Uudised > Tuulest viidud. Barcelonast Haus Galeriisse

Tuulest viidud. Barcelonast Haus Galeriisse

554.t2.jpg

"Kui ma pärast kahte aastat Barcelonas ringi nuuskimist koos Spotiga nina Haus galerii ukse vahelt sisse pistsin, võttis mind vastu Piia Ausman tuttavliku naeratusega: “Noh, tulete Spotiga minu juurde tööle jah?”

Mõtlemisruumile kohta justkui ei jäänud.

Tee siia majja on mul juba aastaid tuttav ja kuigi kaks aastat eemalolekut on ära lõhkunud igasuguse kontseptsiooni Tallinnast kui tuttavast kohast, siis Hausi ja minu suhe ei ole ajaga lagunenud.

Ja siin me oleme, hea soe, tuttav pesa, kus end ammu unustatud halli ja külma eest soojas hoida.

Mina veel võib-olla suudan pikapeale meelde tuletada selle pimeduse ja külmuse, mis siin Eestimaal meid 9 kuud saadab, aga Spot on pisike Kataloonias kasvanud kutsikas, kelle ärarääkimisega me siin kõik iga päev tegeleme. Ent oma töö on ta selgeks saanud. Aitab piltidele uusi omanike leida ja saadab galeriikülastajaid kunstirännakutel.  Vaid eesti keele õppimisega läheb veel suts aega.

Kummaline on selle elu juures see, et midagi õieti ette plaanida ei saa, no lihtsalt ei ole mõtet, sest mingid mustrid meie elus lihtsalt tekivad, korduvad ja võib-olla ühel hetkel ka lagunevad. Täiesti iseenesest. Anda teine kord elule alla ning seda usaldada, vot see on elamise kunst.

Selline on minu suhe rännakutega. Igas linnas, kuhu ma olen läinud korraks ja jäänud pidama pikemalt, olen leidnud vähemalt ühe galerii, kes mu ära kodustab.

Kunagi aastaid tagasi, kui ma korraks Kreetale läksin ja sinna pooleks aastaks pidama jäin, kodustas mind üks ehtegalerii. Seda galeriid pidas grusiinlanna ning mina sattusin sinna vaid puhtast huvist ilusaid ehteid vaatama. Jäime juttu ajama ja lõpuks kujunesid asjad nõnda, et käisin seal abiks ning hakkasin ise vaatajatele ehteid ja teed pakkuma.

See oli ammu ja minu afäär selle galeriiga jäi lühikeseks.

Viimane rännak oli mul Barcelonasse. Läksin sinna samuti korraks, et olla hetkeks peidus ja keskenduda. Kuid see „korraks“ venis kaheks aastaks ning just seetõttu, et Kataloonia mu väga osavalt ära kodustas ning mind kuidagi tulema ei lasknud. Ning tagantjärele analüüsides oli ilmselt üheks põhjuseks see sarnasus, mida võib leida selle väikese iseseisvuse poole pürgiva kultuuriruumi ja eesti vahel. Ma leian Kataloonia inimestes väga palju sarnaseid jooni eestlastega. Tõsised, suletud, töökad, viriseme palju, ent samas teeme ka palju. Raske on lasta inimesi ligi, kuid kui oled end ära tõestanud, siis sind hoitakse.

Barcelona oli juhuslik valik, milleni viisid mind kuulujutud ja muidugi kliima. Kasuks rääkis ka see, et hispaania keel oli mul varasematest rännakutest selgeks õpitud (kuigi üsna pea mõistsin, et ilma katalaani keeleta on kohati ikka keeruline).

Barcelonas – linnas, mis on läbi imbunud kunstist – on võimatu minna ümber nurga, ilma et meenutused Dalist, Gaudist ja Picassost kuskilt vastu ei vaataks. Lisaks on Gaudi end arhitektuuri sisse kirjutanud ning Miro’ga kaks suuremat mäenõlva ära jaganud. Ühel Güelli park ja teisel arvestatav osa Montjuici maagilistest aedadest. Ning lisaks eelnimetatud kunstnikele on veel terve seltskond kunstnikke, kirjanikke, muusikuid endast jälje maha jätnud. Seda kõike on nii palju, et ei võta kaua, kui kõik see suure kunsti keskel elamine muutub iseenesestmõistetavaks. Tavaliseks. Ega ikka ei jõua iga päev Sagrada Familiale alt üles vaadata ning turistide suure kontsentratsiooni tõttu on see ka ülimalt keeruline.

Barcelona on linna nagu tsirkus, seda igal tasandil. Põimuvad ajalugu ja kaasaeg. 5-minutiline jalutuskäik Gootikast viib rändaja kaasaegse kunsti muuseumi MACBANi, mille omakord on üle võtnud tänava- ja skatekultuur.  Ühelt poolt ülimalt multikultuurne, totaalselt tolerantne kohtumispunkt, teisalt väga reserveeritud katalaani keele ja kultuuri maailm.

Oleneb, mis asju sa seal linnas ajad ning vastavalt sellele valid näo, millega linn sulle vastu naeratab.

Minul oli seal algselt plaan oma asja ajada ning linnaga ei plaaninud üldse mingit suhet luua, ent inimlik uudishimu viis mind siiski nendele labürint tänavatele ekslema.

Üsna kolmandal päeval ekslesingi fotogaleriisse Barcelona Visions - üks nendest juhuslikest galeriidest, kuhu ma sisse jalutasin, ent midagi oli seal teistmoodi.

Galeriis võttis mind vastu pika tumeda patsiga habetunud noormees, kes isegi mitte „tere“ ei öelnud, vaid kergitas minu sisenedes väsinult silmi. Tegin näitusele ringi peale. Iga pisike detail galeriis kummardas analoogfotograafiat, mis mind väga paelub.

Mingitpidi me hakkasime galerii pidaja Joan Teixdoriga vaikselt juttu ajama ning leidsime, et oma loomingus toetume stiililt ja ka sisuliselt väga sarnastele toigastele.

Sellest hetkest kodustas Joan mu Barcelona Vision galeriiga ära. Järgnevad kaks aastat tegutsesin galerii juures ning sellest sai “minu” koht ja Joanist sai minu eeskuju, õpetaja ning ukseavaja sellesse väga suletud kataloonia ringkonda.

Joan Teixdor oli oma galeriiga keskendunud eelkõige analoogfotograafiale, kuid erandina kutsus ta loenguid ja näitusi korraldama ka teisi meediumeid kasutavaid fotograafe. Ta oli oma valikus väga kriitiline ning selekteeriv, kuid just selle läbi oli tema galeriil teatav staatus, mis täitis eelkõike harivat eesmärki, viies kohalikke kurssi ka maailmas toimuvaga. Ta kutsus fotograafe maailma erinevates nurkadest näitusi korraldama ja loenguid pidama.

Mäletan, et esimeseks loenguks, millest osa võtsin, oli Projekt “reporte Kahlo”. See oli Mehhiko fotokunstniku Rodriques Vazqeusi projekt, kus ta oli 100 aastat hiljem võtnud kaamera, mida kasutas omal ajal Frida Kahlo isa Guillermo Kahlo, kes tegeles arhitektuurifotograafiaga. Rodrigo otsis Mehhikos üles samad ehitised, mida 100 aastat tagasi jäädvustas Guillermo ning kasutades sama kaamerat, sama nurka ning sama printimistehnikat jäädvustas need.

See oli vaid üks paljudest rännakutest, millele Joan mind ning teisi galeriikülastajaid viis.

Ta tõi oma galeriisse ka Kreekat, Jaapanit, Venemaad, Gruusiat jpm. Ning läbi minu ka Eestit. Suurem enamus kuulajaskonnast olid siiski vaid katalaanid, professorid, fotograafid, kirjanikud ning mõned juhuslikud, kes julgesid jääda sinna kohati konservatiivsesse ja suletud galeriisse.

Ka mina võõrastasin pikalt, isegi oma enda audiovisuaalse teose esitluse ajaks lahkusin ruumist – nagu ikka kartes kriitikat. See oli mulle õppetund, et pealtnäha suletud ja tõsiste inimeste maskide taga võivad olla peidus väga hea huumoriga soojad hinged.

Joan vedas mind järjest sügavamale ja sügavamale katalaanide fotomaailma. Alustades sellest, et tegi mulle korraliku analoogfotograafia kooli, vedas mind teistesse galeriidesse, ülikooli, meelitas koostööd tegema jonnaka heliloojaga Victor Nublaga ja mina läksin kõigega kaasa. Nii sellest kaks aastat saigi.

Lisaks kunsti tootmise ja selle jagamisele on see galeriide maailm kohati ka nagu mingi klubi, kus inimesed saavad kokku ja räägivad kogu maailma asjad selgeks: hingehädad, poliitika, majandus, mis kinos jookseb ning kelle naabril mitu koera. Iseseisvumise teema tuli nendes vestlustes alati teemaks. Mina olen sellistel teemadel rohkem kuulaja, kui sõnavõtja, kuid nende suhtumine minusse kui eestlassesse kandis alati austusnooti, et olen ühest väikesest vabaks võidelnud riigist. Ning kokkuvõtvalt väga paljud suure riigi kodanikud ei tea, kus asub Eesti, siis kõikide katalaanide seas, keda ma oma teekonnal kohtasin, ei olnud ühtegi, kes ei teaks, mis on Eesti.

Seda Barcelonat ei ole enam alles, kust tulin mina mõned kuud tagasi, ka see galerii ei tegutse praeguste sündmuste taustal, kuid hommikuti teel minu kõige kodusemasse galeriisse Hausi rändan mõtetes Barcelonasse ning sees hakkab soe, hoolimata tugevast novembrituulest. Ning neid sooju mälestusi jagub ka terveks pikaks talveks, mida olen nõus kõikide Hausi külastajatega jagama."

Astrid Valdmann, Haus Galerii galerist

 

< tagasi