Uudised > Aarne Miikmaa näitus

Aarne Miikmaa näitus

On avatud
Pole just harv, kui me mõne kunstniku loometeed vaadates näeme, kuivõrd tihedalt koosneb see tegelikult juhustest. Sattumuslik on näiteks see, kelle suguvõssa sünnitakse: kuigi eesti kunstilugu tunneb väheseid „teise põlve” kunstnikke, võime meenutada kasvõi Burmanite dünastiat, vendasid Raudasid või Kaido Ole vanaonu Eduardit. Ent juhuste rida jätkub veelgi. Võtkem vaieldamatuks eelduseks, et inimesel peab olema teatud anne, kuid sama kurvalt peame võtma vaieldamatuks eelduseks, et selle ande väljatulemine ning teostumine pole kunagi endastmõistetav ja vältimatu, vaid alati kogemata ning juhuslik. Kuivõrd näevad annet vanemad, milliseks määravad nemad tema haridustee, millised on kunstiõpetajad, kas nad rõhutavad õigeid külgi või siluvad ta nulliks. Kas leiab kunstnik inspiratsiooni, juhtub tema elus midagi vaimustavad või hoopis traagilist, mis ei luba jätkata. Milline on tema majanduslik olukord, millised näitusevõimalused – ja nii edasi. Ja lõpuks: kas kunstnik jõuab end teostada täiel määral või katkeb tema elu just hetkel, mil looming alles pihta hakkab.

Aarne Miikmaa oli hiidlane, kes sündis 99 aastat tagasi Kärdlas. Tema pere oli lihtne: ema, kalevivabrikus töötanud isa ja kaks aastat vanem vend. Õnnetuseks suri isa peatselt ning nii jäi ema kasvatama kaht murdeeas poega. Võtkem veel arvesse, et oli sajandi algus, mil kunstniku amet ei lugenud eriti miskit, ning tõsiasja, et kunstielu suhtes elas Miikmaa ikkagi perifeerias – ent ometi läks kõik eeldustele vastupidiselt. Kohalikud õpetajad märkasid kunstniku annet varakult, imetledes eelkõige tema joonistatud päid. On huvitav, kuivõrd varakult võib ennustada mõne kunstniku hilisemat loomingut. Palju on räägitud Paul Burmani poisikesena tehtud loomapiltidest – ning nähtud, kuidas kunstnik jäi ainesele aastakümneteks truuks. Ka Miikmaa puhul kehtib sama fenomen. Tema huvi oli eelkõige inimene: portreteeritavana, modellina, aktina, psühholoogilisena, füsioloogilisena – inimene tema terviklikkuses.
See huvi ning ka vaieldamatu andekus olid niivõrd veenvad, et kõigest 14-aastase klutina leidis Miikmaa ennast Ants Laikmaa ateljeekoolist. Just see periood oli Laikmaa kooli kõrgperiood, seal õppis üle 70 õpilase ning kuigi avatud „Pallas” tõmbas andeid enda juurde, oli Laikmaa sõiduvees. Kogu sellest kambast tõusis tema jaoks eriliselt esile just Miikmaa. Ta võttis kehvadest oludest pärit nooruki enda ülalpidamisele, kuid mitte kaastundest, vaid usust kunstnikusse. Miikmaa oli tema lemmikõpilane ning nende lähedaseid suhteid süvendas veelgi fakt, et Laikmaa otsustas tasuda poisi ülalpidamiskulud. „Laikmaa kasupojaks” kutsutud Miikmaa vastas omalt poolt usina õppimisega.
Miikmaa kohanes laikmaalike nõudmistega. Kunst pidi olema natuurilähedane ning fantaasiat pidi rakendama maaliliste ülesannete jaoks: kuidas panna valgus langema, milliseid värve valida, kuidas modelleerida modelli. 18-aastaselt oli Miikmaa esmakordselt oma töödega näitusel ning kohe märkas teda toonane esikriitik Hanno Kompus. Esile tõstis ta eelkõige kunstniku õrnu värve. Sellele lähenemisele jäi Miikmaa truuks ka edaspidi, kasutades rahulikke ning tagasihoidlikke toone.

Peatselt oli aga selge, et ateljeekool on Miikmaale kõik andnud ning edasi tuleb otsida haridust mujalt. Laikmaa kasutas teda juba õpetajana, kuid kolis siis ise linnast maale ning 1930ndate alguses lõpetas ateljeekool oma tegevuse. See katkestas ka Miikmaa seni niivõrd sujuvalt kulgenud kunstiõpingud kolmeks aastaks. Esmalt siirdus ta tööle legendaarsele laevale „Suur Tõll”, seejärel õppis aga filosoofiat ning kunstiajalugu. Majanduslikud raskused olid nüüd aga veelgi teravamad. „Siin võib hää tahtmise juures isegi krooniga nädala ära elada süües lõuna ja õhtu üliõpilaste köögis suppi,” kirjutab ta Laikmaale. „Loodan siiski – ei tea ise õieti millele ja sunnin end sihilikult tihti unustama homse päeva mured.” Tagasipöördumine kodusaarele või „mõistliku” elukutse õppimine ei tulnud ometi kõne allagi. Siht oli seatud, saagu mis saab.
Nii jätkas Miikmaa ülikoolis õppides ka maalimist. Ometi toonitas ka Laikmaa, et tema antud haridusest ei piisa. „See oli abc,” ütleb Laikmaa. Aga edasi on tähestikus veel palju tähti. Ning tõepoolest: 1933. aastal võtab Miikmaa ette veidi hullumeelse sammu ning asub paralleelselt seniste õpingutega „Pallasesse” maali erialale. Ado Vabbe õpilasena süvenes veelgi tema huvi portreede ja aktide, ühesõnaga inimese modelleerimise vastu.

1938. aastal õnnestus Miikmaal kool lõpetada ning kõik märkisid, et sellest mehest tuleb portretist. Nii ka läks. Vahepeal omandatud uued võtted, näiteks värvide julgem sulandamine või suurejoonelisem joon, läksid kasutusse kooli lõpetamisele järgnenud aastatel valminud portreede loomisel. Need ei olnud väikesed, vaid tõepoolest suured ja samas kujutatava psühholoogilist keerukust avavad – nagu näha ka käesoleval väljapanekul. „Inimene A. Miikmaa portreedes on kujutatud niivõrd viimistletult ja karakteerselt, et tahtmatult tuleb meelde vanameistrite põhjalikkus,” kirjutatakse tema 1969. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud näituse kataloogis.
Rahulik-romantilised maastikud tulid Miikmaa loomingusse aga iseseisvalt, sest „Pallases” ei kuulunud nad õppeülesannete sekka. Miikmaa rändab mööda Eestit, valides kujutamiseks just kõige iseloomulikumaid ning rahulikumaid nurki. Võrumaa maastike seeria on siin üks tema tuntumaid.

1940ndate alguseks oli Miikmaa tõusnud üheks olulisemaks portretistiks, kelle loomingut täiendasid ka maastikud. Kõik teed näisid olevat lahti, maalitehniline meisterlikkus oli vaieldamatu ning oli üle jäänud seda veelgi lihvida ning mis peamine – teha lihtsalt rohkem töid. Ometi sekkus juhus nüüd negatiivsel moel. Uskumatu Kärdla poisikese jõudmine Laikmaa lemmikõpilaseks, vaesust trotsides aastaid iseendale maalimine ning lõpuks „Pallase” lõpetamine olid siiani olnud kõik edasiviivad ja eesmärgipärased. Ent just siis, 32-aastasena tuli uus juhus ja seekord saatuslik. „Tuberkuloos,” ütlesid arstid talle haiglas. 1941. aasta kevadsuvel suudab kunstnik veel maalida oma viimased tööd, kuid suvel viiakse ta juba haiglasse. Samal ajal pööratakse riiki ja sõditakse, kuid Miikmaa lebab haiglas. Ta peab vastu veel pool aastat, kui 1942. aasta 2. jaanuaril ta enam ei jaksa. Tema teadaolevalt viimaseks tööks jääb käesoleval näitusel eksponeeritav „Võrumaa maastik III”.

 
Epp Kaidu portree                            Vanamehe pea

 
Võrumaa maastik

|?>
< tagasi