Uudised > Paradiis & põrgu meis endis

Paradiis & põrgu meis endis

467.t2.jpg

Paradiisi ja põrgu teema on läbinud kunsti sajandeid. Inimese kõlbelisuse ja moraali küsimused on leidnud peegeldamist alati. Ajast, mil kristlik maailmavaade läbi kunsti kõnelema asus, on loodud lõputult pilte piibli teemadel. Kunstnikud maalisid õndsate taevast või patuste karistust. Süžeed kaevusid fantaasiasse ja põimusid tegelikkusega – loodusega, ürgse stiihiaga, meelte võimetega tajuda nähtavat ja nähtamatut, jumalikku ilmutust ja ilmalikku hukatust.

Pildil: Marten de Vos, "Viimne kohtupäev"

Põrgu ja paradiisi sürreaalsus elab kunstis tänaseni. Mitte ehk nii selgel kujul nagu seda provotseeris omaaegne kristlik doktriin, ent maailma kahene olemus, selle kaunis pale ja varjatud vead on kunstis loetavad üle ajastute.

Paari nädala eest kohtasin kunstnik Miljard Kilki. Eesti üks tuntumaid hüperrealiste. Tema tänane looming on hüperrealismist kaugenenud. Pigem on see sürrealistlik ning liigub neis põrgu ja paradiisi sfäärides, mis paneb meenutama Madalmaade renessanssi, Hieronymos Boschi või 20. sajandi eksalteeritud alateadvuse allhoovusi, Salvador Dali’d.

Miljardiga ei olnud ma kohtunud ligi 15 aastat. Meie jutuajamine sai inspireeriv, aeg ei omanud tähtsust. Vaatasime tema viimase aja tööde fotosid, suure luubiga, mis Miljardil kaasas oli, et süveneda igasse detaili. Hieronymos Boschi kõrval meenus mulle korraga tema kaasaegse Marten de Vos’i maal “Viimne Kohtupäev”.

Piiblis räägitakse korduvalt kohtust, mida Jumal inimsoo üle mõistab, kui ta oma hiilguses ilmub, et vagaseid patustest eraldada ja esimesi paradiisi võtta ning teisi põrgusse saata. Marten de Vos kujutab seda jõulist episoodi tohtu haarava emotsiooniga, keskendudes tunglevale inimhulgale, andes edasi figuuride liikumise rütmi, vastandades „patuse” ja „õiglase” koloriidi, tuues välja nende erisuse. Teose dünaamiline kompositsioon ja erinevatest vaatepunktidest maalitud perspektiivid loovad illusiooni maailmade segunemisest keskse jumaliku taeva avanemisel, kohtupäeval.

Miljardi tänastest töödest kumas korraga Vosi koloriiti, mitte üksnes värvi-, vaid ka tundekoloriiti. Kumas sürrealismi, renessansi aegse maailma süžeesid ja 20. sajandi müstikat. Miljard Kilgi maalid mõjusid kummalise ajastuülese portreena, millestki, mis oli ja on, kuid seda läbi veenvalt isikliku loojanägemuse. Kunst näis korraga taas nagu aja, ruumi ja loova indiviidi vaikne kõne, kuhu vaataja sekkuma kutsutakse.

Hieronymos Bosch oli 15. – 16. sajandil tegutsenud Madalmaade maalikunstnik, kelle peamiseks maalimise objektiks oli põrgu. Bosch elustas kujutlusvõime deliirseima olemuse, maalis detailides “koondnägu” õudustest, mis peaks hirmutama patust hoiduma. Väidetavalt oli Bosch veendunud, et inimene ongi loomult patune ning seda ei paranda miski, et vaatamata õudustele, millega ta neid põrgust eemal püüdis hoida, jõuab inimene sinna siiski.

Kuid mitte see ei ole siinkohal peamine. Peamine on Boschi autorikäekiri. Tema tohutu fantaasia mõjub jahmatama panevalt ka täna. Kohati on seda raske uskuda, et tolle aja inimene ja ühiskond võis selliste kosmiliselt müstifitseeritud maailmadega nii nähtavalt suhelda, neid nii “mustvalgelt” ja vabalt luua. Ilmalik reaalsus ja selle loogiline ning kombekas sulandumine kristliku moraaliga näib olevat fantaasiakauge, reglementeeritud, kanoniseeritud. Jah, kristliku maali kompositsoonid olid võimsad niisama nagu ka tema arhitektuur, kuid see tohtu võimsus kujutas siiski piibli lugusid, nende reaalseid tegelasi, püüdes oma mastaapsusega vallutada meeli alluma kõrgemale.

Põrgu oli ehk ainus, mis alateadvuse piiramatule vohamisele võimalusi andis. Boschil oli julgust süüvida selle kõige sügavamesse hämarusse, luues uskumatuid hirmutavaid olevusi, sõnadesse kirjeldamatuid fantaasiadeemoneid, mille kõrval keskaegsed piinakambrid kahvatuvad.

Täna, kus meie fantaasiad on kaasaegse meedia võimalustest ergutatud, tundub, et me võime endale ette kujutada mida iganes, arusaamatud elukad ja nende õõvastav olemus näib normaalne, nende pelgus tihti isegi naeruväärne. Samas kristliku kultuuri deemonid pidid tungima sügavale rahva sisemusse ning sealses valdavas harimatuses oma töö tegema, masse mõjutama ja neid kuulekusele manitsema. Ükski toonane põrgukatel meid täna enam ei taltsuta, ometi on pildid neist pannud liikuma hilisema sürrealismi – renessansist 20. sajandi Euroopasse.

Hieronymos Bosch nimetati tagantjärele sürrealistiks, kuna tema loodud maailmad olid sellele voolule selgelt toiduks. Sürrealism – allasurutud alateadvuse vabastamine ja selle väljendus. Vool, mis käivitus esimese maailmasõja järgses Pariisis, avaldus kunstis, kirjanduses. Joan Miro, René Magritte, Max Ernst, Salvador Dali – Sigmund Freudi ja tema psühhoanalüüs.

Kõik need mõttekäigud võivad tunduda hüpleva virr-varrina, noppides midagi sellest, teisest ja kolmandast kunstiveerust. Pildudes kokku otsekui üksteisest nõnda kaugel asuvaid maitseid ja aroome, et nende segunemine näib võimatuna, ent ometi on kõik kõiges. Nähtamatu energianiit olnust toidab kunsti täna. Paradiisi ei eksisteeri ilma põrguta, algust ilma lõputa.

Kunsti pikemal ajaliinil vaadates näeme justkui transformeerumise jada – Boschist saab Magritte ja Dali ja Miljard Kilk. Liikuvas arvutigraafikas on seda lihtne ette kujutada. Ent mitte üheski neist nimedest ei ole tegelikult asi, asi pole isikus, kes kunsti loob, vaid selles energias, mis end looma suunab.

Artikli autor Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustab Piia oma kolleegidega Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.

< tagasi