Paljud teavad vana, head anekdooti elevandist loomaaias ja sellest kuidas teda vaatavad erinevate rahvuste esindajad ja kuidas siis eestlasel on ainsaks mõtteks, et mida elevant küll minust arvab. Nii üllatav kui see ka pole, siis sarnane asi juhtub aeg-ajalt ka kunsti puhul, nii et kui natuke forsseerida, siis võiksime selles tuntud naljaloos asendada elevandi ja loomaaia kunstiteose ja näitusesaaliga. Selle asemel, et kuulata ja jälgida oma aistinguid mõne maali ees seistes, püüame me sellest iga hinna eest aru saada, nagu oleks tegemist mingi keerulise matemaatikaülesandega. Tahame teada, mida kunstnik küll mõtles ja vaevame oma pead muude murelike oletustega, selle asemel, et lasta oma fantaasial koos nähtuga uperpallitada või siis lubada endale lihtsat luksust otsustada, et see teos ei meeldi mulle ja liikuda edasi, järgmise juurde. Kunstiteos võib rääkida millest iganes ja tema valmimise motiivid võivad samuti olla väga erinevad. Kunst algab ühe kunstniku ajukäärude vahel, aga jätkub või ka lõpeb paljude väga erinevate vaatajate peades, vahest isegi südames või hinges. Kõigil neil inimestel on erinev kodune kasvatus, haridus, elukogemus ja ka meeleolu sel konkreetsel ajahetkel. Loomulikult ei jookse kunstiajaloo tundmine ja lakkamatu enesetäiendamine maha mööda kellegi külgi, aga ka täiesti ilma igasuguse „ettevalmistuseta“ inimene leiab üles selle temaga kõneleva kunstiteose, kui ta julgeb kuulata enda sees otsuseid tegevat vaikset häälekest. Seega soovin ma esimese uusaasta soovina, et meil oleks kas või kunstiga suheldes vähem hirme ja eelarvamusi ja rohkem julgust ennast usaldada ning tunnistada oma arvamust, isegi kui me ei saa kunagi teada, et mida see pilt minust arvab.

Teise soovina ma soovin, et ajal, kui me kahjuks üha enam võõrandume nii teistest inimestest kui ka elust üldisemalt, oleks kunst selleks üheks pidemeks, kust me saaksime tuge ja julgustust olla vahetus kontaktis elu ja maailmaga, taasavastada ja isegi taasleiutada kunsti kaudu igapäevast reaalsust. Alati on rõõm kohtuda sellise kunstiga, mille puhul sa tunned kohe, kuidas kunstnik on olnud „küünarnukkideni elu sees“, tema kontakt ja side kujutatavaga on pinget täis ja tõeline. See ei tähenda, et kunstiteos peaks võimalikult täpselt kopeerima tegelikkust, kaugel sellest, ka vägagi kontseptuaalne või abstraktne teos võib anda selle impulsi ja imelise elus olemise tunde, mis võib igapäevarutiini oravarattas olla kaotsi läinud. Minus isiklikult on sellist „elu sees viibimise“ tunnet tekitanud viimastel päevadel just need, seda kirjatükki illustreerivad pildid.

Kolmas soov on kõigi nende eelmiste kõrval, mis kutsuvad üllastele mõtetele ja tegudele,  vastukaaluks hästi praktiline ja just selle pärast ka kõige raskemini teostatav. Nimelt sooviks ma lõpuks võtta aega ja lasta ära raamida ja/või seina panna kõik need pildid, mis kannatlikult oma aega on oodanud ja siiani lihtsalt kusagil lamanud või nõjatunud. Kunstiteos on ju ikkagi mõeldud meie elu kaunistama, täiustama ja mõtestama ja kui ta on parajasti lapiti kapi otsas, siis on tal väga raske neid igapäevaseid funktsioone täita. Seega soovitan ka armsal lugejal otsida välja akutrell ja korraldada ära see viimane väike asi, mis takistab teil veel kunsti ka omas kodus nautimast.