Tallinn ja Tartu, Tartu ja Tallinn on ikka loonud vastanduvaid või siis võrdlemisele kuuluvaid kunstikooslusi. Kunstihariduse ajalugu on märkimisväärselt Tartu-meelne, kuna just selles linnas 1919. aastal asutatud Pallase kunstikool on andnud tooni ja tõukejõu eesti professionaalse kunstihariduse arengule laiemalt. Hiljem koondus kunstielu rohkem pealinna ning maalilaadid ja kunstnike käekirjadki asusid sõnakalt erinema. Mingil põhjusel märgitakse aga Tartut iseloomustavalt ikka, kui keegi suurlooja sellest linnast pärit on või seal elab ja töötab – samas kui Tallinna päritolu ei ole sugugi nii suurt rõhutamist leidnud. Küllap on ja jääbki Tartu oma intellektuaalse vaimsusega sel määral eriliseks, et kunstnikega otsekui kohustulikult ja midagi olulist tähistavalt kaasas käia.

Niisiis Enn Tegova on Tartu kunstnik, kes õppis Tartu Ülikooli kunstikabinetis, siis Tartu Kunstikoolis, kuulus legendaarsesse Tartu kunstirühmitusse Visarid, oli Kunstnike Liidu Tartu osakonna nõustaja, Tartu Lastekunstikooli direktor ja õppis hiljem maali ja maalingute restaureerimist Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Oma 75. sünnipäeva näitusega esineb kunstnik aga Tallinnas, tuues siia selgelt Tartu-filosoofilisi kunstikõnelusi ning olles pealinna publiku jaoks mõjuvalt teistmoodi, pannes vaataja näitusesaalis seisatama ja mõtlikult vaikima, tajudes tema sisutihedate maaliruumide kaasahaaravat maagiat. 

Enn Tegova jutustab loo loo järel, võttes aega rääkida ning oma allhoovusterohkeid süžeesid detailideni esitleda. Kunstniku maalidel kohtuvad juhuslikkus ja tegelikkus, päris asjad ja fantaasiad, olemasolevad hetked ja nende edasiarendused – keegi, kes on astunud korraks ateljee uksest sisse ja lugenud luuletusi, saab ise looks pildil; keegi, kes on end põrandale poetanud, et seal vaikselt uinuda, kehastub unenäoks; valgus, mis on libisenud üle ateljeeruumi, vormub kaugustesse kaduvate nägude korduseks; sürreaalsus puudutab alateadvuse lehekülgedel elavaid kummalisi aimdustegelasi, tuues need iseseisvatena maalide nähtavasse ruumi. 

Enn Tegova teosed on kunstniku mälu ja teadvuse viiped tema elu erinevatest ajahetkedest, 1960ndatest aastatest kuni tänase päevani –  ,„antiigist“ kuni kaasajani – nii kaudselt kui otseselt. Imposantsed üleelusuurused kreeka jumaluste figuurid maast laeni kõrguvatel lõuenditel vaatavad  galeriiseintel sulnilt lamavat Olümpiat, niisama nagu maiast poissi hiirega, punast üksildast päikest, suudlust Toomel või pea peale pööratud Marie Underit, kelle värsside sosinad saavad vaataja kõrvus häälekaks, otsekui pühitsedes mis iganes loomingu kujundite- ning kutsumustesügavaid ruume. 

Enn Tegova maalid Haus Galerii kahe korruse saalides avavad vaatajale ühe võimaliku sisutiheda interpretatsiooni elu sidustustest ja selle tajusfääridest tartlasele omase rahu ja mõtiskluse naudinguga, ilma kusagile alatasa kiirustamata. 

Piia Ausman - kuraator