Herman Talviku loomingu kohta ei ole tänaseks Eestisse jõudnud just liiga palju näiteid. Ometi on siinsed kunstiteadlased olnud püsivalt tema töödest huvitunud ning seda isegi ajal, kui oli teada, et niipea Talvikut külastada ei õnnestu. Ent isegi kui oleks õnnestunud Rootsi minna ja sõja-aastatel Eestist lahkunud autorit külastada, poleks see sujunud eriti lihtsalt. Talvik elas eemaletõmbunult metsades ning süvenes vaid enda jaoks olulisimasse: kunsti. Ta oli erak, kes trükkis graafikat ning tegi mõned harvad õlimaalid. Reeglina pole need eriti suuremõõtmelised, kuid seda tihendatumad tema maalid on. Talvik keskendub oma töödes teemadele, mida 1970ndatel ja 80ndatel enam keegi eriti puutuda ei julgenud. Talvik toob oma töödesse inglid, varjamatult ja häbenemata, kuid mitte inglite eneste, vaid nende poolt kantavate sõnumite pärast. Need ei ole kitsalt religioossed kangelased, vaid ikkagi märgid millestki enamast. Eemaletõmbununa ning eraklikuna elav Talvik on mõistnud argiste sekelduste tühisust. Ingel, kes tema pildile tuleb, näib seetõttu olevat lihtsalt märk, mille kaudu kogunenud mõtetest teada anda. Ja kes oleks parem edasi ütlema näiteks mõtet, et nüüd lõpuks just neis tingimustes ja just praegu olen ma õnnis.