Inimloomusele on omane otsida oma kohta päikese all ning esitada endale igavesi küsimusi – Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu lähen? Ning see kõige igavikulisem küsimus – Miks? Inimeseks olemise kogemust ei saa omandada teoreetiliselt ega raamatust lugeda. Kogu see sisemise kasvamise teekond tuleb läbida iseseisvalt ja kõigile neile küsimustele vastates olla enda vastu aus. Mina ja sootsium, mina ja loodus, mina ja mina. Igaüks on nende teemadega kohtudes silmitsi ainult iseendaga.

Sellel näitusel esitatud maalidel kajastub inimese dialoog oma välis- ja siseilmaga. Pealtnäha kõige tähtsusetumad sündmused ja tavalised asjad võivad kätkeda endas imelisi avastusi, kui neid uurivad ümbritsevale avatud inimese silmad.

Eugenia Infelicina maalidel kujutatud maailm on äraütlemata õdus. See on parasjagu hõredalt asustatud, nii et kõige jaoks on lahedalt ruumi, kliima on siin alati suurepärane, inimesed elavad siin harmoonias ümbritsevaga ning on õnnelikud. See õnn on nende inimeste enda looming.

Fredric Brownil on jutustus „Veidi rohelust“. Kaugel kosmoses puruneb kosmoselaev ning ellujäänud piloot leiab end võõralt planeedilt. Ta kõnnib mööda tundmatut maastikku  pääsemisele lootes ning ellujäämiseks vajaminevat otsides ja avastab, et sellel planeedil on olemas kõik värvid peale rohelise. Ta igatseb Maa roheliste küngaste järele ning unistab sinna tagasi pääsemisest. Selle loo lõpp on õnnetu...

Näitusele nime andval maalil „Veidi rohelust“, mis on maalitud selle loo motiividel, on kunstnik otsustanud parandada selle õnnetu piloodi olukorda – ühiste pingutustega annavad inimesed endale võimaluse olla õnnelikud just selles kohas, kuhu saatus nad toonud on.

Kunstnik juhib meie tähelepanu tõsiasjale, et just inimene annab ümbritsevale maailmale hinge ja tähenduse. Inimene, ühendades oma mõistust ja fantaasiat, on võimeline leidma võtteid, kuidas luua harmooniat enda ja maailma vahel ja selle juures on väga oluline inimese oskus unistada.