Botaaniline maailm on Malle Leisi loomingu pärisosa ja indentiteet. Lilli, taimi, aedvilju läbi erinevate aastaaegede on tema teostel ikka ja erinevais tehnikates, siin ja seekord akvarellil, mille sulanduv kergus laseb aimata äratuntavalt ja täpselt nii mõnegi nostalgilise lille, ka murtud südame. Toes Haus Galerii 2021 kevadoksjoni kollektsioonist. Filmiline tõlgendus Nando Grancelli, teksti autor Eero Epner, loeb Piia Ausman.
Teos Haus Galerii 2021sügisoksjoni kollektsioonist - Moodsa kunsti klassika valikus. Suureformaadiline vaade nii naisele kui maalikunstile, mida Evald Okase vabakäeline ja vabameelne hilislooming võimsalt esindab.
Aarne Miikmaa looming jäi varase lahkumise tõttu väheseks, see töö viitab tema õpilase-staatusele Ants Laikmaa käe all. Autor kasutab õpetaja lemmiktehnikat pastelli ja kujutab tema eeskujul arhailist taluvaadet, alt üles vaatava rakursiga, justkui tõstes üht vana talumaja rõhutatult pjedestaalile. Teksti autor ja loeb kuraator Piia Ausman, režissöör Nando Grancelli.
Siia peatükki koonduvad üks väga ootamatu ja üks ootuspärane maal. Endel Kõksi avangardsed katsetused on hästi teada ning välismaal elades sai ta takistamatult nende uurimisse süveneda. Erich Pehap seevastu pole siiani avangardirindel esinenud. Näeme koolipoisina valminud teost laadis mille juurde Pehap enam hiljem ei naasnud. Märkides avangardi üht olulist omadust, milleks on üllatada.
Kevadine talveilm. 1957 on Haus Galerii kevadoksjoni teos, mis pöördub veel stalinliku režiimi mõjudest laetud aega, kui kunst oli reglementeeritult realistlik ning värvid tõetruud. Nagel lahendab selle perioodi oma maalikunstis meisterliku koloristina üldistades üht elu tegelikku hetke ja tegelikku päeva ning varakevade meeleolu väljaspool iseennast.
Jüri Arrak on loonud nii oma tegelaskuju kui ka teatud isikliku mütoloogia, mis kannab endas tihti poliitilisi tagamaidki. See 1993. aastal valminud maal, kujutab ketis looma, mille alltekstid on mitmeti loetavad. Töö pärineb Haus Galerii 2021 kevadoksjoni kollektsioonist. Teose filmiline tõlgendus Nando Grancelli. Teskti autor Eero Epner, loeb Piia Ausman
Vaade Haus Galerii 2021 sügisoksjoni moodsa kunsti klassika valikus olevale Olev Subbi teosele - Aprilliõhtu. Abstraktse kunsti avaldused Subbi loomingus ja kunstis laiemalt. Monoliit teose keskmes kui uue maailmakontseptsiooni lävepakk. Teksti autor ja loeb kuraator Piia Ausman, režissöör produtsent Nando Grancelli.
Konrad Mägi teoste kaardistamine on tänaseks võimaldanud kindlaks teha peaaegu 300 maali asupaiga. Siiski ilmub endiselt vahel välja tõelisi üllatusi. Üheks on käesolev Norra maastik, mis asus peaaegu 80 aastat Austraalias väliseestlaste kollektsioonis. Rahvusvaheline kogukond on viimastel aastatel asunud Mägile enam tähelepanu pöörama, tema tööde näitused on toimunud Roomas, Torinos, Espoos, Kopenhaagenis ja Lillehammeris, tõestades tema talendi olulist oalust 20 sajandi Euroopa kunstis. Välisteadlaste sõnul tõstavad Mägi esile peamiselt kaks tunnusjoont. Esiteks tema eriline värvikasutus, kus koloriit näib seesmiselt hõõguvat ja kannab endas tugevaid emotsionaalseid impulsse. Teiseks aga Mägi looduskäsitlus, mille intensiivsus ja nägemuslikkus on harvanähtavad.
Teos 1943. aastast, mis kannab pealkirja Ärasõit Kythera saarele, mida tunti armastuse peatusepaigana ja jumalanna Aphrodite sünnikohana. Kesk sõjakeeriseid kirjeldab see klassikalises modernismi vaimus maalitud teos unistuste ja ideaalide maailma, kuhu pageda.
Endel Kõksi varase eksiiliperioodi teos, mis meenutab kodumaad. Ilmselt on kunstnik saanud ainest mõnest kohalikust taluvaatest, ent loob läbi selle tuttavlikke paralleele – külaservake on kujutatud teatud koduse puudutusega, otsides arhailist. Töö viitab aga juba ka autori hilisema loomingu eksperimentaalsele potentsiaalile. Teksti autor ja loeb kuraator Piia Ausman, režissöör Nando Grancelli.
Meeleolukas pilk 1895. aasta Prantsusmaale, Bretagne rannikule, läbi Eestis sündinud baltisaksa kunstniku Eduard Spoereri pilgu. Meri ja purjepaadid, päikesevalgus ja joviaalne muretus, mille järgi me kõik igatseme. Töö pärineb Haus Galerii 2021 kevadoksjoni kollektsioonist. Teose filmiline tõlgendus - Nando Grancelli. Teksti autor kunstiloolane Eero Epner. Loeb kuraator Piia Ausman.
Teos, mis on esitletud Haus Galerii 2021 sügisoksjonil - Moodsa kunsti klassika valikus. Kunstnik loob figuuri ja seda ümbritseva valgusmaailma vaid värvilaikudega, lisades maalile siira ja armsa detaili - kaisukaru.
Pärast Teist maailmasõda hakkasid paljud kunstnikud maalima loodust. See oli nende jaoks üks võimalusi, kuidas eemalduda poliitikast, aga ühtlasi ka viis, kuidas kinni hoida siinse maalikunsti traditsioonidest, kus maastikumaal oli olulisel kohal. Ent kahtlemata oli loodus paljude autorite jaoks endiselt ka lihtsalt tuttav paik, kus nad olid veetnud oma lapse- ja nooruspõlve ning mille dünaamikat nad tajusid varjamatu intensiivsusega. Loodusest ei tuntud rõõmu ainult kui vaatemängust, vaid ka kui loomulikust keskkonnast, kus viibimine oli sama loomulik kui käe libistamine taskusse.
1940. aastal valminud teos Halastajaõde, Haus Galerii 2023. aasta kevadoksjoni valikust, kõneleb aegadest, mis olid sõja künnisel ning tõid hoolimise ja abistamise ning kaastunde teemad päevakorda. Kunstnike loob siin tundliku ajastukangelase üldistuse.
Richard Sagrits on Stalini surma-aastal laotanud lauale kodanliku serviisi, veidi edeva ja samas väärika. Kõik esemed on siin pärit ebamäärastest “vanadest aegadest”, mõjudes viipena või viitena kunagi olnule. Kunst täidab siin üht oma olulist ülesannet - provotseerida assotsiatsioone ja elavdada sisemaailmu. Teksti autor kunstiloolane Eero Epner, loeb kuraator Piia Ausman, režissöör Nando Grancelli.
Leonhard Lapin on tuntud oma erootilise alatooniga teoste poolest. See originaaljoonistus viib vaataja pea mustrilisena mõjuvasse ananüümsete naisekehade maailma, läbi intrigeerivate muusikarütmide. Teos pärineb Haus Galerii kevadoksjon 2021 kollektsioonist. Teose filmiline tõlgendus - Nando Grancelli. Teksti autor Eero Epner, loeb Piia Ausman.
Elsbeth Rudolffi nimi ei pruugi esmalt öelda palju, ometi on teda hinnatud üheks baltisaksa autorkonna kõige andekamaks portretistiks. Eelkõige on sellele Saksamaal sündinud, ent hiljem Tartus elanud autorile aga iseloomulik maalida vanade meistrite laadis, tehes seda vägagi oskuslikult. Seda tõestab ka antud rubenslikult idülliline kompositsioon putodega, mida renesanssi kunst eriti armastas. Autori teosed on rariteetsed ning nende vanameisterlik laad ja peenus on olnud ikka museoloogide tähelepanu all. Teksti autor ja loeb kuraator Piia Ausman, režissöör Nando Grancelli.
Naiste kujutamise traditsioon Eesti vanemas maalikunstis on vastuoluline, kuna emantsipeerunud naise kujutisi on pigem vähe ja naist vaadatakse sageli anonüümse sümbolina või siis mehelike fantaasiate objektina. Meesterahvad maalidel tavaliselt töötavad, mõtlevad või poseerivad, kuid naisterahvad lihtsalt on. Vahel tundub, nagu oleks nad sattunud maalidele lausa pooljuhuslikult, möödaminnes, nende hoiakus puudub kunstnike soovil aktiivsus ja nad on pigem vaadeldavad kui vaatlejad.
Haus Galerii esitab lähivaate ühe eesti maalilugu enim mõjutanud kunstniku teosele, mis kompab juba 1935. aastal abstraktsiooni piiridel. Kaarel Liimandi interpretatsioon lillest.
Kevadises päikeselõõsas Tallinna vanalinn, mille valgust kurt kunstnik Andrei Jegorov on tundlikult tabanud. Vanalinna tollaste tänavate ja tornide ilmed on tuttavlikud läbi arhailisena säilinud linna tänaseni. Teos pärineb Haus Galerii 2021 kevadoksjoni kollektsioonist. Teose filmiline tõlgendus - Nando Grancelli. Teksti autor Eero Epner, loeb Piia Ausman.
Evald Okast tunneme enam tema oluliselt bravuursema hilisloomingu järgi, ometi on ka idüllilistel loodusvaadetel kunstniku loomingus oluline koht. Meisterlikult läbimaalitud loodusvaade idüllilise jõe ja kalamehega kusagil kauguses annab tunnistust Okasest kui oskusliku meeleolu loojast, mida ta teeb muuhulgas maaliliselt äärmiselt nappide ent tabavate vahenditega. Teksti autor ja loeb kuraator Piia Ausman, režissöör Nando Grancelli.
Eesti vanemas kunstis on sage, et figuraalkompositsioonides ehk mitmeid inimesi kujutavates maalides antakse näod edasi visandlikult, kõigest mõne tõmbega. Küll aga on alati erilise tähelepanu all silmad. Isegi kui silmi ei maalita välja detailselt ja realistlikult, siis on nendesse koondatud meeleolu ja psühholoogia.
Teos, mis on valminud aastal 1930, noore 18. aastase kunstniku poolt, kätkedes maalitehniliselt atraktiivset väljakutset, mil ühte meeleoluruumi on maalitud nii madalad agulikooned, kui taamal kõrguv kirik.
Üllatuslikult on käesolevas kollektsioonis mitu maali, kus keskseks toimumispaigaks on köök. Köök on kunstnikele kindlasti väljakutseks tänu oma erinevatele funktsioonidele. Lisaks praktilistele eesmärkidele nagu toidutegemine on köök olnud alati ka sotsiaalne kohtumispaik, aga ka koht, kuhu ladestuvad mineviku traditsioonid ja kombed, ajalugu, mis on kunstnikke ikka paelunud.
Haus Galerii kõneleb siin lähemalt 1922. aastal valminud Andrei Jegorovi Tallinna vaatest, mis on autori loomingus erandlik nii oma kompositsiooni kui ka teemakäsitluse poolest. Teos kujutab filmiliku kaadrina üht hetke, mida kunstnik oleks otsekui kellegi teadmata jälginud.