Eduard Wiiralt „Lõvid“, lito, 1922

Eduard Wiiralti (1898–1954) tee kunstilma kõrguste poole algas 1915. aastal Tallinna Kunsttööstuskoolis. Peale osalemist Vabadussõjas astus ta „Pallasesse“, kus õppis skulptuuri ja graafikat Anton Starkopfi ja Ado Vabbe juhendamisel ning 1922–1923 viibis ta „Pallase“ stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias. Dresden oli esimene suurlinn, kus Wiiralt viibis, ja selle linna rütm ja elulaad avaldasid talle suurt muljet. Vastupidiselt teda sinna saatnud „Pallase“ õppejõudude lootusele, et noor Wiiralt naaseb uute teadmistega Tartusse ja asub neid omakorda teistele jagama, tundis ta järjest enamat soovi veelgi rohkem maailma ja eelkõige selles leiduvat kunsti näha. Oma kirjas vend Oskarile kirjutab ta muuhulgas: „Tehko nad mis tahavad, lõpetagu stipendiumid, aga sinna ma kül veel mitte tagasi söeta ei taha. Asi seisab selles, et olen vahepeal lollimaks ja igatepidi krõbedamax läinud kui tulin. Ja mine siis nüid tatise ninaga ja tainast näoga sinna teistele tunde andma. Igatahes plaanitsesin Pariisi peale hammast ihkuma minna, sest see vastab rohkem mo isikule.“
1922. aasta sügisel avastab Wiiralt enda jaoks Dresdeni loomaaia ja selle asukad – lõvid, jõehobud ja kaamelid. Selliseid modelle polnud Tartus kusagilt võtta ja nii käib ta seal alatihti neid vaatlemas ja joonistamas. Kirjas Paul Liivakule kritseldab ta lehe nurgale paar jõehobu ja lõvi ning kirjutab sinna alla: „Toon sulle lõpuks minu kõige armsamate sõprade näopildid ära, need on kõige sümpaatilisemad ja ausamad sõbrad siin Dresdenis“. Heledalt taustalt esile kerkivad loomafiguurid mõjuvad majesteetlikult ja taustal paistvad püramiidid rõhutavad veelgi nende eksootilisust. Selliseid sõpru tahaks endale igaüks.