Uudised > 1920ndad aastad Eesti kunstis

1920ndad aastad Eesti kunstis

Kevadoksjon 2009

1920ndad aastad on Eesti professionaalse kunsti väljakujunemise ajajärk. Mida see tähendab – professionaalne kunst? Kas Konrad Mägi, Ants Laikmaa ja Kristjan Raud olid amatöörid? Muidugi mitte. Professionaalne tähendab antud juhul seda, et kunstnike esilekerkimine ei sõltunud enam saatuse suvast ning õnnelikest kokkulangemisest, vaid oli asutatud toimiv kunstikool Pallas, kus väga head kunstnikud hakkasid koolitama noori õpilasi. Juba esimestel aastatel õppisid Pallases Eesti kunstiajaloo tõelised pärlid, esimeste õpilaste seas olid ju näiteks Aleksander Vardi ja Eduard Wiiralt. Professionaalsus tähendab ka seda, et kunstinäituste intervall ei olnud enam kolm aastat, vaid nad toimusid nüüd regulaarselt ning ajakirjanduse terava silma all. Professionaalsus tähendas seda, et tekkisid juba ka esimesed kunstirühmitused, võis hakata rääkima kunstivooludest ja -suundadest, esmakordselt astus jõuliselt kunstiareenile vabagraafika (seda muidugi ennekõike tänu Wiiraltile, kuid sugugi mitte ainult temale), kunstnikud hakkasid ka organiseeruma erialaliitudesse ja nii edasi. Seega: 1920ndad kindlustavad Eesti kunstiajaloo tagala. Pärast seda kümnendit on selge, et eesti kunst on olemas, ta ei kao, ning võib rahulikult keskenduda sisulistele küsimustele. Muide, on huvitav, et 1920ndate esimene pool jääb ka üheks suuremaks avangardiperioodiks Eesti kunsti ajaloos. 1930ndad, mil sotsiaalsed garantiid ja muu säärane olid selgelt tugevamad kui kümme aastat varem, liiguvad kunstnikud realistliku kunsti juurde.

Kunstniku ühiskondlik positsioon ei olnud aga 1920ndatel sugugi kindel. Esmakordselt tegi jõupingutusi riik, asutati näiteks Eesti Kultuurkapital ning mitmed kunstnikud (sh Wiiralt) said tänu riiklikele stipendiumitele sõita Pariisi, mille tähtsust on raske üle hinnata. Kuid samas oli näiteks Pallases õppimine tasuline ning mitmed jätsid kooli vahepeal pooleli, et aidata isa veski või talutööde juures (jätmata samas kunsti). Samuti hiilgas noor riik mitmete kummaliste sammudega, näiteks lasi ta ära viia baltisaksa kunstikogud, mis oksjoneeriti Saksamaal. 1929. aastal visati aga noor Eesti Kunstimuuseum välja Kadrioru lossist, kuhu riik tahtis enda residentsi, ning muuseum kolis ühte... restorani. Tänapäeval ei kujuta sääraseid samme ilmselt keegi ette, kunsti positsioon on niivõrd turvaliseks muutunud, kuid need näited on ometi õpetlikud. Nimelt ei ole kunsti teatud perioodidel peetud enesestmõistetavaks: vastupidi, teda on peetud tühiseks, arusaamatuks, küündimatuks, tarbetuks, selge funktsioonita ilulemiseks. Eesti riik ei olnud veel oma kunsti jaoks valmis.
Näiteid võiks tuua veelgi. Kuigi Eduard Wiiralt oli 1922. aastaks vaid 24-aastane, oli ta juba endale nime teinud ning tema paar aastat varem ilmunud linoollõigete mappi võiks lugeda üheks vabagraafika algustähiseks Eesti kunstiajaloos. Vaevalt meenutas ka 1922. aastal Dresdenisse õppima sõitnud Wiiralt, et sellesama mapi lehti kasutasid Tartu turu kalakaupmehed oma kaupade pakkimiseks. Nüüd oli ta suurlinnas ning tema groteski, elujanu ja erootika järele igatsev kunstnikunatuur leidis siit tänuväärset ainest. Käesoleval oksjonil olevad haruldased lehed on alles esimesed sammud teel, mis viisid legendaarsete inimelu pahede kujutavate töödeni. Ometi on juba siit aimata, miks Wiiralt ei olnud kalakaupmeeste lemmik: peenus, filigraansus ja mingi seletamatu välismaisus – Wiiralti töid on väga raske mõelda 1920ndate alguse Eesti eluolu konteksti.
Või võtkem ka Konstantin Süvalo. Juba eelmisel kümnendil oli ta asunud näitustel esinema, kuid alles 1920ndatel õnnestus Süvalol siirduda Pariisi. Sealt kirjutab Purvitise õpilane ja kirgas neoimpressionist: milleks on Eestil üleüldse vaja mitut kunstikooli, kui niikuinii saab tõeline õppimine toimuda alles siin – Pariisis elades ja töötades. Huvitav, kuid Süvalo kõige elurõõmsamad, puäntillistlikumad ja erksamad tööd jäävad aga pigem perioodi, mil Süvalo Pariisist vaid unistas, leppides Pärnu kooliõpetajana siinsete maastike, puude ja lumega...
Tõsi, 1920ndatel on ka helgeid momente. Kui vaadata kasvõi Konrad Mägi tööde nimistut, siis näeme omanike seas omaaegseid riigikohtunikke, arste (meenutagem kasvõi raviarst von Kügelgeni toetavat ja kollektsioneerivat suhtumist vaimuhaiglas olevasse Paul Burmanisse!), advokaate ja teisi ühiskondlikult olulisel positsioonil olevaid inimesi. Kunstikogumine ei ole nende puhul sugugi juhuslik – inimesed, kes tajusid ühiskonna ees suuremat vastutust ning nägid, et nad peavad olema ühiskonna jaoks teatud viisil eeskujudeks, jõudsid kiiresti selleni, et kodumaise kultuuri ja kunsti toetamine on neile pandud ülesanne. Ja tõepoolest: 1930ndad näitavad, et ühiskondlik suhtumine hakkas muutuma. Oli vaja inimesi, kes näitaksid suunda.


Oksjonivalikus esindavad seda kümnendit järgmised teosed:


EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Naise portree ornamentide taustal. 1922

EDUARD WIIRALT (1898–1954)
Daam sohval. 1922

KONSTANTIN SÜVALO (1884–1964)
Varakevad. 1920ndate algus

|?>
< tagasi