Üks võimalus sellise kohtingu korraldamiseks on kirjutada raamat ja see illustreerida, nagu tegid „riigikirjanik“ Indrek Koff ja „metskunstnik“ Jüri Mildeberg.  Ühe pilt ja teise sõna töötavad „mööda salaniite pidi“, nagu nad ise ütlevad.  

Mõtte kõnealusest kohtumisest – raamatutest „Poeem“ ja „Saja rahva lood“ ning nende illustreerimisest – pani idanema kirjanik ja kunstnik Piret Raud, kes küllap aimas, et Indrekut ja Jürit miski ühendab. Indrek oli Jüri kunsti alati imetlenud, kuid ilma Pireti õhutuseta ei oleks ta ilmselt söandanud viimase poole pöörduda. Esiti kaalus ta mõningaid lasteraamatu-mõtteid, aga niipea kui „Poeem” ja „Saja rahva lood” hakkasid kuju võtma, sai ta aru, et just nendega tuleb Jüri jutule minna. Et raamat võiks olla vähemalt kahe kunsti kokkupuutepunkt, seda on ta alati arvanud. „„Vähemalt kahe” ütlen sellepärast, et mu meelest on alati huvitav, kui kirjandustekstiga võtavad tegeleda ka muusika ja lavakunst.“ Ometi möönab kirjanik, et mõni teos, näiteks suur romaan, peab saama rääkida üksi ja ainult enese eest.

Tekst ja pilt võivad teineteist inspireerida mõlemas suunas, antud juhul ilmus aga sõna enne. Raamatute tekstid olid enam-vähem valmis ja kuigi need hiljem pisut muutusid, sai meeleolu ja üldine lähenemine paika enne, kui kirjanik need kunstnikule lugeda andis. „Tekst on enne, siis alles pilt,“ kinnitab Jüri. „Olen proovinud küll ka teistpidi, et joonistan pildi ja palun teksti kirjutada, aga sellest ei ole senini midagi välja tulnud!“ Sellised kahte meediumit ühendavad väljundid pole kummalegi autorile esmakordne kogemus. Indeku raamatud on enamjaolt just taolised, kõige rohkem on ta kirjutanud lasteraamatuid ja need on alati üsna rohkete illustratsioonidega. „Mul on kunstnikega õnne olnud, kõik mu lasteraamatud on välja kukkunud kui kaunid kunstiobjektid,“ leiab ta. Jüri omakorda räägib „Don Quijote“ 400. aastapäeva puhul ilmunud raamatusse tehtud piltidest. „Käsikirjalise tekstiosa kirjutas Paul Erik Rummo ja see tuli välja tõeliselt vinge. Teost ennast saab näha El Toboso linna raamatukogus.“

Kui kunstinäitusel võib tööde rittaseadmise järjekorral olla väga sisuline loo arendamise funktsioon, tekib paratamatult kiusatus teada saada, kas ka nende järjestamisel raamatus on samasugune roll. Jüri, kes tegi raamatute jaoks umbes 75 pilti, millest pooled lõpuks kasutusse läksid, jääb tagasihoidlikuks ja paneb kogu vastutuse hellalt ja lugupidavalt kujundaja Dan Mikkini õlule. Ka Indrek rõhutab kujundaja rolli, kuid avab ka veidi tagamaid. „„Poeemis” on kasutatud abstraktsemaid, „Saja rahva lugudes” ehk pisut figuratiivsema loomuga pilte. Nende paigutus ühe raamatu piires on kahtlemata motiveeritud, iga pildi ja seda ümbritseva teksti vahel on omad seosed, ehkki mitte tingimata selged ja otsesed.“

Kõnealustest raamatutest moodustub justkui komplekt, ühe luulevorm kandub kaudselt üle ka teise muinasjutu jutustamise viisi, mis pole aga siinkohal sugugi harjumuspärane viis. Lugejale antakse justkui ainult rida agendakohaseid ajalehepealkirju ning stimuleeritakse teda ennast arendama teemat ja tegelasi, fantaseerima kulminatsioonide üle ja leidma neile isiklikke peegeldusi. Ka Indrek ise kinnitab, et „Saja rahva lood“ ei ole otseselt muinasjuturaamat, aga tõukub kahtlemata muinasjutust kui niisugusest, et jõuda välja sinna, kuhu lugeja tema abiga jõuda tahab. Lisaks viitab ta Eesti keele seletavale sõnaraamatule, mille kohaselt on poeem „pikk, harilikult jutustavat laadi värssteos“ ja muusikas „mingit poeetilist või filosoofilist ideed kajastav üheosaline sonaadivormis heliteos sümfooniaorkestrile“ – need kaks definitsiooni ongi ta püüdnud ühendada. Kui mõelda, mille poolest siis poeem ikkagi muinasjutust erineb, kasutab ka Jüri muusikažanrite võrdlust. „Need on ehk nagu ooper ja oratoorium, esimeses on tegelased kostümeeritud, teises aga lihtsalt puhtad ja korrektselt rõivais.“

Ühtegi pilti või rida kumbki autoritest teiste hulgast esile tooma ei kipu. Jürile meeldib hullupööra „Poeemi“ kaas, Indrek aga kisub selle kaane lõpuks lahti ning peatub lehekülgedel, kus räägitakse läbi värvikate kujundite poeedi loomevalust, mida kõrvalleheküljel illustreerib tinglikult kollaaž erinevatest grimassidest ja pisikesest punasest südamekesest. „Saja rahva lugudes“ mahub ühele leheküljele aga lausa mitu lugu alustades kasvõi „hõllanduslikust muinasjutust ajast, mil kõik inimesed olid ilusad ja head ja luulet polnud vajagi“, või „õnnetu lõpuga muinasjutust sellest, kuidas  meil on kõik kohutavalt hästi ja kuidas rumal inimene ei taha sellest aru saada.“