Lauri Sillak ehk Laurentsius omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, esinedes näitustel aktiivselt alates 1993. aastast. Laurentsius on ilmselt üks (vana)meisterlikkumaid maalijaid Eesti kunstiajaloos, kuid ta ei piirdu pelgalt oma tehnilise osavuse demonstreerimisega, otsides ka üldisemat kunstilist tõde, kartmata lisada lõuendile teistsuguseid kujundeid. Laurentsius on postmodernistlik maalija, kes kasutab tihti varasemat kunsti ja visuaalkultuuri omaenda sõnumi edastamiseks. Nii seobki Laurentsiuse looming akadeemilise ja kaasaegse maalivõtestiku, kus valitseb kontseptsioon. Pop elementidega segatud kontseptuaalne maalikunst on omane meie 1990-ndate kunstnike põlvkonnale, kus Laurentsiusel on teenitult respekteeritud positsioon ja fenomenaalselt eristuv käekiri. Laurentsius on tegelenud kunstiküsimuste lahtimõtestamisega laiemalt, puudutades ka kitši ja kõrgkunsti suhteid või tsiteerides modernse kunsti ajalugu. Suhtlus tema teostega on esteetiliselt nauditav intellektuaalne protsess, köitvalt mitmekihiline vestlus, mis on pikitud kunstnikule omase vaikse huumoriga. Tulemuseks on dekadentlik, estetistlik ja humoorikas looming. Ta on tegutsenud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas alates 2000. aastast ning on pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe preemia 1999. aastal. Laurentsiuse teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides ning need on aukohal ka erakollektsioonides nii kodu- kui ka välismaal.