Uudised > Kevadoksjon 2011

Kevadoksjon 2011

Paigad, inimesed, asjad
On mõned asjad, mis on paratamatud. Näiteks see, et sügisel sajab vihma, sefiir teeb paksuks või et 20. sajandi maalikunstnikud jõuavad ikka ja jälle tagasi teatud kindla teemaderingi juurde. Põhimõtteliselt peaks ju igal inimesel lõuendi ette sattudes olema täielik vabadus. Mida maalida. Millega maalida. Kuidas maalida. Kõik need küsimused võiksid vaakummaailmas olla vastamata. Aga me ei ela vaakumis. Me elame maailmas, mis on täidetud erinevate kultuuritekstidega. Enne meie astumist lõuendi ette on sedasama teinud sajad, tuhanded, kümned tuhanded enne meid, ja teinud ühe maali. Isegi kui me oleksime elanud aastaid tsivilisatsioonist äralõigatuna, oleksime me ometi näinud vähemalt mõnda neist maalidest. Aga arvatavasti me ei ole elanud aastaid tsivilisatsioonist äralõigatuna – vastupidi, me oleme lehitsenud raamatuid, käinud muuseumis, külastanud kunstiringi või vähemalt on meie naabrimees Enn Põldroos. Meil on kõigil olemas mingi kunstialane kogemus ning inimesel, kes soovib üht teost maalida, on see kogemus ilmselt eriti ulatuslik. Ta teab, mida on maalitud. Millega on maalitud. Kuidas on maalitud. Ja kuna ta teab, et midagi revolutsiooniliselt uut on järjest keerulisem välja mõelda, ja kuna ta suure tõenäosusega ei tahagi seda teha, siis võtab ta ilmselt arvesse ka kõiki neid varasemaid maale, kõiki neid varasemaid kultuuritekste, ning ta maalib ühelt poolt samamoodi, nagu on seda tehtud enne teda – ja teiselt poolt teeb ta seda ikkagi erilisel, ainult talle omasel moel.

Käesoleva Haus Galerii oksjonivaliku võiks rühmitada mitmet moodi. Võime sortida autoreid, võime eristada perioode, võime lahterdada žanre ja stiile. Aga võtkem seekord aluseks hoopis kõige primitiivsem meetod kunsti liigitamisel. Lähtugem sellest, m i d a on maalitud. Vaadakem maalidele otsa ja jaotagem need teosed seeläbi kolme tinglikku klassi, ja me näeme, kuivõrd palju on sarnasusi, ühisosa, kattuvusi. Neid on sedavõrd palju, et meile saab selgeks, et need kattuvused ei ole juhuslikud, ja seetõttu tasub mõelda korraks pikemaltki, miks korduvad teatud motiivid ikka ja jälle, mida neis on väärtuslikku?

Alustagem paikadest. Eesti maalikunsti jaoks on kodumaa kujutamine olnud ikka erilise tähendusega. Põhjused ulatuvad sentimentaalsetest ideoloogilisteni, semiootilistest poliitilisteni. Huvitav on sh märgata, et on teatud paigad, mis on "ära maalitud", ja samas on terve rida kohti, mida ükski kunstnik pole vaevunud kujutama. Esimesse kategooriasse kuuluvad kahtlemata kõikvõimalikud Tallinna (aga ka teiste linnade) vanalinna vaated: kehvematel autoritel on need suveniirväärtusega, paremad suudavad aga ka pidevalt korduvast motiivist leida dramaatikat, poeesiat ja esteetikat. Imetletakse linna arhitektuurset mitmekesisust või vanalinna atmosfääri salapära. Teine säärane kant on kahtlemata Lõuna-Eesti, Ahja kant, aga eriti Otepää ümbrus (sh Pangodi järv), kus asuvad maalilised ja erinevaid rütme pakkuvad maastikuvormid. Sinna jõuavad Eesti kunstnikud ikka ja jälle tagasi. Kolmas populaarne paik on olnud Saaremaa. Johannes Võerahansu mastaapne ja äärmiselt meisterlik vaade on selle suuna üks iseloomulikumaid näiteid. Just Saaremaast sai omal ajal alguse Eesti maastiku avastamine, ning see omapärane, arhetüüpne ja napp kant pakkus inspiratsiooni veel pikkadel aastakümnetel pärast sõdagi. Ka Võrtsjärve ümbrus või Vääna on pakkunud kunstnikele huvi – vee ja maismaa kokkupuutepind, kahe erineva vormi piir, ühe ülekasvamine teiseks on pakkunud palju inspiratsiooni. Ent lisaks on käesolevas valikus ka teoseid, mis eelistavad jääda anonüümseks: nad ei reeda paika, mida kujutavad, ning pigem näeme abstraktseid mõtteid maastikust ja loodusest kui säärastest. Teoste pealkirjad "Aias", "Mets", "Talvemaastik" või "Varakevad" reedavad autorite ihalust looduskogemuse järele. Ei olegi oluline, kas konkreetsel vaatel oleks mingi isiklik tähendus teose autori jaoks – oluline on imetlus iseeneses. Muide, huvitava paralleelina liituvad selle rühmaga ka kaks teost, mis samuti tegelevad "paiga" mõistega, kuid "paik" ei ole neis enam geograafiline, vaid pigem tinglik, isegi mütoloogiline, täidetud erinevate tähenduskihtide ja tõlgendustega, mis samas määravad ära ka neis paikades viibivate inimeste mineviku, oleviku ja tuleviku. Jah, muidugi – muidugi on juttu teostest "Ateljees" ja "Põrgu".

Paikade kõrval huvitavad kunstnikke muidugi alati ka inimesed – need, kes neid paikasid asustavad. Muide, eesti kunsti on alati peetud suhteliselt inimvaeseks. Harva näeme siin figuraalkompositsioone ning maastikelegi eksib rändureid, põllumehi või muidu inimesi suhteliselt harva, ja ka siis on nad pigem kaugustest paistmas, pigem värvilaikudena virvendavad kui tõesti inimestena oma huvitavat isikupära demonstreerimas.
Ent missugused inimesed äratavad kunstnike huvi? Loomulikult inimesed, kes ei mõju tavalistena, trafaretsetena. Neis peab olema mingi huvitavus, mingi ootamatus ja eksootika sees. Polegi siis imestada, et näeme siin valikus töid, mis kujutavad mitmel puhul lapsi, või siis võõramaalasi, siis pühakut või kuulsat kunstnikku, aga ka tsirkuseartiste, tantsijaid, karnevalikülalisi ja alasti naisterahvaid. See on tõeline tegelaskujude paraad, kes meile tavaelus kunagi sellises järjestuses ette ei satu. Meie kohtume ametnike, autojuhtide ja galeristidega, mitte kunagi aga Laikmaa, berberi tüdruku või neegriga. Just seetõttu on huvitav jälgida, millise punase niidina läbib kõikide inimeste kujutamist nende teatav erilisus, teistsugusus. Kord rõhutatakse nende eksootilisi näojooni, nende nn esteetilisi iseärasusi; siis aga huvitutakse nende väljendusrikkast miimikast või žestidest, siis aga unustatakse välimuse vaatamine ning kaevutakse psühholoogiasse, või imetletakse lihtsalt, kui kirju on maailm ja milliseid tegelasi selle sees on. Jah, inimesed pakuvad kunstnike jaoks järjepidevat ja lõputut inspiratsiooni.

Ning siis on veel asjad. Ja kuidas me ka ei üritaks, taas põrkame vastu pildist pilti korduvaid motiive, millest kõige iseloomulikum on kahtlemata: lilled. Ikka ja jälle kujutavad kunstnikud lilli, mis näivad nende mootorit lõputult käivitavat. Mitte kalosse, nukke, puhmaid, peegleid, triikraudu, toole, vikateid, patju ja või midagi muud – ei, alati ikka lilled. Põhjuseid, miks see nii on, on otsitud ju erinevatest lätetest. On tõsi, et kunstiloolisest aspektist vaadatuna on lille maalimine olnud alati okei. Tõsi, omal ajal tähendas lille kujutamine pigem mingi sümboolika edasiandmist; lill tähistas midagi, mida ta ise ei olnud – temas peitusid maailma saladused ja alkeemia võti. Vahel oli lill kasulik ka lihtsalt dekoratiivse elemendina. Kuid tänapäeval, mil lillede maalimine on kõike muud kui kaasaegne – miks maalitakse neid ometi ja endiselt? Ilmselt on põhjuseid palju, kuid käesolevas valikus olevaid autoreid näib ühendavat soov näha lilledes maali. See tähendab: sümbolite ja ideoloogia asemel nähakse lilledes värve, vorme, kompositsioone, faktuure – kõike seda, mis maalide autorite jaoks moodustabki "maalikunsti" olemuse. Sest maalikunst tähendab kõigile neile võimalust uurida asju, paiku ja inimesi, mis neid tõeliselt huvitavad. Neid uurida, ja seeläbi nad igaveseks õilistada – see näib olevat nende eesmärk.


|?>
< tagasi