Eerik Haamer „Vestlus“,  pliiatsijoonistus, 1970

 

Eerik Haamer (1908–1994) astus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas“ 1930. aastal, kus temast sai Nikolai Triigi õpilane. Peale lõpetamist, viis aastat hiljem, tegutses ta Tartus ja Tallinnas nii joonistamise-, maali- kui ka võimlemisõpetajana, kuna õppis enne „Pallast“ ka Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis. 1944. aasta sügisel põgenes ta nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.  

Eerik Haameri loomingus võib eristada mitmeid perioode, mida iseloomustavad nii teoste aines kui ka erinevused koloriidis ning pintslikirjas. 1970. aastal toimus tema loomingus järjekordne suur teisenemine. Tema teostesse sugenes üha enam groteski, mida seostatakse tema kasvava ühiskonnakriitilisusega ning võimetusega lõplikult identifitseerida end Rootsi ühiskonnaga. Sellele vaatamata tundis ta põlise saarlasena alati suurt lähedust kalurite ja randlastega, kellega leitud hea kontakt on ilmselt ka „Vestluse“ ajendiks (mille järjena sündis samal aastal ka õlimaal „Debatt sillal I / Käed“). Kõnealusel teosel näeme, et uus noor elu ja suurtootmine on vahetanud Rootsi kalurikülades välja eelmise põlvkonna. Pahklike kätega tublid, ent elatanud mehed, kelle nägudelt võib välja lugeda mitmeid merel veedetud aastaid (üks neist on ületanud ka ekvaatori), istuvad, puhtad riided seljas, ilusa ilmaga sadamas ja räägivad sellest, kuidas asjad nende ajal olid. Kunstnik on siin erakordse poolehoiuga kujutanud meeste karaktereid ja emotsioone, andes meile  peale meisterliku pliiatsijoonistuse edasi ka sel päeval sadamasillal valitsenud õhkkonna ja meeleolu.