Uudised > "Kodus ja võõrsil" eesti kunstis. XX saj. algus.

"Kodus ja võõrsil" eesti kunstis. XX saj. algus.

Sügisoksjon 2009
KODUS JA VÕÕRSIL on eesti 20. sajandi kunsti korduvaim küsimus. Ühelt poolt on sajandi esimesel poolel kõik kunstnikud justkui kogu aeg kusagil ära. Bochmann, Hoffmann, Gebhardt ja teised baltisakslased saavad hariduse Düsseldorfis ning tegutsevad siis Saksamaal või Venemaal, eksides Eestisse veel vaid harva. Johann Köler, kes justkui meie esimene "tõupuhas" eestlasest professionaalne kunstnik, siirdub Viljandi lähedalt juba noorukina Piiterisse, sealt läbi kogu Euroopa Rooma, sealt tagasi Peterburi ning veedab kuni elu lõpuni suurema osa oma ajast Eestist eemal. Ka järgmine põlvkond – Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, vennad Burmanid jne – on vähemalt noorpõlves suurema osa ajast välismaal, saades sealt nii ametlikku haridust kui elukooli. Saksamaa, Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa, Soome, Norra, Ahvenamaa, isegi Läti! Kaar, mis tõmmatakse Euroopa kaardile, on uhke ja lai, kuid ometi... Ometi kirjutab Jaan Koort ühe artikli, kus ütleb selgelt, et ainus mõte minna Eestist ära on see, et luua kõrgetasemelist eesti kunsti. Ometi saadab Nikolai Triik Berliinist postkaarte, kus ütleb, et kui ainult oleks see majanduslikult võimalik, pakiks ta kohe kotid ja põrutaks tagasi Paldiski lähedale merd vaatama. Kuigi Ado Vabbe uuendusi ei mõistetud, tuli ta ikkagi tagasi Eestisse ja hakkas tööle "Pallases", kehva palga ja olematute töötingimustega, kuid ometi eesti kunsti uueks looma.
Selle fooni võiks kusagil kuklas hoida, kui mõelda Gregor von Bochmanni, Ants Laikmaa ja Paul Burmani tööde peale. Segadus algab juba selle meile niivõrd olulise "tõupuhtuse" määramisega. Mitmed teadlased on viimastel aastatel viidanud, et piirid baltisaksluse ja eestluse vahel tuleks näiteks Paul Burmani puhul ümber hinnata, kuna saksakeelse inimesena võiks teda käsitleda pigem baltisakslase kui eestlasena. Ja teiselt poolt Gregor von Bochmann, kelle täht viimastel aastatel taas särama on löönud. Üheks tõestuseks selle kohta on ka paar aastat tagasi Saksamaal ilmunud esinduslik monograafia kunstniku elust ja loomingust, kus mitmed leheküljed on pühendatud ka Bochmanni lapsepõlvele Eestis. Tema isa, Krimmi sõjas vaprusega silma paistnud ja tsaar Nikolai I poolt aadlikuks tõstetud mees, omas küll Haapsalu lähedal Nehatus mõisa, kuid olles riigimaade revident, reisis ta palju mööda maad ringi. Väike Gregor saatis teda ja monograafia autori sõnul "õppis kunstnik juba lapsena oma kodumaad ja selle inimeste iseloomu ning talumeeste lihtsat elu tundma". Ta nägi ka kõrtse ning hobuvankreid suurel kiirusel mööda kihutamas, mistõttu "koges ta muljeid, millest said tema loomingus kesksed teemad". Enamgi veel. Monograafia autor tsiteerib Bochmanni ennast, kes kõigest mõned kuud enne oma surma kirjutab Rheinland-Westfaleni kunstiühingu jaoks: "Minu sünnimaa oli minu kunstiliste väljenduste teenäitajana otsustav." Seetõttu tuleb ka tema akvarelli "Kahehobuserakend" vaadata selgelt Eesti kontekstis, kuna eesti ning hollandi maastikud olid tema maalide keskseteks teemadeks kogu loomingulise karjääri jooksul. Tema side kodumaaga oli sealjuures ka kaasaegsete hinnangul erakordne. Kihutav hoburakend on omakorda üks Bochmanni lemmikteemasid, võib-olla tänu võimsale dünaamilisusele ja maaliliste väljendusvahendite vaheda inspireerijana, kuid võib-olla ka tänu sellele, et lapsepõlves kogetud vaatepilt jättis Bochmanni mälu sedavõrd ereda ja dramaatilise pildi, et selle pidev ülesmaalimine aitas hoida sidet ka kodumaaga, samas kui Hollandi-ainelised maalid on Bochmannil uurijate sõnul "palju rahulikumad".
Paul Burmani hobused seevastu ongi palju rahulikumad. Juba lapsepõlves väidetavalt näpuga hingeõhuga kaetud akendele loomi joonistanud Burman jäi oma kirele truuks surmani ning pöördus loomade, eriti hobuste juurde ikka ja jälle tagasi. Tema jaoks ei väljendanud need kodumaatunnet ega dramaatilisi lapsepõlvemälestusi, vaid pigem puhtaid rõõme. Esiteks puhas "maalimisrõõm": eri värvi hobused lubavad maalida tal uusi koloriidiaktsente, rääkimata langetatud peade popurriist ja loomade ning looduse harmoonilisest kompositsiooniskeemist. Teiseks aga puhas elamise rõõm. Burman, kelle elusaatus oli teatavasti traagiline (ta elas viimased aastakümned vaimuhaiglas), väljendab oma maalides sageli seda kummalist lootust, mis saab olla ainult säärastel inimestel, kes on kaotanud kõik. Burman pole "päikesepoiss" või "rõõmujänku", tema maalide rõõm on sügav ja vahel isegi nukker, kuid – mis peamine – see rõõm on vääramatu.
Ants Laikmaa, meie rahvusliku kunsti vaieldamatu grand old man, kes kogu elu pühendas "rahvusliku" kunsti väljaarendamisele, veetis oma elu esimesed aastakümned suuresti piiri taga: Saksamaal, Soomes ja mujal. Neist loominguliselt viljakaim ja parim oli vaieldamatult tema nn Itaalia-periood 1910ndate aastate alguses, mil vaesena nagu püksinööp elas Laikmaa pikalt Capril, tehes sealt aeg-ajalt tuure ka mujale, näiteks Tuneesiasse. Käesolev Laikmaa koguloomingus väga hästi teada töö esitab meie kunstiloo jaoks klassikalise nipiga küsimuse. Kui teosel on kujutatud Tuneesiat, siis kas see lõunamaine valgus, võõrapärane koloriit, kummaline ja isegi metafüüsiline arhitektuurne kompleks ning harjumatud maastikuvormid lubavad öelda, et see on üleüldse "eesti kunst". Õnneks annab töö ise ilma nipita vastuse. Jah, see on kunst. See on kunst, mis kroonib eesti maalikunsti üht tipp-perioodi 20. sajandi alguses ning võtab kokku sedavõrd paljud enese- ja kunstiotsingud, et neid on raske üles loetleda. Ja kuna mitmed neist otsingutest on tehtud tärkava eestlase poolt – noh, näiteks küsimused selle järele, kas olla saksalikult ekspressiivne või põhjamaiselt jäine, venemaiselt realistlik või norralikult sümbolistlik –, siis on ilmselgelt tegemist ka "eesti kunstiga". Maalitud Tuneesias, Düsseldorfis ja Tallinnas.


GREGOR ALEXANDER HEINRICH von BOCHMANN (1850–1930)
Kahehobuserakend. 1908
Akvarell (dubleeritud papile). Lm 29,3 x 44,3 cm
All paremal: G. v Bochmann. 08.
Teos on olnud müügil Kölnis Abelsi kunstisalongis peale kunstniku surma (pöördel lipik)
Alghind 53 000

ANTS LAIKMAA (a-ni 1935 Hans Laipman) (1866–1942)
Manubia (Tuneesia vaade). 1912
Pastell. Vm 21,5 x 27,8 cm
All vasakul: Manubia (Tunis) 1912 HLaipn
Pöördel Eesti Kunstimuuseumi deponeeringu märge
Teos oli eksponeeritud A. Laikmaa juubelinäitusel 1966. aastal Kadrioru lossis ning on ära märgitud näituse kataloogis.
Alghind 68 000


PAUL BURMAN (1888–1934)
Maastik hobustega. 1917
Õli, papp. 39,5 x 47 cm
All vasakul: PAUL BURMAN. 1917
Alghind 37 000

|?>
< tagasi