Uudised > 1980-2009 Eesti kunstis

1980-2009 Eesti kunstis

Kevadoksjon 2009


1980ndate aastate kunst oli teatud mõttes ettevalmistus kümnendi lõpuks. Paljud tunnistavad, et pärast 1970ndaid oli jõutud veidi sarnasesse seisu 1930ndatega: katsetustest oli väsitud. Lisaks lahkusid meie seast mitmed autorid, kes enda isiku ja loominguga kandsid veel pallaslikku vaimu, mistõttu tekkis tühik ka rahvuslik-konservatiivsesse liini. Oli selge, et seismajäämise vältimiseks pidi juhtuma mingi murrang. Kümnendi lõpul see murrang tuligi, piiride avanedes nihkusid ka mitmed muud piirid ja siinsesse kunstimaailma tungisid mitmed uued suunad, voolud, meediad, põhimõtted, teemad. 1990ndate kunst on seetõttu raskesti võrreldav eelneva kümnendiga.

1980ndate esimene pool mõjubki ehk veidi eelmise kümnendi järellainetusena. Tõsi, suurepärased üksikteosed võivad endiselt valmida – näiteks Tõnis Vindi „Mõtlik ingel“ (1985) või Nikolai Kormašovi „Niitja“ (1984), mis kuuluvad mõlema kunstniku huvitavamate perioodide sekka ning on põnevad ka oma vastanduses: ühelt poolt metafüüsiline, täiesti unenäoline ja sümbolrohke ingel, teisalt aga täiesti prosta, rohu ja mulla järele lõhnav niitja. Mõlemad mahuvad aga kenasti kõrvuti ära: kümnendil puudub veel selgroog, mis paiskaks töid paremaks ja halvemaks. Nii ingel kui niitja kirjeldavad toonast aega vastuolulise ja eklektilisena – ning ju see nii oli.

Teatud murdepunkti toob toonasesse maalikunsti Rein Kelpman oma „mitte siit maailmast“ pärit töödega („Nooruk ühismajandist“, 1985-2007; „Mahajäetud“, 1986). Nende üle filosofeeritakse palju, seda enam, et Kelpmani tööd näitavad teatud tahet julgeda olla ka huvitavalt kole. Midagi optimistlikku, säravat, popilikku või ilusat neis ei ole – on hoopis mingid kummalised pinged, salapärad, atmosfäärid. Tõsi, Kelpmani veidi sõge laad, mis elustab eesti kultuuris küllaltki tugevaid juuri ajanud traditsioone, ei leia koheselt just palju järgijaid. Suurim mõttekaaslane on tema jaoks Peeter Mudist („Maastik“, 1990; „Maastik paadiga“, 1998), kelle omanäoline mõttemaailm jõuab just sel perioodil mõnede oma kõige õnnestunumate lahendusteni. Nemad kahekesi ei puutu kokku ka sotsiaalse maailmaga, samas kui Kaljo Põllu („Emadus“, 1987) rahvusromantilised ja soomeugri mütoloogiast kantud lehed kõlavad 1980ndate lõpu poliitilisel maastikul asjakohasematena kui kunagi varem. Sarnase kommentaari toimuvale teeb seitse aastat hiljem ka Lembit Sarapuu („Euroopasse“, 1994). Tema sürreaalne ja samas otsekohene maalilaad leiab sõnavabaduse ajastul uusi väljakutseid. „Euroopasse“, mis on tuntud ning tsiteeritud töö, on üks tema kriitilisemaid ja iroonilisemaid maale.

1990ndate algus näeb teatavasti otsustavat murrangut, kuid kümnendi lõpus loksuvad asjad kunstimerel veidi rahulikumalt. Toimub vaatenurkade plahvatus, neid on korraga kümneid, et mitte öelda sadu. Vaadakem või seda, mis toimub eesti kunsti jaoks igiomaseks peetud loodusmotiividega. Malle Leis („Lapsepõlve aiad III“, 1998-1999) jätkab popilike suurte kujundite rida, loodus on tema jaoks rõõmsa inspiratsiooni allikas. Anne Parmasto („Kuu ja tomat“, 2004) kasutab loodusest leitud elemente pigem värvi- ja vormikombinatsioonide leidmiseks ja nendega katsetamiseks. Virge Jõekalda („Meeletu aed“, 2007) auhinnatud lehtedes muutuvad loodusmotiivid aga mingite endaväliste meeleolude kandjateks, kõneledes näiteks haavatavusest, õrnusest, poeesiast. Peeter Laurits („Kaks linna“, 2007) miksib aga kultuurilugu ja loodust, muinasjutte ja reaalset, nägemata siin erilisi veelahkmeid. Võimsad ja peaaegu et nägemuslikud loodushinnangud kuuluvad mõneti kokku Jaan Toomiku omadega („Kalurid jääl“, 2009) – mõlemad kaevavad teadvuse süvakihtides, otsides sealt kas üldist (Laurits) või üksikut (Toomik). Toomiku üksindus, salapära, looduslähedus ja kerge müstitsism leiavad väljendust ka tema maalides. Olev Subbi „Õhtune natüürmort“ (2009) kujutab loodust aga sel moel, et olulisemakski sellest, mida maalitakse, tõuseb küsimus, kuidas seda maalitakse. Subbi ei ole kunagi varjanud, et tema eeskujud pärinevad 1930ndatest. Ka 80 aastat hiljem ei takista tal miski tegemast kummardust vanade heade maaliväärtuste poole. Natüürmort, klassikaline žanr, leiab Subbi pintsli all seetõttu huvitava lisatähenduse.

Maarit Murka ja August Künnapu on ilmselt nooremate autorite seas ühed nimekamad. Nende kõrvutamine aitab veel kord läbi valgustada kaasaegse kunsti kirevust. Kui Künnapu („Lõbus kass“, 2004) on popilikult kerge ja süütu, siis Murka („Estonian & Russian“, 2008) kontseptuaalne ja kriitiline. Ning samas võiks need kirjeldused ka omavahel ära vahetada. Künnapu kiisu ei ole ammu enam Andrus Johani koer Luti, vaid ta on kontseptuaalne kiisu, kes ei nuusuta romantiliselt prügikaste ega sümboliseeri juhtumisi igavikku. Kass on nüüd lõpuks ometi ainult kass. Murka töö puhul on aga kerge kalduda üleideologiseeritusse ning mitte näha töö kergust ja nõtkust. Ometi – ja ilmselt on see kaasaegse kunstniku häda – on teda juba niivõrd sageli kirjeldatud keerulisena, et lihtsus tuleb vaataja jaoks ootamatult.

Publiku suhe kunstiga muutuski 1990ndatel taas probleemseks. Jaak Kangilaski on kirjutanud, et kui varem valitses nn intelligentsi seas üksmeel, misasi on hea kunst, siis nüüd säärane üksmeel kadus. Inimesi käis näitustel sama harva kui põllumajandusväljapanekutel. Paljud keerasid selja ja kaasaegse kunsti vastu tundsid huvi vaid asjaomased ringkonnad. Huvitaval moel tõusis just samal ajal esile huvi kunstikogumise vastu. Huvide kombinatsioon on nüüd kirjum kui kunagi varem: rahvusliku ajaloo kaitsmine, isikliku identiteedi määramine, huvi esteetiliste ja vaimsete väärtuste vastu jne. Mitmel korral on rõhutatud ka seda, et kunsti kogumine Eestis ei ole mitte ainult vabadus, vaid ka kohustus. Väikese riigi kultuuripärand on alatiseks hävimisohtu mõistetud ning seetõttu on selle kaitsmine unustuse eest möödapääsmatu. See viimane aspekt omandab aja jooksul järjest suuremat tähendust. Kui varem andsid tooni pigem isiklikud põhjused, näiteks soov oma kodu või kontorit kaunistada, siis nüüd nähakse ühiskondlikke arenguid laiemalt. Täpselt nii, nagu riigikohtunikud või advokaadid 1920ndatel, nähakse ka nüüd kunsti kogumises võimalust käsitleda Eestit tervikuna. Kunst ei ole enam ilusate asjade kogum, see on rahvuslik mälu, kultuuriline identiteet ja ühiskondlik uhkus.


Oksjonivalikus esindavad seda perioodi järgmised teosed:


RAIVO KORSTNIK (1932–1992)
Rannamaastik. 1981

JEVGENI KLIMOV (1946–1996)
Natüürmort tuviga. 1982

MARI ROOSVALT (s 1945)
Sügisene. 1983

NIKOLAI KORMAŠOV (s 1929)
Niitja. 1984

TÕNIS VINT (s 1942)
Mõtlik ingel. 1985

REIN KELPMAN (s 1960)
Nooruk ühismajandist. 1985-2007

REIN KELPMAN (s 1960)
Mahajäetud. 1986

KRISTIINA KAASIK (s 1943)
Ideemaastik. 1986

KALJO PÕLLU (s 1934)
Emadus. 1987

IVAR TÕNURIST (s 1937)
Tänav Toompeal. 1988

PEETER MUDIST (s 1942)
Maastik. 1990

VIKTOR SINJUKAJEV (s 1941)
Kullmani 8. 1991

LEMBIT SARAPUU (s 1930)
Euroopasse. 1994

TIINA TAMMETALU (s 1961)
Pikad-pikad suvised varjud. 1997

PEETER MUDIST (s 1942)
Maastik paadiga. 1998

REIN TAMMIK (s 1947)
Natüürmort sarjast „Armastus fruktide vastu“. 1998

MALLE LEIS (s 1940)
Lapsepõlve aiad III. 1998/99

VALERI VINOGRADOV (s 1952)
Kask. 1999

ANNE PARMASTO (s 1952)
Kuu ja tomat. 2004

AUGUST KÜNNAPU (s 1978)
Lõbus kass. 2004

VIRGE JÕEKALDA (s 1963)
Meeletu aed. 2007

PEETER LAURITS (s 1962)
Kaks linna. 2007

UNO ROOSVALT (s 1941)
Kaks teed. 2007

ENN PÕLDROOS (s 1933)
Meie. 2007

OLAV MARAN (s 1933)
Punased amarüllised valgega. 2008

IVAR KAASIK (s 1965)
Pilved. 2008

TOOMAS KUUSING (s 1976)
Konnasupp. 2008

MAARIT MURKA (s 1981)
Estonian & Russian. 2008

JAAN TOOMIK (s 1961)
Kalurid jääl. 2009

LOLA LIIVAT (s 1928)
Vallimäe vaimus. 2009

OLEV SUBBI (s 1930)
Õhtune natüürmort. 2009

|?>
< tagasi