Näitusesarja avab kunstniku ja kirjanikuna tuntud Toomas Vint (1944), kelle maalijakarjäär on kestnud nüüdseks juba pea pool sajandit. Toomas Vint on hoidnud siinsel kunstimaastikul olulist positsiooni, tema loomingut ei saa siduda ühegi kindla suuna või liikumisega. Vindi loomingut tõlgendada püüdes on kasutatud selliseid termineid nagu intellektuaalne naivism, transavangard, metafüüsiline maal, magritilik sürrealism jne. Ta ise nimetab oma töid aga eelkõige kontseptuaalseteks maastikeks.
Toomas Vint on pälvinud arvukalt kunsti- ja kirjanduspreemiaid, sealhulgas Konrad Mäe medal (1986), Friedebert Tuglase novelliauhind (1979, 1984, 2012); rahvusvahelist tunnustust märgib New Yorgi Art Expo sertifikaat (1988). Tema teoseid on paljude kunstimuuseumite kogudes Eestis ja välismaal.

Toomas Vindi maalid sellel näitusel on ikka need, heas mõttes äratuntavad ja lummavad oma täpselt komponeeritud detailsuses, kus iga rohukõrs ja valgusenurk on läbi mõeldud. Analüütiline maalija, seda kindlasti, ent selle analüüsi tulemuseks on metafüüsilisena mõjuv maal, spirituaalne ideaalmaastiku kogemus, kus kõik näib puhta ja igavesti rikkumatuna. See fenomenaalne filigraansus on toitnud nii kunstiteadlaste vaimustust, kui ka „ära teinud” publiku. Ent mis asja siis Vint ikkagi oma töödega ajab? Milles peitub see tema sügav isiklik väljakutse maalijana? Hea kunstniku iga töö on rohkem või vähem isiklik, teisiti ei saakski. Maastikud, mida ta kujutab – suvised rohelused või loojuva Nõmme päikese valgus männitüvedel on nähtud läbi tema enda silmade, muutudes autori fantaasias müstiliseks vihjeks mingile, otsekui irreaalsele, ent väga usutavale areaalile kusagil maailma avaruses, kusagil inimkonna teadvuses, kus miski ei ole risustatud aina muutuva maailma mürast. Toomas Vindi nn mitte-siit-maailmast-maastik tõuseb kõrgemale tavalisest maastikust ning hakkab mõjuma juba peaaegu et metafoorina.

Ent kuigi maastik on Vindi jaoks olnud alati vahendiks öelda „midagi muud”, ei ole ta siiski hüljanud päriselt ka maastikku ennast. Maastik on Vindi jaoks ühelt poolt võimalus sõnastada iseenda kujutlusi, paineid, unistusi, ideid, kontseptsioone ja nii edasi. Ent teiselt poolt on maastik tema jaoks alati ka võimalus uurida sääraseid päriselt tabamatuid nähtuseid, nagu õhtuvalguses tekkiv meeleolu, uduse maastiku müstiline atmosfäär, puuderivi tekitatav situatsioon, taeva arhitektoonika ja nii edasi. Vindis on hoolimata tema näilisest jahedusest alati piisavas annuses romantikut, või täpsemalt – see ei ole romantik, kes Vindi maastikes kõneleb, vaid kirglik inimene. Ja see on kirg nii maastiku, metafüüsika kui ka maalikunsti vastu.

Kõiki Keila-Joa lossis näitustel eksponeeritud töid on võimalik ka soetada. Haus Galerii plaanib siin aasta jooksul esitleda kümmetkonda suurepärast autorit. Kui jälgida toimuvat näitusesarja kunstikollektsionääri pilguga ja valida igalt näituselt üks meelepärane teos, saaks selle tulemuseks kaunis eesti tippautorite loomingu kollektsioon, mis kannab nii väärtust kui ka meeleolu.

Näituste kuraator: Piia Ausman +372 5277 334, piia@haus.ee