Uudised > Intervjuu Jaanus Vaiksoo ja Jüri Mildebergiga

Intervjuu Jaanus Vaiksoo ja Jüri Mildebergiga

610.t2.jpg

7. augustil 2018 esitleti Haus Galeriis Jaanus Vaiksoo uut raamatut ”Loode-eesti regionaalhaigla elulood” ning avati näitus raamatut illustreerivatest vaimukatest illustratsioonidest, mille autoriks kunstnik Jüri Mildeberg. Näitus jääb avatuks 8. septembrini, samuti saab galeriis raamatuga tutvuda ja seda endale soetada.

Kirjaniku ja kirjandusteadlase Jaanus Vaiksoo siiani avaldatud luule- ja proosaraamatute kogus on muljetavaldavalt suur. Raamatuillustraator ja maalikunstnik Jüri Mildeberg on meid oma loominguga rõõmustanud juba üle 20 aasta. Tema tööd on rikastamas kodusid Eestis ja mujalgi maailmas. Haus Galerii uurib Terje Metsavase vahendusel kahe sõbra värske loomingu ja koostöö tagatubadesse.

Raamatu kirjakaja. Intervjuu Jaanus Vaiksooga

Sinu siiamaani ilmunud luule- ja proosaraamatute kogus on muljetavaldav. Kuidas aga sündis äsja trükivalgust näinud luuleraamatu idee ja ühistöö populaarse ja armastatud kunstniku Jüri Mildebergiga?

Mildebergil oli juba aastate eest plaan teha üks raamat, kus ma tema portreedele kirjutan juurde lühikesed lood või luuletused. Kuidagi jäi see asi tookord minu poolt soiku. Eelmisel aastal leidsin arvutist paar tollast katsetust juhuslikult üles ja korraga hakkas idee elama ja kuju võtma. Edasi läks kõik kiiresti. Ka Jüri tegi uue seeria tüüpe, mis ta kenasti näitusel puidust kastidesse paigutas. Nii et iga asi tuleb ikka omal ajal.

Kui varasemalt oled kirjutanud põhiliselt lastele, on seekordne raamat nende humoorikate ja omamoodi põnevate luuletustega on pigem täiskasvanutele?

Nojah, need epigrammid pole tõesti mõeldud lastele. Aga nii on see ka meie igapäevaelus. Vanematena või õpetajatena me kõiki omavahelisi jutte ka ju laste kuuldes ei räägi, nii on ka lastekirjanik täiesti tavaline inimene oma sõprade, sugulaste ja tuttavatega.

Kui oluline on luuletuste-lugude kaudu teadvustada ja edasi anda meie kirevaid elusid? See pole ju vaid pelk uudishimu teiste tegemiste kohta...

Inimene on inimene, ükskõik, milline inimene. Meis kõigis on omajagu elukogemust ja samas tohutult naiivsust, tarkust ja rumalaid eksimisi, ülevust ja madalust. Kõik see muudab elu veidigi kõrvalt vaadates ikka väga absurdseks, aga samas pagana huvitavaks. Mille poolest erinevad „Tõe ja õiguse“ ärplev peremees Kassiaru Jaska, kes seisis kõrtsis paljajalu sakstekambri lävel, iga varba vahel krabisev katariina, ja USA kehkenpüksist president Donald Trump? Õieti mitte millegi poolest. Lihtsalt üks oli Tammsaare romaanis eesti praaliv taluperemees ja teine korraldab praegu maailma. Kõik see tundub mõnikord nii jabur, aga toimub meiega ja meie ümber ometi täiesti reaalselt.

Hämmastav on Sinu oskus nappide ridadega ja huumoriga vürtsitatult edasi anda tegelaste põhiloomust. Olid algallikatele justkui röntgeniks? Ja veel need naljakad nimed!

Tegelikult ju konkreetseid algallikaid ei ole. Raamatu ideega tegeledes lihtsalt aegajalt kargas pähe mõni nimi, mis siis värssides hakkas oma kuju võtma. Kunagi ei tea sellise mängu puhul, milliseks selle nimega tüüp kujuneb.

Vaatame ka veidi kaugemale – mis edasi? Mida mõtteis plaanid või juba sahtlis hoiad?

Mul on lõpetamisel üks lasteraamat, mille algus jääb ka aastate taha „Isade unejuttudesse“, olen kirjutanud neile nüüd jätku ja tahaksin eraldi raamatuna välja anda.

Näituse visuaalsed kõlavärvid. Intervjuu Jüri Mildebergiga

Oled varasemaltki Hausis näitusega esinenud – paar aastat tagasi Indrek Koffi raamatuile illustratsioone esitledes. Kuidas üldse sünnivad säärased koostööd – kes keda valib või koostööle kutsub?

Eks ta ole nagu tantsuõhtul – kui on daamide valik, siis saab kutsuda daam, aga muidu ikka härra. Tõsijutt, teksti illustreerimise puhul on ikka enne jutt ja sellele joonistatakse pilt juurde. Miskipärast vastupidine variant ei taha sugugi töötada! Ja meie töö Jaanusega – Jaanus luuletas ja siis küsis, kas mul mõni lambike süttib... Noh, süttis ja nõnda tegingi pildid!

Oled illustreerinud palju lasteraamatuid, teinud koostööd mitmete ajakirjadega ja maalinud, teinud eksliibriseid, puidust skulptuure jms. Mis kõigest loodust on eriti südamelähedane, mis esitab väljakutseid? Kuhu võib veel edasi minna, katsetada, luua? 

Kõike võib edasi arendada, kõike võib uueks luua, kõik-kõik on väljakutse; tõsijutt, igasugune homne päev on igatepidi teretulnud! Mitte et eilne mulle ei meeldiks, ma vaatan seda ja lepin, mõnikord, hehee! – vaatan ja see on hea. Aga huvi ja ootus on ikka seotud tulevate tööde ja tegemistega!

Ja see südamelähedus – selles on mingi kius sees, sest kuidas ma ütlen oma lapsele, et näe, sa oled kallim kui muud! Võib olla küll, et on kallim, aga seda avaldada ei tohi!

Sinu illustreeritud raamatud on pälvinud hulgaliselt preemiaid ja tähelepanu. Kuidas see Sind turgutab või loksutab? Parim auhind on vist ikka rahva armastus loomingu vastu?

Nooh, rahva armastus on tore küll, aga tegelikult läheb rohkem korda mõne asjasse puutuva ehk isegi asjatundja jutt! Nüüd selle näituse kohta sain kiidusõnu Maie Helmilt, Eve Kaselt, Jarõna Ilolt; oli ikka tore kuulda küll! Nad on ise kõvad tegijad, no ja kui selline juba kiidab, siis saba hakkab liputama, mis sest, et teda polegi!

Sinu loomingu puhul räägitakse soojusest ja muhedast humoorikusest, sõbralikkusest ja saladustest. Ilmselt on see kõik ka Sinu isikuomaduste kokkukõla?

Hehee, parimate humoristide kohta ka räägitakse, et nad on kõige süngemad ja mõrkjamad inimesed maailmas! See selleks, mina ise nimetan oma stiili rõõmsaks realismiks, noh, et on nagu elu, aga selline jaatav ja tore!

Aga saladus tuleb sinna sisse iseenesest, sest ma teen oma töid suuresti kaalutlemata ja kultiveerimata, nad on justkui metsikud kasvud, looduslapsed. Ja need on ju saladusi täis!

Sinu eripärane stiil on nii võimas ja kõnekas – oled loonud justkui oma müütilise maailma, kus valitseb piiritu fantaasia. Kust see kõik Sinusse voolab või saabub? Millest ammutad inspiratsiooni?

Stiilist – vaata eelmist punkti. Aga lätted ja ammutamine – on tähtis, et kunstnikul oleks ruumi, aega, tasakaalustatud toitu, enam-vähem terve sisemine mikrofloora ja stabiilne psüühika.

No ja siis oled sa juba mõnda aega tegelenud loomisega ja mingit moodi oskad ennast käima joosta. Ja siis sellest suurest rõõmust teed ja teed, ja mingil hetkel märkad, et ongi müütiline maailm ja fantaasia. Ma ütlen, inspiratsiooni hinnatakse väga tihti üle. Enamasti on tegu millegi hoopis muuga!

Oled osalenud näitustel üle maailma, isikunäitusi on olnud koduses Eestis, ka Soomes, Rootsis, Hollandis, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Prantsusmaal. Mis on praegu pooleli või kuhu on unistus või plaanis järgmisega minna? 

Elu on õpetanud, et pole paremat teed oma plaanidele vett peale tõmmata, kui et räägid ja kuulutad neist varem. Mida rohkem oled sa neist rääkinud ja kelkinud, seda kindlamini nad kas ebaõnnestuvad või jäävad hoopis ära! Nii et mina igatahes oma unistusi, plaane ega pooleliolevusi ei avalda!

Või siiski, tahaks teha ühe päris oma panoptikumi – „Kunstkamera“. Ja see oleks nii vinge koht, et erinevalt Peeter l, kes meelitas oma muuseumi linnarahvast viinaklaasiga, noh, et enne värdjate vaatamist süda tahedaks teha, siis mina pakuks kanget napsi väljujatele, et nad vaimustusest infarkti ei saaks!

-07.010.jpg -07.08.jpg -07.09.jpg

 

< tagasi