Eksponeeritud on kahe hea sõbra – eestlasest ja soomlasest arhitekti koolitusega kunstniku – koostöös valminud teosed. Need on erilaadses autoritehnikas betoonplaadid, millest igaüks kannab oma värvimeeleolu ja oma sõnumit. Sõnumit, mis näitusetervikus omandanud tänaseks ootamatu mõõtme ja tähenduse – näituse üks autoritest, Hannu Karhonen, hukkus kahetsusväärselt paar nädalat enne näituse avamist. Väljapanek saab siinkohal olla üheselt ja ainult pühendatud Hannu Korhoneni mälestusele, pannes vaatajaid otsima seost selle elanud hingega, kes tegelikult ei ole ju katkestanud suhtlemist maailmaga. Lihtsalt nüüd kõnelevad tema eest tema teosed. 

„Betoon on enamasti tuntud robustsevõitu halli ehitusainena, tehiskivina, mida on hellalt käsitledes võimalik siiski elama panna, teha sellest hingega asju. Meie betoonist pildid sisaldavad tähtsaid ja väga tähtsaid nõuandeid ning tähelepanekuid. Iga pilt on unikaalne, igal on oma ainukordne sõnum. Mina kirjutasin tekstid ja Hannu Korhonen raius sõnad kivisse. Igaveseks.“ (Toomas Kivi)

Hannu Korhonen (1948–2009) on õppinud Jyväskylä Ülikoolis ja Vabas Kunstikoolis ning Tampere Ülikoolis arhitektuuri, tegutsenud aktiivselt arhitektina alates 1975. aastast, loonud mitmeid monumentaalteoseid ning esinenud arvukatel näitustel alates 1972. aastast kuni elu lõpuni.

Toomas Kivi (1953) on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonna, tegutsenud arhitektina alates 1977. aastast, projekteerinud elamuid, büroo- ja ühiskondlikke hooneid ning teostanud erinevaid sisekujundusprojekte.

Näituse algidee pärineb Soome “huoneentaulu” mõistest – eesti keelde otseselt tõlkimatu “huoneentaulu” kujutab endast traditsioonilist kangale õmmeldud/tikitud õpetlik-manitsevat teksti, mis ripub majas nähtaval kohal. Mõned aastad tagasi tuli vanadel sõpradel, kirjanikul Kari Hotakainenil ja arhitekt Hannu Korhonenil aga mõte seda nähtust parafraseerida, kangas sinnapaika jätta ning oma sõnumid hoopis kivisse raiuda. Kirjanik Kari Hotakainen tegi tekstid ja ahitekt Korhonen sujutas need betoonalusel unikaalpiltidesse. Esimene näitus Helsingis 2007. aastal osutus menukaks, teine näitus uute tekstide ja piltidega sai teoks juba 2008. aastal ning leidis taas sooja vastuvõttu. Helsingi näitused andsid hiljem Hannu Korhonenile ja tema Eestis elavale sõbrale Toomas Kivile omakorda mõtte sama ka siin ja eesti keeles korrata. Ja sündiski taas üks näitus.

Laiemalt vaadates on igas kultuuris oma tarkusepärand, mis rahvasuus juba aegade algusest saadik näib ringi tiirlevat. Kui nende lausetega pisut mängida, nagu seda on teinud eelmainitud kirjanik ja arhitektid, saavad tekstid omamoodi pööratud tähenduse. Meie dogmaatilise maailma aknast puhub hetkeks sisse mõnus tuulepuhang, mis tuju heaks teeb ning paneb meid muutma nii mõndagi iganenud vaatenurka elule. Just selline on süveneja jaoks selle näituse eesmärk ja mõte ning just sellisena on seda nautinud idee autorid ja teostajad.

Näitus jääb oma publikut ootama ning Hannu Korhoneni meenutama kuni 20. märtsini