Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Eduard Wiiralti (1898 – 1954) jaoks olid 1920ndad erakordselt sündmusterohked. Sellesse kümnendisse jäävad aasta Dresdeni Kunstiakadeemias „Pallase“ stipendiaadina (1923 – 1924), „Pallase“ lõpetamine (1924) ja suurim elumuutus – Pariisi elama asumine (1925). Kõik see vormis temast just selle legendaarse persooni, eesti kunsti ühe visiitkaardi, keda me täna tunneme, või siis oleks ikkagi õigem öelda, et üldse ei tunne. Sest hoolimata sellest, et Wiiralti näol on tegemist ühe enim uuritud autoriga, jääb tema isikut alatiseks ümbritsema mingi „suur saladus“, millest iga tema loominguga kokku puutunu küll osa saab, ent kunagi lõpuni lahendada ega mõista ei suuda.
1926. aasta veebruaris kolib Wiiralt Pariisis korterisse aadressil Impasse du Rouet 7. Seda eluaset on tema sõber Aleksander Eller kirjeldanud järgmiselt: „…üsna kehv kõle tuba, õieti kivipõrandaga pesukoda, kus ta elas ja töötas. Mööbliks olid laud, lihtne taburet ja mingi magamisase, tekk peale visatud /---/ laual ja voodil oli plaate, tõmmiseid ja pabereid, kasti sees nišis lebas kass oma poegadega. Wiiraltit ennast kodus ei olnudki /---/ oli läinud oma kassipoegadele piima tooma.“ Hoolimata kasinatest elutingimustest töötas Wiiralt väsimatult, katsetas erinevaid tehnikaid ja lasi end kanda uudse kunstimiljöö ja suurlinna mõjudest.
„Leda“ (teadaolev I proovitrükk 12. mai 1926) on varjamatult erootiline, ent samas ka elegantne ja stiilne töö. Wiiralti erootika on peaaegu alati põimitud groteskiga, on häbitu ja mänguline. Erinevate faktuuride loomise kõrval on siin pühendatud aega ja ruumi ka kõnekatele detailidele, nagu käekell Leda randmel või siis luige jalg tema reiel.
Eduard Wiiralti töödega saab tutvuda Haus Galeriis avatud oksjoninäitusel ning internetikataloogis siin. Oksjon toimub reedel, 28. oktoobril kell 19.30 galerii ruumides.