Üks rahvusvärvide sümboolika mängulisemaid rakenduskohti on kahtlemata loendamatu hulk suveniire, mis lähevad ühtviisi hästi kaubaks nii kodumaal kui turistide seas ja seda kõikjal üle maailma. T-särgid ja nokamütsid, külmkapimagnetid ja võtmehoidjad, õllekannud ja viinapitsid – mida aga kellelgi vaja on või ka vaja pole, kõik saab lipuvärvidega ühtviisi üle võõbatud ja ära märgistatud. Ometi pole täna see päev, kus peaks kasutama juhust ja osutama tänitavalt turumajanduslikule silmakirjalikkusele. Täna on see päev, kus tuleks vaadata, mis on see mehhanism meie sees, mis need paljukirutud kapitalistlikud hammasrattad käima lükkab. Ja see, mida me niiviisi vaadates leiame, ei pruugi olla sugugi kirumistväärt.

Lipuga on katnud end nii armastatud olümpiavõitjad staadionil auringe tehes kui auväärt külalised presidendiga pikal vaibal käteldes. Sini-must-valgesse kleiti pole riietanud end üksnes ministriproua, olen kohanud sama koloriidiga minikleidis noort vene neidu poolteist aastat tagasi ka Peterburi kesklinnas – tuli välja, et kuigi ta ise eesti keelt ei räägi, ulatuvad tema juured just siiapoole idapiiri. Kleiti kandis ta uhkusega ja isegi kere peale ei kartnud tänaval saada. Arutelud selle üle, kust algab ja lõppeb sellistel juhtudel riigilipu pühadus, on taandunud teisejärguliseks ning esiplaanil on argumendid nagu „kodumaa viimine maailmakaardile“ või „rahvustunde vaba väljendamine“. Olgu need selgitused piisavad või mitte, see polegi tähtis. Tähtis on, et need kolm värvi liigutavad kelleski midagi.

Pärast kõiki neid pikki aastaid ja aastakümneid, mis on kulunud värvide vaka all hoidmisele ja sealt mitmeid kordi välja toomisele, ei saagi pahaks panna, et meie rahvuslipp sellist mängulusti pakub. Siiralt, ilma irooniata – mis võiks olla rahvussümboolika õilsamaid eesmärke, kui võimaldada tekkida ülevatel tunnetel nende mõtetes ja südametes, kes selle sümboolikaga lähemalt või kaugemalt seotud on? Neis, kellel ometi neile värvidele õigus on, pärast pärisorjust, pärast paktide tühistamist? Jah, leidub neid, kes taandavad enese ehtimise riigilipuga nartsitsistlikele motiividele ehk vajadusele ennast imetleda ja olla imetletud. Olgem ausad, väike Narcissus on meis kõigis peidus, kuid senikaua, kui see püsib tervislikes piirides ega kellelegi teisele kahju ei tee, ei tasu seda ka üledramatiseerida.

Üks mängumaid, kus vaba eneseväljendus ning rahvuskultuslike sümbolitega ümberkäimine tundub olevat rohkem aktsepteeritav, on kaunid kunstid. Taas – eesti rahvusliku kunsti ajaloos pole selline vabadus muidugi alati iseenesestmõistetav olnud. Kunstnike seas on olnud neid, kes surmahirmust või vastupidi eluihast ajendatuna on maalinud nii sirpe kui vasareid, raiunud kivisse kolhoositare ja vabrikante, graveerinud terassesse ja puitu tehaseid ja parteihooneid. Samavõrd on olnud neid, kes peitsid pintslitõmmete vahele suitsupääsukesi ja rukkililli; ning nende seas omakorda neid, kelle jaoks oht vahele jääda ainus adrenaliiniallikas oligi. Paradoksaalne on, kui palju rahvuslikkust perspektiivist väärtuslikku kunsti on sündinud sünnitamiskeelust, piltlikult öeldes viimse piirini kantud tiinusest. Samas – keelatud vili ju olevatki see kõige magusam.

Üks kaasaegseid eesti maalikunstnike, kellele rahvussümboolika ja selle ikoonilisus palju aastaid iseloomulik ja südamelähedane on olnud, on Mall Nukke. Kui veel alles hiljuti rääkis ta siinsama portaalis muuhulgas fotograafiast, siis täna on igati aktuaalne rääkida sellest, kuidas ta fotorealismi arsenali kasutades on loonud näitusejagu rahvusvärvidest inspireeritud maale. Pea et kolmemõõtmeliselt ja käegakatsutavalt maalitud kangavoltide vahele on ta pikkinud pisikesi pärle, nii sini-must-valgeid kui euro-kollaseid, nende peale aga piserdanud punaseid pritsmeid. Kolmes toonis riideribad on ta sõlminud kokku tormiohtu taeva taustal, tihkesse latekskostüümi riietatud yogi aga pannud poose võtma ruudukujulises raamis. Raamis, mida maalil küll näha pole, kuid mida siiski aimata võib – kas siis tähele pannes modelli pinges näolihaseid või tajudes galerii lage, põrandat, seinu ja nurki, tajudes seda pinget, mis kaasneb nii mängukeelu kui mänguvabadusega.

„Ma tahan, et asju tohiks kätte võtta ja lähedalt vaadata,“ ütles Mall Nukke ligi 15 aastat tagasi Haus Galeriis esmakordselt näitusega esinedes, ning selle võimaluse tänavune uus näitus „KolmeVärviMängud“ nüüd kindlasti ka annab - ikooni staatusesse tõstetud rahvuslipp pole väljas mitte ainult kummardamiseks ega distantsilt vaatamiseks, selle peal saab lausa jalutada. Kunstnik on varasemalt peenelt muianud popkultuuri sümbolnägude üle ja sarnases võtmes käsitlenud ka religioosseid ja rahvuslikke motiive. Saavutades kergelt mängleva ja lõbusa, kuid alati glamuurse tulemuse ei muutu tema tööd irooniliseks siiski mitte religioossete või rahvuslike ikoonide, vaid kaasaja „hulluste“ ja kapitalistlike väärtuste suhtes.

Kriitiline meel meid ümbritseva maailma ja ka iseenda suhtes ei tule tõepoolest küll kunagi kahjuks, kuid nagu eespool öeldud – rahvussümboolika on midagi, mille abil vaadata endasse korraks ka sügavamalt, teha enda isiklikest väärtustest enda isiklik ikoon. Üheks Mall Nukke inspiratsiooniallikaks kõnealuse näituse juures on olnud Eesti lipuvärvide tähendused, ta mängib Eestimaa taeva ja järvedega, usu ja ustavusega; kodumaa mulla, rahvuskuue ja sünge minevikuga; püüdega õnne ja valguse poole. Mida need sõnad sinu jaoks täna tähendavad?

Eesti Vabariigi 99. sünniaastapäeval, 24. veebruaril 2017