Kunstielu oli Eestis 1960ndatel, 1970ndatel ja 1980ndatelgi aastatel erinevate lähenemiste müriaad. Omavahel segunesid rahvusvahelised mõjutused, rahvusliku maalikoolkonna hoiakud, isikupärased kujundikeeled jne. Kui 1960ndate lõpul tõstsid jõuliselt pead suunad ja voolud, millele võis leida paralleele ka mujalt maailmast – popkunst, opkunst jne –, siis paralleelselt hoiti alles ka igasuguseid muid väärtuseid. Hea näide on siin Jüri Arraku varane looming. Ühelt poolt suutis ta välja töötada täiesti isikupärase kujundikeele, millele on raske leida paralleele. Groteski abil kõneles ta inimeste ja maailma suhetest ning huvitus üpris vähe eesti kunsti senistest peamuredest: maalilisus, looduse idüll, esteetiliste omamaailmade kehtestamine jne. Teiselt poolt on Arrak alati väga hinnanud traditsioone. Kui tema eeskujud pole ka Mägis või Triigis, siis kaugemal maailmakunsti ajaloos küll. Sealsete autorite vaimsust on ta alati hinnanud ja kiitnud ning püüdnud nende eetilisi seisukohti ka oma loomingus jätkata.
Ka Malle Leis on säärast tüüpi autor. Ühelt poolt jõuline kujundikeel, teiselt poolt rahvusvahelise kunsti mõjutused. Esmakordselt pärast aastakümneid aetakse eesti kunsti arengud sünkrooni maailma arengutega, kuid head kunstnikku eristab kopeerijast ikkagi isikupära. Mujalt saab ammutada inspiratsiooni, kuid mitte konkreetset kujundikeelt, värvilahendusi, maailmanägemist.
Muide, hoopis teistlaadi rahvusvahelisi mõjutusi toob eesti kunsti Nikolai Kormašov. Jah, ühelt poolt näeme taas eksootilist motiivi: Gruusia linna Kutaisit. Kuid hoopis olulisem on maalikeel. Kormašov, kes sattus omal ajal Eestisse enda sõnul pooljuhuslikult – rahast jätkus täpselt rongipileti jaoks Tallinna –, on siia kaasa toonud ka veidi slaavilikku maalikooli ning hoopis teise touch’i kui pallaslik traditsioon eeldanuks. Iseenesest ei asu need kaks mõtteviisi teineteisest just hiiglama kaugel, kuid Kormašovi iseloomustab siiski teistsugune värvitaju, võib-olla veidi väiksem idüllilisus ja poeesia tihe seos argipäevaga.
Ent nagu öeldud: eesti kunsti iseloomustas toona mitmekesisus. See jätkus ka 1990ndatel, mil ühelt poolt kerkisid esile uued suunad ja meediad, ning teiselt poolt jätkati laadidega, mida võiks kirjeldada kui "traditsioonilisi". Selle head näited on kasvõi Peeter Allik ja Evald Okas. Mõlemad pöörduvad tagasi juba sajandi alguses üles kerkinud mõtete juurde, mis vahekorras peaksid kunstis olema uuendus ja traditsioon, rahvusvaheline avangard ja rahvuslik konservatiivsus. Vastuseid on palju. Käesoleva oksjoni valik näitab selgelt maale, kus esile tõusevad need autorid, kes on püüdnud alati lähtuda sõnastamatutest põhitõdedest – neist, millest on lähtutud juba enne neid.


JAAK ADAMSON (s 1938)
Unustatud kuldnõud. 1970
Õli, lõuend. 66 x 86 cm
Alghind 24 000

JÜRI ARRAK (s 1936)
Suplejad. 1971
Õli, lõuend. 99,5 x 59,5 cm
Alghind 53 000

JÜRI ARRAK (s 1936)
Roheline vari II. 1991
Õli, lõuend. 60 x 73 cm
Alghind 49 000

NIKOLAI KORMAŠOV (s 1929)
Kutaisi. 1979
Õli, lõuend. 80 x 73 cm
Alghind 38 000

ALO HOIDRE (1916–1993)
Järv. 1980
Akrüül, tempera, masoniit. 60 x 72,5 cm
Alghind 24 000

EVALD OKAS (s 1915)
Suvel. 1986
Lito. Km 42 x 67,5 cm
Alghind 12 000

EVALD OKAS (s 1915)
Naisakt punasel taustal. 1994
Õli, lõuend. 49 x 69,5 cm
Alghind 47 000

PEETER ALLIK (s 1966)
Akt. 1996
Õli, lõuend. 75 x 110 cm
Alghind 31 000

|?>