Uudised > Silvia Jõgeveri näitus

Silvia Jõgeveri näitus

Silvia Jõgeveri näitus on avatud!
2 märtsist 23. märtsini

Silvia Jõgeveri (1924 – 2005) elust ja loomingust

Harva võib kohata kunstnikke, kelle looming annab põhjust niivõrd eriteljelisteks käsitlusteks, et esmasel lugemisel võib tekkida kahtlus: kas räägitakse ikkagi ühest kunstnikust? Süsteemse ning aastatepikkuse ühe teema või lähenemise käsitlemise asemel on Jõgever kunstnik, kes on vahetanud oma vaatenurki korra kümmekonna aasta jooksul kindlasti. Ent loomulikult ei tähenda see tõekspidamiste, kõige põhilisemate alustõdede muutmist. See, mida me näeme Jõgeveri 60ndate aastate abstraktsioonides, on näha ka tema 90ndate maastikes – ning vastupidi.

Silvia Jõgever sündis 4. novembril 1924. aastal Tartumaal taluniku perekonnas ning suri 11. novembril 2005. 18-aastaselt siirdus ta Tartus Kõrgematele Kujutava Kunsti Kursustele, veel kolm aastat hiljem lõpetas keskkooli ning kümne aasta pärast ERKI. 28-aastaselt oli Jõgever omandanud kahes koolis kunstihariduse, kuid kuiva bibliograafilise andmestiku tagant tuleks näha metsa, laiemat plaani. Jõgever oli üks neist viimastest tudengitest, kes jõudsid astuda „Pallase” asemele rajatud kunstikooli, mis hoolimata nimevahetusest kandis endas endiselt pallaslikku vaimu. Kool ei olnud veel vaimselt varemetes, kool tegutses edasi, ka sõja ajal, Elmar Kits õpetajaks ning Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Henn Roode jt õpilasteks. „Võib-olla olid nad viimased pallasliku kunstimentaliteedi ja vaimu kandjad,” kirjutab kunstnike liit Jõgeveri järelehüüdes. Paljudele sai see muidugi saatuslikuks. 1949. aastal toimus linnas ridamisi arreteerimisi, mille käigus vahistati Sooster ja Roode, Ohakas ja Saarts, ning mille järel saadeti nad vangilaagritesse, Kasahstani vasekaevandustesse ja mujale.

Jõgever pääses. Tema jäi Eestisse ning jätkas õpinguid juba Tallinnas, sealses ERKIs. Ometi hoidis temagi end tahaplaanile, ei kasutanud iga leitud võimalust näitustel esinemiseks, vaid läks tavakooli kunstiõpetajaks. Oli see vaid kindla töökohaga turvalise tuleviku kindlustamine? Või oli siin midagi enamat, mingit protestivaimust kantud eemalhoidu, demonstratiivset mitteosalemist? Või oli siin ka misjonärilikku eetilist kasvatust, võimalust kujunevat põlvkonda kunsti kaudu mõjutada, et nemad hoiaksid alles seda, mis näis sõprade deporteerimisega kaduma hakkavat?
Loomulikult Jõgever maalis. Selles ei saa kahtlust olla. Liiga kunstiteadlikud on tema 60ndate abstraktsed tööd, liiga jõulisi arenguid läbi teinud ning liiga veenvad, et arvata, nagu loobunuks Jõgever õpetajaameti kõrval kunstnikuks olemisest. Seda enam, et 1956. aastal, seitse aastat pärast minemaviimist, naasid sõbrad ja mõttekaaslased kodumaale. Seitse aastat oli jäädavalt kaduma läinud, Jõgever oli kogenud 32-aastane pedagoog, kuid koos jätkati sealt, kuhu oli pooleli jäädud, et... kiiresti sellest kaugeneda.

Sooster oli läinud Moskvasse, kuid ühise vaimse rindena hakkasid need kunstielust aastaid eemal olnud autorid ühtäkki katsetama, tegema midagi sellist, mida keegi teine nende ümber ei teinud. Allaandmise asemel oli neis kasvanud hoopis otsus avangardseteks katsetusteks, pallaslik õpetus, mida nad polnud veel õieti katsetada jõudnudki, jäi korraga nende jaoks kitsaks! Äsja vangist naasnutena võtsid nad „kampa” teisedki „poisid ja tüdrukud” (nii nad üksteist kutsusid) ning ateljeedes, korterites, teistel külas käies algas eesti kunsti juhtimine uutesse sadamatesse.

1960. aastal otsustati tööd välja panna. Ametlik näitusepaik ei tulnud represseeritud kunstiuuendajatel muidugi kõne allagi ning olukord tundus veidi lootusetu, kuni Silvia Jõgever teatas, et tema kooli (Tartu 8. keskkool) saab pildid üles riputada küll. Nii muutuski 1960. aasta koolinäitus üheks olulisemaks Teise maailmasõja järgses Eestis. Hakati rääkima „Tartu sõpruskonnast” ning neis nähti teatavat uut avangardilainet, mis täiendas Tallinna katsetajate püüdlusi. Näituse organisaatorina ning seal osalejana tabasid Silvia Jõgeveri muidugi mitmed peapesud, kuid see ei tähendanud, et tema kunst oleks nüüd kallaste vahele tagasi loksunud. Käesoleval näitusel on näha, millise jõulise vabaduse ning fantaasiarikkusega Jõgever järgnevatel aastatel töötas. Ta maalis, kuid mitte kuivalt tegelikkust peegeldavalt, vaid absurdseid situatsioone, kunstilisi kujundeid, loomingulisi lahendusi pakkuvalt. Pühaks peetud maalipinnale tõi Jõgever väljalõikeid ajakirjandusest, kajastades nõnda ajastu absurdsust. Huvitavaks muutusid puhtvisuaalsed küsimused, erinevate vormide ja mustritega katsetamine, mis ei oleks kuidagi seotud ahistava reaalsuse külge, vaid võitleksid omaenda võitlust, iseseisva kunsti võitlust. Ja ometi ei ole need lihtsalt kooliõpetaja pärastlõunased ulakused, vaid klassikalise värvi- ja vormikooli saanud kunstniku veendunud teosed. Värvid ei satu tema töödesse kunagi juhuslikult, vaid ta teab, millal tuleb lisada kahkjat sinist, millal punakaid toone. Ta ei vea lihtsalt niisama pliiatsiga mööda pappi, vaid sätib vorme ja kohendab kontuure täpselt nii, et teos muutuks tervikuks. See on puhas esteetiline nauding, mille nimel Jõgever 60ndatel töötab ja mille eest seisab. Just see on kunst, mis aastakümneid hiljem lubab siinsetel kunstiteadlastel öelda: jah, me elasime tsoonis, aga meie kunstnike mõtted liikusid vabalt igal pool. Kui Läänes oli abstraktsionism, siis ka meil oli see olemas. Kui teil olid katsetajad, siis ega meiegi kunstnikud polnud vahu pealt riisutud. Vaadake või Jõgeveri töid!

Ent peapesust heitunult tõmbus Jõgever siiski veidi kaevikusse, tema tööd olid otsingulised, ent neid oli vähe. Käesolev näitus on kokku kogunud tõelised rariteedid, vähesed olemasolevad näited 60ndatel ühe kooliõpetaja kodus valminud, kuid maailmas toimunud muutustega kaasaskäinud töödest. Jõgever panustas üha enam õpetamisele, koolitamisele. Tartu lastekunstikoolis ja mujalgi tegutses ta aastakümneid ning legendid räägivad, et üheks peamiseks Jõgeveri nipiks oli jutustada maadest, kus ta kunagi käinud polnud, ning vahendada seikluseid, mida ta kunagi teinud polnud.

1990ndateks oli Jõgeveri avangard muidugi oma õiges sängis: omas ajas. Nüüd keskendus ta maastikele, talupoja tütrena liitis ta vahetu looduskogemuse 40ndatel omandatud kunstilise harmoonianõudega. Endiselt ei lepi Jõgever kuiva reaalsusega, tuima nokkimisega puulehtede kallal. Ta võtab mulje, see on kõige olulisem, muljeta, isikliku liigutuseta ei oska Jõgever töötada. Kuidas, lihtsalt niisama, loodust maalima? Ei, vaja on vähemalt üht põnevat vormi, vähemalt üht salapärast valgust või paljastuvat värvikooslust, sellest piisab, aga see peab olema. Käesolevas väljapanekus näeme, kuidas Jõgeveri töödes korduvad lemmikmotiivid ja koloriit ei näita uljuse märke, ent just säärasena ta oskabki töötada. Arvukalt eeltöid igale maalile, kuid iga maal on omakorda eeltöö mõnele teisele tööle, ning nii edasi, edasi, edasi. See ei ole kunstiloomise paine, see on hoolikus oma töö ja austus oma vaataja suhtes. Jõgever on rõõmus, kahtlemata on. Ta töötab vabalt, maalib vabalt, teeb täpselt nii, nagu ise tahab. Erakordselt palju on tema maalides taevast: avarat, puhast, hingavat taevast, kus ei ole rünkpilvi, dramataalist äikest või muud säärast. Pikk tee on kunstnikul käidud. Nii nagu 60ndatel nii ka 90ndatel maalib Jõgever täpselt seda, mida ta tahab. Ja see on suurim vastutus, aga ka suurim vabadus üleüldse.

|?>
< tagasi