Uudised > Kevadoksjon 2010.

Kevadoksjon 2010.

Baltisaksa kunstnikud
Baltisaksa kultuuri pärandit on Eestis mõtestatud päris usinalt, meil on oma akadeemiline selts, mis ainult sellele pühendunud ongi, rääkimata mõisaajaloolastest, kirjandusuurijatest, kunstiteadlastest jne. Ometi on see valdkond suure osa eestlaste jaoks endiselt mingil määral Teine: mingi võõras asi, mida ajasid teisest rahvusest ja teises keeles kõnelevad inimesed. Neil ja teistelgi põhjustel arvatakse ka baltisaksa kunstnikud nii mõnigi kord siinsest "rahvuslikust" kunstiajaloost välja. Kuid jätkem siinkohal isegi kõrvale ühe kirjandusuurija tõdemus, et "baltisakslased pidasid (ja peavad tänini) oma päritolu väga oluliseks (ja see pole omane sugugi mitte ainult aadlikele)". See polegi niivõrd oluline ja kõlab antud kataloogi kontekstis pigem otsitud õigustusena, miks baltisaksa kunstnikud siin esindatud on. Sest tegelikult on ju lood lihtsad. Nende näol on tegemist autoritega, kes olid Eestist pärit, kuid kosmopoliitsete juurte ja võimaluste avaruse tõttu lõid läbi ka mujal maailmas. Nad on autorid, kellest võib kõneleda rahvusvaheliselt: Hoffmannist Peterburis, Gebhardtist Berliinis, Dückerist Düsseldorfis.
Ja see pole kõnelemine mitte pelgalt erialaspetsialistide kitsas ringis. Sest kui kõrvale jätta Köler, siis kui paljud teised eesti kunstnikud on jõudnud oma loominguga nii kaugele, et kui vaadata omaaegseid fotosid Vene tsaari eluruumidest, siis märkaksime seal mõnda tema tööd? Aga just selle saavutas Tartus möldrite suguvõsas sündinud Oskar Hoffmann. Mees, kes veel pool sajandit varem silmitses Tartus oma kodu aknast möödakõndivaid turule ruttavaid tavalisi talumehi ja perenaisi. Nüüd oli ta Peterburis, kuhu mõningatel andmetel ei toonud teda mitte kunstihimu, vaid pagemine võlgade eest, mis olid tehtud Düsseldorfis. Sealt linnast pärines lisaks rahapuudusele ka tema haridus ning ideaalid. Kuigi sajandi teisel poolel oli Düsseldorfi olulisus hakanud tasapisi kustuma, kuna uuemate suundade vastu huvitundjad põrutasid nüüd mujale, näiteks Rooma või Pariisi, siis osati seda, mida alati oli osatud, endiselt väga kõrgetasemeliselt. Ja nii saavutas ka Hoffmann Peterburis silmatorkava populaarsuse, olles muuhulgas üks tsaaririigi pealinna olulisemaid meremaalijaid ehk mariniste. Muide, on teada, et väga sageli sõitis Hoffmann Põhja-Eestisse, et just siit leida sobivaid motiive enda maalidele. Tema töömeetod oli huvitaval kombel aga väga kaasaegne – Hoffmann maalis fotode järgi, mida ta tegi kas ise või leidis hea sõbra fotograafi arhiivist.
Hoopis teistmoodi toob rahvusvahelisuse eesti kunsti Konstantin von Kügelgen. Tema elas suurema osa ajast Eestis, peamiselt Küti ja Nõmme mõisates, ning reisis küll aeg-ajalt ka mujale, kuid püsivalt kuhugi elama ei asunud. Ei, Kügelgen tõi hoopis maailma Eestisse. On üldteada tõsiasi, et pärast Johann Köleri sündi 1826. aastal läks mööda veel laias laastus pool sajandit, kuni eesti kunstnikkond end taas ja seekord juba põlvkonnana kehtestas. Seetõttu on tegelikult eesti kunstis äärmiselt vähe 19. sajandi keskpaiga maalikunsti ideaale – neid lihtsalt ei maalitud. Kügelgeni maal on üks väheseid näiteid, kus maailmas toonagi aktuaalsed kunstiideaalid jõudsid ka Eestisse. Kügelgeni maalil pole kahtlemata näha Eestit. Küll aga on siin näha maailma.
Kuid kõige jõulisema läbilöögi tegi Euroopas kahtlemata Eduard von Gebhardt. Eestist juba 17-aastasena lahkunud autorist kujunes üks Saksa religioosse maali uuendajaid, kes aeg-ajalt reisis kodumaale, et leida siit enda maalidele modelle. (Ilmselt ainus koht, kus eestlane end tol perioodil võis pühakuna tunda, oligi Gebhardti maal.) Kui kõrvutada Gebhardti tööd nende maalidega, mida samal ajal maaliti siin, siis märkame, kuidas baltisakslase kultuurihaare on hoopis teistsugune kui Triigil, Mägil või Laikmaal. Küsimus ei ole mõõtmes, küsimus on suunas – sest erinevalt kaasaegsetest haaras Gebhardt pidevalt mineviku järele. Ta nägi end Euroopa maali- ja usutraditsioonide jätkajana, mitte uuele alusepanijana, ning säärane autoripositsioon on 20. sajandi alguse pulbitsevas eesti kunstielus harukordne. Siin on näha teatud aadellikku hoiakut, kus traditsioonid kaaluvad üles kõik muu ning nende jätkamine pole mitte ainult huvitav, vaid ka õilis ja väärikas.
Et baltisakslastest kunstnike seltskond oli kirju, seda tõestab ka Eugen Gustav Dückeri, Gerhard Paul von Roseni ja Oskar Obsti looming. Esimene neist esindamas taas seda autorkonda, kes Eestist lahkunud, teised aga kuulumas põlvkonda, mis nägi juba baltisaksa kultuuri muutumist valitsevast kultuurimentaliteedist järjest marginaalsemaks ning tõrjutumaks. Obst ja Rosen panevad oma 1919. aasta töödega siin valikus justkui sümboolse lõpu pea sajandi kestnud väärikale baltisaksa kunsti traditsioonile. Laiapõhjalist koolkonda, mis annaks tänases eesti maalikunstis tooni, neist erinevatel põhjustel ei kujunenud. Pigem jäi baltisaksa maalikunst ikkagi teatud määral oma aega, kuid mitte oma ruumi suletuks. Jõudes kas ise rahvusvahelisele areenile või ammutades inspiratsiooni kosmopoliitsest kunstiskeenest ja tuues seeläbi maailma meieni, liikusid baltisaksa autorid hoopis teistes mõõtkavades kui hilisemad eesti autorid. Nemad on siiani jäänud eesti kunsti aadelkonnaks – veidi eemalseisvaks ja võõraks, kuid samas väga jõuliseks, rahvusvaheliseks, traditsioonikeskseks ja kaugelejõudnud härrasrahvaks.

KONSTANTIN von KÜGELGEN (1810-1880)
Jõemaastik rändajaga. 1839
Õli, lõuend. 48 x 67 cm
Alghind 290 000

OSKAR GEORG ADOLF HOFFMANN (1851-1912)
Läänemere lained. XIX saj lõpp-XX saj algus
Õli, lõuend. 71,5 x 97,5 cm
Alghind 880 000


EDUARD KARL FRANZ von GEBHARDT (1838-1925)
Naise portree 17. sajandi hollandi patriitsitari kostüümis. 1908
Õli, puitplaat (parketeeritud). 87 x 60 cm
Alghind 265 000

EUGEN GUSTAV DÜCKER (1841-1916)
Mererand. 1915
Õli, lõuend. 75 x 100 cm 
Alghind 360 000 


OSKAR OBST
Varasügisene maastik. 1919
Õli, lõuend. 38 x 51,5 cm
Alghind 21 000

GERHARD PAUL von ROSEN (1856-1927)
Daam aias. 1919
Akvarell. Lm 35,3 x 25,3 cm
Alghind 18 000


|?>
< tagasi