Paolo Sorrentino palub šerpal viia öökapp oma loomingu tippu. Ilma öökapita ei tulevat häid unenägusid!
Šerpa ja Paolo on teel. - Mati Kütt 05.02.2022
Sellise saatesõna kirjutab Mati Kütt oma näitusele Haus Galeriis ise. Muuseas, öökapi peal hoiab Mati Kütt alati märkmikku, kuhu inspireerivad unenäod üles tähendada, enne kui need hommikuvalgusesse hajuvad.

Mõistagi on kunstnik teinud ka samateemalise pildi, mis kannab pealkirja „Paolo Sorrentino öökapp“. Töö on maalitud piisavalt suurele lõuendile (90 x 120 cm), et sinna üks arvestatav loomingutipp koos teekonna ja kapiga peale mahuks.  Maali nägemata tuleb silme ette rida pilte šerpast, kellele võib kapi tassimise raskuse all kaasa tunda, ent kes on ise oma missiooni üle õnnelik, mis tundub õilis olevat, isegi kui tal on sellest keeruline aru saada – miks peaks kellelgi millegi loomiseks öökappi vaja minema?  Paolol on, niisama nagu Matilgi. 

Just seesuguseid lugusid räägivad Mati Küti pildid, pärinedes kusagilt absurdi ja reaalsuse piirimailt, kõigutades seal isekeskis rõõmsalt jalgu, kerge lauluvile suul. Neid vaadates, pealkirju lugedes ja narratiive vaagides tekib endalgi jaatav rõõm piltidega ühte ritta istuda, lahedalt vilet lasta ja pigem muretult öelda „miks ka mitte“, kui et hämmingus küsida „mis mõttes”?! 

Muuseas, öökapi peal hoiab Mati Kütt alati märkmikku, kuhu inspireerivad unenäod üles tähendada, enne kui need hommikuvalgusesse hajuvad. Küllap on kõikidest ööpäeva valgustest just seetõttu saanud ka näituse pealkirjaks „Kulunud hämarik“, Mati jaoks kõige salapärasem ja ergutavam hetk, öö hakk. Kunstnik viitab siinkohal aga ka kirjanik Mati Undile, kelle hämaruse poeesia on teda alati paelunud, niisama nagu Juhan Liivi tumedahõnguline luulegi. Neist mõlemast on Mati teadlikult otsinud valguslaike, leidude üle siiralt rõõmustades. 

Mati Küti looming on igas mõttes intrigeeriv ja kaasahaarav. Tema filmilikult mänguline maailm otsekui tühistaks hetkeks reaalse ilma loogika, eesmärgiga panna vaatajat selle tegeliku olemuse üle järele mõtlema ja meeldivalt kahtlemagi. Rakursid, kuidas kunstnik oma tegelasi või esemeid vaatleb, proportsioonid, millistes ta neid üksteise suhtes esitleb, kooslused, mida ta loob, muudavad tegelikkuse ja näilisuse vahekorrad küsitavaks. Mis on tõelisem – kas see, kuidas meid on õpetatud asjadest, olukordadest ja inimestest aru saama, või see, millisena maailm paistab igaühe enda interpretatsioonidest ja fantaasiavaramust ajendatuna. „Mina“ ja „maailma“ põrkumine on ilmselgelt üks suuremaid konfliktiallikaid...

Mati Kütt pöörab oma loomingus aga „minad“ ja „maailmad“ heas mõttes pea peale, näidates neid kõikvõimalike ja igasugustena – niisiis on Mati maalidel luiged tema endaga ühte mõõtu, seened metsakõrgused, veepealsed olendid samaväärsed veealustega, linnud ja kaasalauljad võrdsetena puuokstel istumas ja loomad ning päike nende kohal mingist punktist vaadatuna ju tegelikult täiesti ühesuurused... Kirkad kollased, sinised ja mahedad valkjad rohelisedki on Mati Küti loomingus võrreldavalt intensiivsed. Kuidas iganes analüüsida, on Mati jaoks veenvalt tähtsaim loomise nauditav protsess, selle kulgemise stiihia, värvilaikude omasoodu liikumine ja ei millegi liigne ratsionaliseerimine – võime näha ja kujutada korraga nii üldise kui iga üksiku isikupärast olulisust. Ja kuigi Mati Kütt ütleb, et ta ei taha ainsaski oma teoses olla korduvalt või äratuntavalt tema ise, on ta seda heas mõttes ometi. Kunstniku rõõmsad, vabalt liikuvad, sundimatult suunamatud, tegelikkust kummastavad ja kõige olemust ning sisu ringipööravad energeetilised allhoovused on lihtsalt nii tugevad, et need teevad tema  loomingu alati komplimenteerivalt kütilikuks. 

Mati Kütt (1947) on tunnustatud animafilmide režissöör, karikaturist ja maalikunstnik. Maalimisega alustas ta 1960ndatel aastatel Juhan Muksi stuudios, õppides hiljem Tallinna Polütehnilises Instituudis energeetikat. Animaatorina asus Kütt tegutsema Tallinnfilmis 1970ndate aastate algul koos mitme tollase ja legendaarseks saanud kolleegiga nagu Rein Raamat, Priit Pärn, Avo Paistik jt. Samast ajast pärinevad ka tema esimesed karikatuurid ajakirjale Pikker ning ajalehele Sirp ja Vasar. 1990ndate aastate keskpaigast on Mati Kütt vabakutseline kunstnik. 2000ndentate alguses on ta töötanud ka õppejõuna Colorado osariigis Denveri disainikolledžis eksperimentaalanimatsiooni õppejõuna. Mati Kütt on Eesti Kinoliidu, Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige. 

Piia Ausman

näituse kuraator