Uudised > Kunst & kohtumised. Eduard, Jaak ja Kaido.

Kunst & kohtumised. Eduard, Jaak ja Kaido.

470.t2.jpg

Järvi Pust, Haus Galerii galerist ja kunstikonsultant

Kunst toob inimesi kokku ja mitte ainult näituste avamistele ja muuseumisaalidesse. Kunst võib olla seoseks ja ühenduslüliks ka inimeste eluteede ning saatuste vahel ja seda keset kõige tavalisemat päeva.

Pildil: Eduard Ole, "Talvine Harjumägi"

1898. aasta maikuus sündis ühe Kaagjärve valla taluperre kena poisslaps, kellele vanemad panid nimeks Eduard Julius ja kes on üks selle järgmise kohtumisloo kangelastest – Eduard Ole,  silmapaistev ja meisterlik eesti kunstnik. 16-aastane Eduard, olles innustatud ja õhutatud oma kunstiõpetajast, pakib asjad ja sõidab Venemaale, Penza Kunstikooli. Penza polnud sel ajal mingi inimestest ja issandast mahajäetud kolgas, vaid seal asuv kunstikool oli Peterburi Kunstiakadeemia filiaal, mille tõttu külastasid selle õpilased tihti Peterburi ja Moskva galeriisid ning muuseume ja olid elava ning toimiva kunstieluga pidevalt seotud. Nimetatud õppeasutus jääbki ainsaks, kus Eduard Ole korraldatud kunstiõpet sai ja edaspidi laskis ta elul ja maailmal ennast õpetada, tehes pikki reise mööda Euroopat ja viibides korduvalt ka Pariisis. Ilmselt selline konventsioonidest puutumatus  ja julgus katsetada (ja ka eksida) seab Eduard Ole eraldi kohale oma kaasaegsete kunstnike seas. 

Elu ja ajalugu aga liikusid omasoodu ja 1943. aastal pakkis Eduard Eesti pinnal oma kohvri viimast korda ja põgenes sõja ja muutuva riigikorra jalust. Tema esimene peatuskoht oli Soomes seal elavate tuttavate juures, kus talle lahkelt ulualust pakuti, 1944. aastal jõudis ta aga viimaks Rootsi, millest sai tema uus kodupaik järgmiseks 50ks aastaks. Samal, 1943. aastal on sündinud sinna lahkesse perre ka kena poisslaps Jaak, kes kasvas üles kohtudes tihti onu Eduardiga ja kelle koduseintel oli mitmeid tema töid.     

Aeg läks. 1963. aasta veebruaris sünnib Tallinnas veel üks kena poisslaps, Kaido, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias maali ja disaini ja kellest saab rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud maalikunstnik Kaido Ole, Konrad Mäe medali ja Kristjan Raua nimelise kunstipreemia uhke omanik. Tuntud oma ainulaadse kunstnikukäekirja poolest, terav ja vaimukas looja. Tema vanaisa ja Eduard Ole olid vennad. Loomuldasa on Kaido teadlik ja huvitatud oma ametivennast sugulasest ja kui ta 1994. aastal on Stockholmis, seoses oma esimese välisnäitusega, läheb ta külastama ka oma vanaonu. Kahjuks on Eduard Ole aga Eestist pärit inimeste suhtes umbusklik ja kohtumine jääb ära, ent hiljem saadab ta Kaidole kauni ja sooja sisuga kirja, mis teeb tasa luhtunud kontaktikatse. Järgmisel aastal Eduard Ole sureb, Kaido Ole aitab korraldada tema matuseid ning talle jääb päranduseks vanaonu molbert, pintslid-värvid ja käekell.

2016. aasta novembris tuleb Kaido Ole Haus Galeriisse, sest tal on galeristiga kokku lepitud aeg intervjuu tarbeks. Kümmekond minutit hiljem astub galeriiuksest sisse 1943. aastal sündinud Jaak, kellest on saanud kunstiarmastajana Haus Galerii sõber ja püsikülastaja iga kord, kui ta jälle Eestisse käima satub. Jaak vaatab näitust, räägib minuga juttu ja küsib muuseas, et kas Eduard Olelt ka hetkel midagi näha on. On, ja isegi mitu teost. Läheme pildilattu, vaatame seal pilte ja Jaak jutustab, kuidas Eduard Ole Eestist lahkudes tema vanemate juures Soomes peatus, jutustab oma kohtumistest temaga Rootsis - millest nad rääkisid, millised tollal olid. Samal ajal istub meist mõned meetrid eemal, laoseina taga Kaido Ole ja järsku ma avastan, et nüüd oleks sobiv hetk Jaaku ja Kaidot omavahel tutvustada. Mehed suruvad kätt, on mõlemad rõõmsas hämmingus sellisest kokkusattumisest, sest mõlemal on Eduard Olest omad mälestused ja seigad, mida nüüd omavahel jagatakse. Ühel on kuhjaga lugusid reaalselt eksisteerinud inimesest, peresõbrast ja teatud mõttes saatusekaaslasest paguluses; teisel jälle on arvamused ja kommentaarid tema loomingu erinevate perioodide kohta kunstniku seisukohalt - kuidas eristusid tema Eestis tehtud maalid ja akvarellid Rootsis valminutest, kes ja millisel moel on tema meelest vanaonu loomingut mõjutanud. Ja seal, nende vahel, küll ainult kunstiteoste kujul, ent siiski vägagi kohal, on ka Eduard Ole ise, kes sellisel täiesti ettekavatsematul moel need mehed kokku viis. „Ja näe“, ütleb Kaido Ole, tõstes käe ja näidates oma randmele, „see on Eduard Ole kell, mille ta mulle jättis, käib siiamaale, jumala hästi kusjuures…“

Kell ja kalender jutustavad meile aja möödumisest, kunst aga sellest, kui tähtsusetu see on. Kunst hõljub isevärki õhulaevana ajas ja vahel ka selle kohal, tema abil võime sõita kord edasi, kord tagasi ja rõõmustada nende inimeste üle, keda sellel teel kohtame.          

< tagasi