Just meie varasema perioodi kunst on see, mis peegeldab erinevaid aegu kõige enam. Aeg ja selle ilmingud on siis loetavamad kui moodsa kunsti puhul. Moodne kunst loob ja edastab sõnumeid märksa vormieksperimentaalsemas ning märkide-sümbolite rohkemas keeles. Realistlik ja olustikke kirjeldav alatoon teeb 20. sajandi algusest tõukunud eesti kunsti aga vaatajale tähendus-selgemaks. Maalid kõnelevad sellest mis oli ja kuidas oli.

Tänases keerulises poliitilises olukorras, kus teatud ajaloomustrid korduvad, on selle vabadust aga ka äärmuslikku vabadusetust kogenud kunstnike generatsiooni loomepärand eriti tähendusrikas. Teosed, mis kannavad edasi olnud hetkede emotsiooni lasevad aimata siinse kultuuriruumi selgeid läbielamisi või varjatud allhoovusi. See on autorkond, kelle näitel saab iseloomustada aegade ilminguid nii baltisaksa kunstiloome olemusest ja vaatenurgast lähtuvalt, kui rahvusliku liikumise järellaines, aga ka kohaliku professionaalse kunstihariduse arengute ja maailma-avatuse võtmes. 19. sajandi keskpaik, ärkamisaeg, Esimese Eesti Vabariigi lootused, II maailmasõda ja okupatsioon ning „sula“ on kõik kunstis emotsionaalselt loetavad. Tähelepanelikule silmale avanev visuaalne keel on kõnekas.

Loe kuraator Piia Ausman artklit vanemast kunstist lähemalt SIIT