Tarmo Roosimölder on kunstnikuna iseõppinud. 1989. aastal Tartus geoloogiat tudeerides hakkas ta katsetama õlimaali ning sügavtrükitehnikatega. Roosimölder on ehe näide sellest, kuidas inimese üks kirg võib toita teist — huvi maapinna vormide vastu on tema loomingus alati kohal, seal kohtub väike inimene ja suur loodus. Nii kõrvutabki Roosimölder oma loomingus puutumata, suurejoonelise maailmaruumi mõne detailse, miniatuursema elemendiga, mis tihtipeale tutvustab teose süžeesse inim- või tehiselementi. Autori teostest kumab läbi austus, ja aupaklikus, looduse ja selle suurejoonelisuse vastu. Seda, et maalidel esinevad ja arhailisena näivad kivimid ja veekogud on eksisteerinud aastatuhandeid rõhutab ka kunstniku meisterlik, pea hüperrealistlik maalitehnika, millega ta maad, merd ja taevast kujutab ning kus pintslitõmbed haihtuvad ja alles jääb fakt — see oli, on ja jääb. Samas on tänase kliimakriisi kontekstis Roosimöldri õhulistes teostes ka midagi habrast. Autori loomingust ei puudu ka temale omane huumor, mis end maalipinnal mõne vimkana ilmutab. Tänaseks on Roosimölder nii Eesti Kunstnike Liidu kui ka Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Ta on osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel kodu- ja välismaal ning tema teoseid võib leida näiteks Tartu Kunstimuuseumi kogust ja paljudest erakollektsioonidest nii Eestis, Prantsusmaal kui ka mujal maailmas.