Uudised > Jagatud maailm. Baltimaad Euroopas, läbi kunstiprisma.

Jagatud maailm. Baltimaad Euroopas, läbi kunstiprisma.

533.t2.jpg

Pean ausalt tunnistama, et see Baltimaade teema on mulle alati intriige ja küsimusi tekitanud. Eesti, Läti, Leedu!? Heanaaberlik ühisosa Balti merest. Geograafiline lähedus, mitmes mõttes jagatud turg, iga riigi pealinnades nähtavalt samade ettevõttete harud ja kaubandusketid. Ühised arutelud, võimalikud jagatud majandus- ja kultuuriplatvormid, paralleelsed kontserdid ja ka mõned näitused.  Ometi näib, et emotsionaalselt seisab igaüks omaette. 

Pildil: Vilhelms Purvitis. Õitseaeg. 

Eesti kusagil ida ja põhja vahel, rohkem Soome poole merd, ambitsioonikas ja loominguline, pürgimas kosmopoliidiks, manifesteerides oma kultuuri väiksust kui globaalset unikaalsust ja propageerides avatud mõtlemist, mis tahes poliitilises või kultuurilises koosluses. Läti seismas Eesti ja Leedu vahel, Baltimaade suurima pealinna Riiaga, oma lätlasliku isikupära ja saginaga, Leedu juba külgepidi Poolas ning kandmas teist, kuidagi kammerlikumat vaimsust, mida Vilniusest endastki õhkub, ilmsesti tänu katoliku kultuuri mõjudele. Harjumuspäraselt Balti riigid, kõik kolm lahutamatult koos. On see kuuluvus oluline? Majanduslikus mõttes kindlasti. Väiksel riigil on tähtis targalt ja oskuslikult igas postiivses naaberprotsessis ninapidi sees olla. Loosunglikult – ühinemises peitub jõud!

Hingelähedasele kunsti teemale keskendudes ja Balti riikide kunsti ühisosast kõneledes otsin ma Balti kunsti kollektsioone, Balti kunsti kogujaid. Kas ja mil määral see termin toimib? Kuidas me mõtestaksime Balti kunsti kogu, mis võiks olla selle fenomen, eripära, mida see kunstiteoste kogum illustreeriks või kaardistaks? Millised on ühe geograafilise piirkonna intellektuaalsed sarnasused ja erinevused? Etniliselt on tegu kindlasti põneva analüüsiga – vaadelda kolme riigi kunsti õigustatud ja järjekindlas võrdluses.

20. sajandi algus olid nn. Baltikumi kunstnikud koos õppimas Riias Vilhelms Purvitise kunstikoolis, sealhulgas meie tuntud klassikud Villem Ormisson, Jaan Vahtra, Konstantin Süvalo, Paul Burman. Tollaste õppijate looming peegeldab jõuliselt Pariisi stuudiotest siiamaile kulgenud modernseid kunstiotsinguid – Paul Cézanne, Cézanne, Cézanne! Pariis, Pariis, õhkas siis terve Euroopa ja ka Baltikum, millest on saanud sild ja ajend 2018. aasta kevad-suvel Pariisis toimuvaks Balti riikide kunsti ühisnäituseks – ”Sümbolism Balti riikide kunstis Musée d'Orsay’s. Projekti juhtriigiks on Läti, üldkuraatoriks Rudolphe Rapetti. Sama näitust võib plaanipäraselt näha ka meil KUMUs eeldatavasti sama aasta oktoobris. Kolme riigi omavahelised seosed ja seosed Euroopaga on ilmsed ning ajalugu toetab seda, mida tänases päevas kasutada.

Vaatamata sellele, et Balti kunsti kollektsioonid eksisteerivad täna pigem üksikute kogujate emotsionaalsete eelistuste väljendajatena, on siin materjali, et enam ja enam sügavuti minna. Idealiseerivalt - igas Balti riigis võiks ju olla vähemalt üks hea avalik Balti kunsti kollektsioon, mis annaks jõudu nii kolme riigi kultuuripildile koos kui eraldi. Kunstikollektsioon, mis intrigeeriks ja nö. turundaks heas mõttes naabrit, kõneleks piirkonna omapärast ja ka muudest mõjudest. A la - Kuidas meie nägime maailma, siis kui maailm nägi iseennast! Aus väikeriigi positsioon.

Osaledes just nädal tagasi Haus Galerii ekspositsiooniga Vilniuse kaasaegse kunsti messil, tõusis ühtehoidmise teema taas päevakorrale. Kiusatus oli mängida mõttega, millised võiksid olla selgeimad koostööplatvormid. Vilniuse messi eesmärgiks oli pealtnäha küll Balti kunsti ühine presenteerimine ühises kunstiruumis suuremale publikule ja ka võimalikule rahvusvahelisele kollektsionääride grupile, kuid üritus näis jäävat siiki liialt Leedu-keskseks. Kunsti elujõulisus sõltub tema tarbijast – näituste külastajad, ostjad, metseenid, fondid… Korraldajad lubasid järgmiseks aastaks, et fookus on siiski suurelt BALTIKUM! Välisgaleriidel midagi prakatiliselt müüa ei õnnestunud, see vähene privileeg jäi leedukatele omal turul.

Tsiteerides Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse pressiteadet: “Kaheksandat korda toimuvast rahvusvahelisest ArtVilnius messist võtavad osa ligi 60 galeriid ja kunstiinstitutsiooni kahekümnest erinevast Euroopa riigist. Selle aasta messi fookuses on videokunst ning Saksamaalt tuuakse kohale valik töid Euroopa kõige vanema videokunstile pühendunud festivali Videonale kollektsioonist. Messi korraldab Leedu kunstigaleriide assotsiatsioon Diana Stomienė eestvedamisel.” Ometi tundsid välisgaleriid end, kuluaaridest kuulduna, pigem lihtsalt atraktsioonina kui kellenagi, kelle esitletud kunst suuremat turundust oleks leidnud. Propageerimaks suunatumalt ja teadlikumalt Balti kunsti kogumist on vajalik selgem ja praktilisem töö mitte üksnes messi sisesuunal, vaid ka väljaspool. Kõik püüdlused ei ole alati kerged teostuma, ent nii osalejatele kui ka korraldajatele sai suund ja messi päris potensiaal taas selgemaks.

Haus Galerii oli messil väljas suuremas mahus Maarit Murka ja August Künnapu töödega.  Positiivne oli see, et nende kunstnike nimed olid Leedu messipublikule tuttavad, fakt, mis tekitas siiski tunde, et ühisosa toimib.

Laiemalt mõtlemine on vajalik. Suuremate visioonide loomine. Suurema kultuuriruumi kunsti kogumine juba ise tekitab võimsamaid intellektuaalseid väljakutseid. Balti kunsti kollektsiooni kõrval võib edasi mõelda Euroopa kunsti kollektsioonile.

Kunagi, kui Euroopa Liit laienes ja Eestigi selle osaks sai, mõtlesin, et oh, nüüd on aeg ja võimalus hakata propageerima Euroopa kunsti kogumist. Eurooplane kui kogu Euroopa kunsti koguja. Millised võimsad kogud võiksid tekkida! Igast riigist midagi ja põhjusega. Just sel Euroopa laienemise ajal käisime Haus Galeriiga Austrias, Viini kaasaegse kunsti messil, kui nö. lääne maailma kunsti teemasse toodi Ida-Euroopa kunst. Paar aastat Viini messil Ida- Euroopa galeriina toimetades tundus see olemine seal kuidagi kentsaka eneseõigustusena.  Olen paarkümmend aastat jälginud ja tajunud kunstipiiride konservatiivsust ning väikese riigina sellest välja rabeleda on tohutu töö, kõnelemata kuludest. Kui nö. keskmises kunstiostjas ärkaks laiema areaali tunnetus ja selle piirkonna kunsti tarbimine, oleks see kõigile hea võimalus. Taassünd seisneb mõtteviisi ja vaatenurkade muutumises. Ometi, kui ma peaksin looma Euroopa kunstikollektsiooni printsiibi, siis oleks see sama, mis Balti kunsti kollektsioonil – isikupära ja ühisosa summa jagatud maailmas… ja kui ma peaksin looma maailma kunstikollektsiooni, siis kannaks ka see samasugust joont, killuke iseendast ja kõigest, midagi isiklikku ja midagi eksistentsiaalselt. 

Piia Ausman, Haus Galerii juhataja

Artikkel on ilmunud koostöös veebiajakirjaga (Edasi.org). Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis kõneleme Edasi lugejatele millestki huvitavast või tähelepanuväärsest kunstivallas. Haus Galeriid inspireerib Edasile lugusid kirjutama Edasi mõtteviis,  postiivne maailmavaade, intelligentne teekond koos lugejaga läbi mõtestatud hetkede,  slow journalism, mis pakub vastukaalu tormakale infotulvale, kutsub seisatama, tunnetama ja kaasa mõtlema, niisama nagu kunstki. 

< tagasi