Teisipäeval, 9. mail kell 18 avatakse Haus Galeriis August Künnapu maalinäitus „Assortii / Babylon“, mis maitseb kevadiselt värskelt. Sortiment sisaldab värvikaid karaktereid, nii loomi kui inimesi.
loe lähemalt
Kuu aega tagasi joonistas Marko Mäetamm, inspireerituna ilmselt Julian Semjonovist, koomiksi teemal „Seitseteist kevadist hetke“, kus üheks hetkeks teiste seas oli „tulistamine Londonis“. Võib õnneks siiski tõdeda, et ühendkuningriikide pealinn pakub ka teistsuguseid hetki, hetki keset kunsti. Kui kuulide eest tuleb pageda, siis kunst on see, mis tihti just pagemise kiuste kevadiselt õide puhkeb.
Pildil: Meriliis Rinne oma stuudios Londonis. Foto: David McConaghy
loe lähemalt
Reedel, 21. aprillil toimunud Haus Galerii kunstiklassika oksjonil müüdi teiste teoste hulgas ka Amandus Adamsoni pronksskulptuur „Tšempion“, mis tähendab kaua kadunud kultuuriväärtusliku kuju tagasi toomist ja jäämist Eestisse. Haamrihinnaks kujunenud 57 200 eurot on ühtlasi Haus Galerii kroonijärgse aja oksjonimüügirekord.
Pildil: Amandus Adamson. Tšempion. Pronks. 1903
loe lähemalt
Kaupo Kikkas, fotograaf
Fotograaf Tõnu Noorits on hea näide pühendumisest fotograafiale. Oma tööde ja kunstiliste saavutustega veenab Noorits meid fotokunsti vaatama päriselt. Nägema selle esteetilisi võimalusi sügavama sõnumi edasiandmisel kui lihtsalt ajahetke jäädvustus. Noorits on tegelenud fotoga väga laias teemaringis ja põhjalikult. Esile võib tuua tema lavastusliku foto, mis on ühtaegu nii spontaanne kui ka organiseeritud.
Pildil: Tõnu Noorits. Väike rattur. 1983 - 1984. Analoogfoto. FIAP - kuldmedali võitnud töö Haus Galerii kevadoksjonil
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist
Raivo Korstnik (1932–1992) on eesti kunstis kindlasti omaette fenomen. Just nimelt „oma ette“, sest ühest küljest oli ta kunstiringkondades tuntud ja lugupeetud, samas aga võib neid näituseid, kus ta oma eluajal esines, ühe käe näppudel kokku lugeda. Lõpetanud 1957. aastal ERKI, tegutses ta oma loomingu kõrvalt õige mitmel alal, mis aga kõik servapidi kunstiga seotud (kas siis kunstnikuna ETV-s või Tallinna kinostuudios), kuid kindlasti oli kõige olulisem tema jaoks tegevus õppejõuna (Tallinna Kultuuriülikool, TPedI ja ERKI) ja seda kuni surmani. Tema kõige viljakamaks loomeperioodiks olid kahtlemata 1960ndad, mil ta arendas välja ka oma ainulaadse kunstnikukäekirja.
Pildil: Raivo Korstnik „Punane Kunda“, õli, papp, 1961
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist
Paul Burman (1888–1934), Karl Burman seeniori vend, ammutas kunstiharidust nii mitmest ja erinevast allikast, et sellest oleks piisanud mitmele inimesele. Peale Tallinna (tol ajal küll Peetri) Reaalkooli lõpetamist tudeeris ta Ants Laikmaa ateljeekoolis, võttis tunde Peterburi Kunstide Akadeemias professor Roubaud’ loomamaaliklassis ning täiendas ennast ka veel Moskvas, Riias ja Pariisis. Süvenedes tema loomingusse võib leida sealt jälgi ja märke kõigist neist koolidest kogutud õpetustest, kuid eelkõige näeb siiski ainulaadse maailmamärkamisega kunstniku ülestähendusi oma muljetest ja läbielamistest. Sõltumata teose teemast on talle omane tundlik, ent samas jõuline pintslikiri ning kunstiteadlased on teda nimetanud nii Eesti esimeseks impressionistiks kui ka animalistiks.
Pildil: Paul Burman „Maastik kalamehega“, õli, papp, 1910ndad
loe lähemalt
Piia Ausman, Haus Galerii juht ja omanik
Kunstiäri üks selgem ja loetavam töövahend on kunstioksjon. Ja oksjoneid toimub tänaseks kunstimaailmas rohkem kui me arvata oskame. Neist on saanud enamlevinud ja kindlaim kunsti müümise ja ostmise võimalus.
Pildil: Gerhard Richteri „Abstraktes Bild“ Sotheby’s oksjonil. Foto: Sotheby’s
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist
Eduard Wiiralt (1898 – 1954) oli 1931. aastaks olnud Eestist ära juba kuus aastat. Suurem osa sellest ajast möödus Pariisis ja selle lähemas ümbruses, kui mitte arvestada kolmenädalast reisi Itaaliasse. Suurlinna elu tuiked, kokkupuuted teiste kunstnikega ja lakkamatu töötamine väga erinevates tehnikates olid temast selleks ajaks vorminud tehniliselt virtuoosse, terava silma ja tundliku närviga kunstniku, kelle kohta prantsuse kirjanik ja kunstikriitik André Salmon on kirjutanud: „Hämmastav graafik, tunnustamata mitte niivõrd oma teemade julguse kui harukordse võime tõttu eemale tõrjuda šansse.“ See tsitaat iseloomustab ka kenasti Wiiralti inimloomuse ja kunstnikuks olemise keerukust.
Pildil: Eduard Wiiralt, „Stseen tänavalt“, monotüüpia, 1931
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist
Edgar Valter (1929 – 2006) on tuttav nimi pea igale eestlasele ja kindlasti ka midagi enamat kui ainult nimi, sest on ta ju raamatuillustraatorina andnud silmale nähtava välimuse hulgale tegelastele, kes on olnud kaaslasteks nüüdseks juba mitmele põlvkonnatäiele nende suureks kasvamise aastatel ja tihtipeale veel hiljemgi. Kunstnikuna oli Edgar Valter läbi ja lõhki iseõppija. Suure pere lapsena lõpetas ta 1945. aastal Tallinnas mittetäieliku keskkooli ja peale seda algas kohe ka tema töömehe elu, mil ta töötas küll madrusena, küll maalrina ja veel õige mitmes väärikas ametis.
Pildil: Edgar Valter, „Suveöö unenägu“ õli, papp, 1966
loe lähemalt
Reedel, 31. märtsil kell 18 avatakse Haus Galeriis maalikunstnik Jane Remmi näitus „Mets. Portreed“. Lummavate maalide läbivaks peategelaseks on mets oma erinevates vormides, selle rütmid, metsikud rägastikud ja luubi alla võetud üksikud tüved.
Pildil: Jane Remm, "Rägastikud. Metsa kodustamine"
loe lähemalt
Triinu Soikmets, Haus Galerii galerist ja kuraator
Tahaks kaasaegse kunstiga kursis olla, kuid valik kohtadest, kuhu seda vaatama minna, võtab silme eest kirjuks? Tahaks vaadatut paremini mõista, kuid kontseptuaalsed kunstiteosed ja süvafilosoofilised seinatekstid panevad pea vahel veidi valutama? Sellele murele on lahendus – paar korda aastas toimuvate Tallinna Teisipäevade raames saab ühe õhtuga järjest läbi käia terve rea galeriisid, kus näituseid tutvustavad kunstnikud ja galeristid ning nii mõnelgi puhul saadavad neid ka muusikud.
Pildil: Niña Yhared, "Via Baltic" Okapi galeriis. Foto: Kadi-Ell Tähiste
loe lähemalt
Triinu Soikmets, Haus Galerii galerist ja kuraator
Kui optimisti jaoks on klaas pooltäis ja pessimisti jaoks pooltühi, siis realisti jaoks jääb klaas alati klaasiks ja kui seal sees juba midagi on, siis on see järelikult ka täis. Kunstnike seas on kahtlemata nii optimiste, pessimiste kui realiste, kuid klaasi teemal andkem sõna seekord sõna otseses mõttes klaasikunstnikele.
Pildil: Andra Jõgise „Kirjad koju“ ja Laurentsiuse „Mapplethorpe’i kalla III-2“ (fragment). Foto: Rait Lõhmus
loe lähemalt
Triinu Soikmets, Haus Galerii galerist ja kuraator
Taevasina peegeldus järveveel, must muld ja valge kasetoht. Ustavus aadetele, rahvuskuub ja vaimuvalgus. Mõlemad kolmikud tähistavad päevakohast – vabariigi sünni väljakuulutamise puhul heisatavat trikoloori. Need kolm värvi, mis 99 aastat tagasi sümboliseerisid vabadust ja pühadust, on pärast punase põranda all ära käimist taas päevavalgele toodud, ja mitte ainult. Nüüd saab nendega vabalt mängida.
Pildil: Mall Nukke, "Harjutus sinisega I-II"
loe lähemalt
Eesti muusika- ja linnafestivalide lipulaeva Tallinn Music Week’i kunstiprogrammi raames toimub 28. märtsil kell 17-21 spetsiaalse programmi ja pikendatud avamisaegadega galeriiõhtu Tallinna Teisipäev. Programm algab Haus Galeriis, kus on võimalus viimast päeva näha Mall Nukke näitust „KolmeVärviMängud“ ning kohtuda ka kunstniku endaga.
loe lähemalt
Teisipäeval, 21. veebruaril kell 18 avatakse Haus Galeriis Mall Nukke maalinäitus „KolmeVärviMängud“, kus autor esitab rahvuskultuslikele väärtustele elegantse väljakutse.
loe lähemalt
Kolmapäeval, 22. veebruaril kell 17 avatakse Haus Galeriis Eesti Klaasikunstnike Ühenduse näitus "Kooskõla. Ongoing / Going On."
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist ja kunstikonsultant
„Tead, skulptuuriga on nii raske,“ ütlen ma ühele lugupeetud eesti skulptorile, kes oma töid galeriisse näitama on tulnud. „On jah, täielik ikaldus,“ ohkab tema vastu. Loomulikult on üldistamine väga rumal ja kindlasti on skulptoreid, kelle teoste peale võtavad inimesed järjekorda, aga mulle tundub, et eestlane ei oska siiski hästi skulptuuriga midagi pihta hakata.
Pildil: Rait Prääts, “Oskar C8”
loe lähemalt
Piia Ausman, Haus Galerii juhataja
Palju me tegelikult tunneme inimesi, kes on oma kuulsate nimede taga? Neid, kes on loonud märgiliseks saanud kunsti, mis eksisteerib a priori, otsekui oleks see meie jaoks alati just sellina olemas olnud. Samastame kunstnikku tema loominguga, nimetades mis iganes tuntud autorit, tuleb esmalt silme ette tema teos, mitte tema nägu või inimlik olemus.
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist ja kunstikonsultant
Haus Galeriis on veel 14. veebruarini vaadata Orest Kormašovi maalinäitus „Hetk“, kus eksponeeritavad tööd on saanud inspiratsiooni reisist Lõuna-Itaaliasse. Orest Kormašov on kunstnik, kelle puhul näitusetäis uusi töid on küllaltki harv ja harukordne nähtus, sest tegutseb ta veel ka õppejõu ja ikoonirestauraatorina, ning puhtalt loomingu jaoks tulebki spetsiaalselt aega võtta ja tavapärasest keskkonnast mõneks ajaks lahkuda. Orest on pärit sõna otseses mõttes kunstiga läbi imbunud keskkonnast, tema vanemad on/olid kunstnikud (maalikunstnik Nikolai Kormašov ja keraamik Luule Kormašova); kunstnikud on ka tema vend Andrei (graafik ja disainer) ja abikaasa Jaana (keraamik). Taolist õnnelikku hetke, kus meil on majas tihedamalt näha niivõrd vaimukat, huvitava tausta ja kogemustega inimest, tuleb ära kasutada selleks, et temaga pisut ka juttu vesta. Alustasime algusest ja jõudsime lõpuks kõige tähtsamani välja – vastutuse ja vaimurikkuseni.
Pildil: Orest Kormašov näituse avamisel Haus Galeriis. Foto: Endel Apsalon
loe lähemalt
Piia Ausman, Haus Galerii juhataja
Kunst annab etendusi – näitused, näitused. Neid avatakse tuhandeid ja tuhandeid maailma erinevate linnade galeriides kajastades kunstnike ja ka kuraatorite püüdlusi luua kooskõla, vastulauseid või omaette mõtteruumides kõnelevaid kaasaegseid maailmu. Näitused olulistes muuseumites keskenduvad kindlale kunstnikule, epohhile või mõne riigi kunstiväärtuste ülevaatele. Eramuuseumid jälle demonstreerivad kollektsionääride eelistusi läbi oma kogude jne. Kunst on võimas etendus, tohutu meedium, nagu teatrilava, mille suurusest saab paremini aru külastades selle Grand Gala’sid – kunstimesse!
Pildil: David Rijckaert II, "Still life with trays of oysters, dried fruit, chestnuts and sweets"
loe lähemalt
Triinu Soikmets ja Järvi Pust, Haus Galerii galeristid
Kust leida raha, õnne ja armastust? Mida teha, et see kõik kunagi otsa ei saaks? Kas kutsuda appi kristallid, valada tina või olla ise oma saatuse sepp? Kui viimati kirjutasime kolmest uusaastasoovist kunstisaalis, siis nüüd jagame 12le sodiaagimärgile soovitusi, kuidas alanud aastal tähtede seis igaveseks enda kasuks pöörata – kunsti abil!
Pildil: Endel Kõks, "Autoportree"
loe lähemalt
Teisipäeval, 10. jaanuaril avatakse Haus Galeriis Orest Kormašovi maalinäitus „Hetk“, kus väljasolevad tööd on sündinud Lõuna-Itaalia muljete põhjal. Kui mõned aastad tagasi eksponeeris kunstnik galeriiga koostöös hetki Roomast, siis seekord Basilicata maakonnast.
loe lähemalt
Järvi Pust, Haus Galerii galerist ja kunstikonsultant
Aasta algus on kujunenud teatud sorti sümboolseks piirikiviks, kus vaadatakse pikemalt üle õla, püütakse piiluda eelseisvate päevade ja kuude kurvi taha ning mõned teevad ka inventuuri ja aruannet sellest, kuhu ja kuidas just sellesse punkti on jõutud, kus hetkel asutakse. Soovitakse soove, tehakse taiga ja viimastel aastatel on levima hakanud ka komme anda uusaastalubadusi, kuigi siinkohal meenub mulle minu kooliaegne pinginaaber, kes andis iga uue aasta alguses lubaduse mitte enam hommikuti kooli hilineda ning pidas seda lubadust tavaliselt umbes viis päeva. Mina olen alati hoidunud sellistest tähtpäevalistest lubadustest, sest ma tean, et elu sekkub varem või hiljem ka parimatesse kavatsustesse ning eelistan lubadusi jagada konkreetsetele inimestele, konkreetsetel teemadel. Selle asemel olen hoopis soovinud soove, sest see tundub kuidagi helgem ja vähem piiranguid seadev tegevus, eriti kui veel soovida millestki vabanemist.
Pildil: Rein Kelpman, "Tantsuõpetus"
loe lähemalt
Piia Ausman, Haus Galerii juhataja
Kui peatame millelgi pilgu pikemalt, seisatub korraks ka aeg. Vaatame meie ja aegki vaatab koos meiega. Aga mõte? Kas mõte peatub seal, kus meie, kas kujutlus jääb kõndima maastikul, mida näeme. Ei – mõttel on oma lobisev rada ja kujutluses võib olla hoopis üks teine pilt. Nii see tihti on. Me ei ole üks sellega, mida vaatame, ega taju hetke, milles seisatume.
Pildil: Juss Piho, "Raamitud"
loe lähemalt
Triinu Soikmets, Haus Galerii galerist ja kuraator
Üks pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna. Teinekord tahab pilt aga vaikida, igatsedes ometi vahel salaja selle järele, et keegi kuskil temast läbi näeks. Kolmandal korral mängivad tuhanded sõnad sadades lugudes, kergelt ja muretult, kuid kuidagi rahutult. Siis kutsub sulepea pintsliharjased – või vastupidi – kohtingule ning pärast esimest erutust avastavad mõlemad, et oma jooni kõrvuti vedades ilmuvad nende vahele uued helid.
Pildil: Jüri Mildeberg, sarjast "Saja rahva lood"
loe lähemalt