Uudised > KEVADOKSJON 2019

KEVADOKSJON 2019

651.t2.jpg

Millega lõppeb iga oksjon? Viimane kena külaline astub galeriist välja sügis- või kevadõhtusse, sest just neil aastaaegadel on Hausi oksjonid juba 22 aastat järjekindlalt toimunud ja meie, kui korraldajad vaatame üksteisele otsa küsides, - millega publikut poole aasta pärast taas üllatada? Kuidas just need õiged teosed jälle kokku saada ja kuidas uuest näitusest teha erakordne sündmus iga üksiku maali, akvarelli, joonistuse või graafilise lehe jaoks?!  

OKSJONIKATALOOGI LEIAD SIIT 

 

Millega lõppeb iga oksjon? Viimane kena külaline astub galeriist välja sügis- või kevadõhtusse, sest just neil aastaaegadel on Hausi oksjonid juba 22 aastat järjekindlalt toimunud ja meie, kui korraldajad vaatame üksteisele otsa küsides, - millega publikut poole aasta pärast taas üllatada? Kuidas just need õiged teosed jälle kokku saada ja kuidas uuest näitusest teha erakordne sündmus iga üksiku maali, akvarelli, joonistuse või graafilise lehe jaoks?! 

Valikustest tehakse valikud ning oksjoninäitusel püüavad pilku ikka suurnimed, eriti nende silmatorkavad tööd, samas kui mõnes pealtnäha kahvatumas kompositsioonis on niisamapalju loomingulist sisu. Galeristidena vaatame me potentsiaalseid oksjonitöid korraga väga isiklikult. Otsime kunstist seletamatut miskit. Ent mis teeb ühe teose teisest siinkohal õigemaks või paremaks. Kõlab pisut ebaõiglaselt - mis mõttes me võtame endale julguse nö kunsti kunstist paremaks pidada. Ometi olme endale valides loonud nõudlikud kriteeriumid. Hindavad ju kunstnikud isegi omi töid heas mõttes karmilt, enne kui need ateljeeuksest vaatajani jõuavad. Maailmanimega Edvard Munch oli oma töid, kui need tema hinnangul piisavalt head ei olnud, karistuseks õue räästa alla tõstnud. Ei ole teada, et eesti kunstnikud oleksid nii radikaalsed olnud, kuid autori enda tsensuur, mida paremaks pidada  ja mida mitte, on alati kriitiline. Kahtlused, küsimused, pildid, mida kunagi ei näidata, protsessid, õppimised, ümberhindamised, see kõik on osa eeltööst, mille järel valmivad maalid, mis on laiemalt kõnekad ja valmis vaatajaga dialoogi astuma. 

Selle oksjoni eel avastasin end korduvalt küsimas, kas üks või teine autor oleks rahul oma just seda tööd siin näitusel, teiste kõrvale välja panema. Ühe Wiiralti väikese joonistuse tõstsin pakutava hulgast välja. Visand jäi tema virtuoosse joonistuse kõrval vennast Augustist, küsitavaks, kuigi iga Wiiralti originaaljoonistus on täna haruldus. Samas Konrad Mägi formaadilt tagasihoidliku ja signeerimata Oberstdorfi maastiku, mis oli ühel meie oksjonil ka aastad tagasi, olin nõus välja panema kaheldamatult uuesti. See väike töö on nii mõnestki Mägi suurest kompositsioonist sisukam just oma hingestatuse poolest, olles ilmsesti maalitud natuurist hetkel, kui kirikukellad üle Alpide kõlasid,  Mägi seda kuuldes ilma kõiksust tajus, värvituubi avas ja end maalima unustas - nimetähtede pildi alla panemine muutus tähtsusetuks. 

Sel oksjonil on mitmeid kunagi Haus Galeriis juba olnud töid, mis ootamatult  ja erinevatel põhjustel taas meieni on jõudnud.  Nende “vanade heade tuttavatega” on olnud suur rõõm kohtuda. Johani, Vardi, Burman ka Peet Aren, mis 90ndadte lõpus meie juurest ühte erakogusse osteti, aasta tagasi Tartu oksjonil tähelepanuta jäi ning nüüd taas Hausi tagasi jõudis. Seda Areni tööd imetlen ma isiklikult väga, olles valmis teda ikka eksponeerima - vaikuse ja lihtsuse kõnekus, raagus puud ja pisuke linnaserv silmis.  Mõne taaskohtumise kvaliteet võib olla sisukam kui esmane tutvus. 

Olgu pilk pildile esmane või mitmes, on hea kunst nii või teisiti erakordne, miski igavikulise ja isikliku puudutus just seesugusena nagu ta hetkede, mõtete, emotsioonide, kokkusattumuste või püüdluste ajendil tekkinud on. Hea, kunst ei ammendu, ent see tuleb ära tunda ja teda väärikalt esitleda, et ta oma pärisrolli täita võiks – vahendada kõnekalt elu kestvamaid väärtusi. 

Nautige head kunsti Haus Galerii 2019 aasta kevades, 

Piia Ausman  

< tagasi