laternaga. 1900-10ndad
Akvarell. Lm 63,7 x 51 cm
Alghind 89 000


OSKAR KALLIS (1892–1918)
Järvenpää. 1917
Pastell, paber. Vm 17,7 x 21,5 cm
Alghind 19 000


EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Mart Konks (linoollõigete mapist). 1920
Linoollõige. Km 31,3 x 19 cm
Alghind 14 000


EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Istuv akt. 1935
Itaalia pliiats, paber. Vm 50,2 x 33,6 cm
Alghind 24 000

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Monika. 1942
Metsotinto. Plm 49 x 32,4 cm
Alghind 24 000

|?>
< tagasi