CV

Eduard Wiiraltit peetakse eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks. Tema paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger" ja "Kaameli pea", millega ta tahtmatult tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga masside mällu kinnistus. 

Kronoloogia 

Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Esimese maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused. 

Tallinna Kunsttööstuskool jäi Wiiraltil Vabadussõja tõttu lõpetamata. Oktoobris 1919 jätkas ta õpinguid ”Pallases” asunud Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Wiiralt ”Pallase” stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis kunstnik tagasi Tartusse ja lõpetas ”Pallase” graafiku ning skulptorina. Sel perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi "Muinasjutud", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 

Aastatel 1924–1925 töötas Wiiralt kunstikoolis ”Pallas” graafiliste tehnikate õppejõuna. 1925. aasta sügisel, olles saanud Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Aastatel 1925–1939 elas Wiiralt Pariisis ja vahepeal Marokos. Sellest ajast pärinevad tööd "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" (1931, ofort, vasegravüür), "Jutlustaja" (1932, lito), realistlikumad: "Neegripead" (1933, kuivnõel), "Claude" (1936, puugravüür), "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). 

Sõja ajal viibis Wiiralt Eestis. Neil päevil sündisid muuhulgas "Eesti neiu" (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik" ja "Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel) ja "Monika" (1942, metsotinto). 

1945. aastal sattus Wiiralt Rootsi ja sealt aasta hiljem uuesti Pariisi, kus ta 1954. aastal suri. Ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. 

Näitused 

Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore'is ja New Yorgis (1936), Strasbourgis (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jne.