Uudised > Magus üllatus vanema kunsti sõpradele

Magus üllatus vanema kunsti sõpradele

Ado Vabbe linoollõiked

Haus Galeriisse on jõudnud müüki magus üllatus kõikidele vanema kunsti ja eriti graafika sõpradele. Selleks on Ado Vabbe linoollõigete mapp aastast 1920. Mapp on täielik ja kannab ka autori omakäelist pühendust. Mapp koosneb kümnest lehest, mille mõõtmed on 25 cm x 25 cm (kujutised lehtedel on mõõtudelt erinevad). 
Mapiga saab originaalis tutvuda ja hinda küsida galeriis.
 
Kirjandusest võib leida järgmiseid fakte Ado Vabbe varajasest graafikaloomingust :

Nii kirjutab Jüri Hain kogumikus Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt nr

1 (Tallinn, 1976):

1920. aasta kujunes eesti estampgraafika arengus murranguliseks. Seda asus viljelema kümmekond kunstnikku ja kunstiõpilast, kes püüdsid oma sellealast loomingut ka laiemalt tutvustada ja levitada, koostades ja välja andes linoollõigete mappe.

/.../

Seetõttu tõuseb 1920. aasta eriti esile kui murranguline periood, kui aeg, mil estampgraafikat püüti esmakordselt laiemalt levitada ja mis oma parema, kunstiväärtuslikuma osaga avas uue etapi eesti graafikas.

/.../

1920. aastal hoo saanud linoollõike viljelemise ja mappide väljaandmise algatajaks on peetud vastasutatud kunstikooli "Pallas" õppejõudu Ado Vabbet. Kindlasti see nii ongi ja tänu I. Solomõkova uurimusele teame nüüd, et esimese taolise mapi lõi A. Vabbe juba 1919. aastal. Just tema ja ta õpilaste loodud on peaaegu kõige huvitavam osa 1920. aasta linoollõigetest.

Kus A. Vabbe lähemalt linoollõiketehnikaga tutvus, seda võime vaid oletada. Vaevalt et see sündis Münchenis õppides, kus ta õpetajaks graafika alal Azbe kunstikoolis oli peamiselt maalijana tuntud Felix Eisengraber. Tõenäolisemalt võis ta linoollõikega kokku puutuda Itaalia-reisil aastail 1913-1914 ja kindlasti ka Venemaal, kus 1917.

aastani viibides puutus kokku just nende ringkondadega, kes tegelesid aktiivselt graafikaga, esmajoones siiski küll joonistusega.

Igatahes alustas A. Vabbe linoollõikega 1919. aasta lõpul erakordse hooga, mitte piirdudes üksikute katsetustega, vaid luues vähem kui poole aastaga kümneid töid. See arv iseenesest ei ole küll väga suur, kuna tööde hulgas on formaadilt ja lõikelt üsna väikesemahulisi lehti, kuid A. Vabbe entusiasmi hindamiseks peab arvestama, et samal ajal oli ta kunstikooli "Pallas" juhtivaid õppejõude, üks huvitavamaid ja endale suuremaid ülesandeid võtnud maalikunstnikke ning nende aastate vist kõige viljakam raamatugraafik, kelle kaanekujunduse või illustratsioonidega ilmus aastail 1919-1920 umbes kolmkümmend teost.

Edasi analüüsib Hain seda, mitu mappi Vabbe aastail 1919-1920 tegi. Õige vastus on: kolm. Nii 1919. aasta mappi kui ka 1920. aasta esimest mappi on säilinud teadaolevalt mõlemaid üks eksemplar. Levinum on käesolev mapp, mis valmis samuti 1920 ja kus on 10 lehte. See on koostatud kahes esimeses mapis avaldatud lehtedest, kus numbrid 3, 6, 9 ja 10 on esimesest mapist ja ülejäänud teisest mapist. Mis alusel valik tehti, ei ole teada.

Hain jätkab:

"Kõneldes A. Vabbe linoollõigete teemade ringist, peab esile tõstma suurlinna tänava- ja kohvikuelu kujutusi, mis kompositsioonilt on teistest sageli keerukamad, vahel üsnagi huvitavast rakursist nähtud, kiirustavast lõikelaadist hoolimata loetavuse säilitanud. Ka mõningate futurismist mõjustatud katsetuste puhul võib täheldada, et näilisest kaosest kerkivad esile äratuntavad elemendid, mis näitab, et uljas lõikehoog on olnud ikkagi kindlate kompositsiooniliste eesmärkide teenistuses.


|?>
< tagasi