Valik teoseid Eesti nimekatelt akvarellistidelt, koondades kunstnike endi jaoks hetkel olulisemad ja parimaks peetud tööd.

Vera Staniševskaja, Anneliis Vabul, Erki Kannus, Kerstin Rei, Mari Roosvalt, Illimar Paul, Marje Üksine, Tuulikki Tolli, Pille Lehis, Jose Mario Calero Vizcaino, Ülle Kuldkepp, Elize Hiiop, Tiiu Pallo-Vaik, Eve Ermann, Kärt Karjatse, Kelli Valk-Kagovere, Lii Pähkel, Oleg Võsotski, Christel Allik, Vira Takinada, Annika Tonts, Tiina Tarve, Tiina Tammetalu, Eleny Kasemets, Kairi Orgusaar, Tiia Elken, Sergei Minin, Airi Aas, Kadri Bormeister, Agne Kuusing-Soome, Virve Albri, Rein Mägar, Merje Rääbis

Haus Galerii näitused keskenduvad erinevatele fookusteemadele, ajaperioodidele ja kunstnikegeneratsioonidele. Üks meie näitusesuundi on olnud koostöö erinevaid kunstnikke ühendavate liitudega, oleme teinud pikemate traditsiooniperioodidena näituseid Eesti Maalikunstnike Liidu, Klaasikunstnike Liidu ja nüüd juba teist aastat Eesti Akvarellistide Ühendusega.

Näitus kulgeb mahukana läbi kahe galerii korruse eksponeerides 32 kunstniku teoseid ning kandes pealkirja "Minu oluline maailm"

Näituse kuraator Piia Ausman on koondanud siia teosed, mida akvarellistid on pidanud oma loomingu hetke olulisemaks, parimaks või iseloomulikumaks ilminguks. Eraldi tuleb selle näituse juures rõhutada vormistust. Teosed on kõik raamitud spetsiaalselt selle näituse jaoks koostöös Pilt ja Raam OÜ-ga, mille käigus iga akvarell on saanud UV-kindla klaasi ning talle erisobiliku ja hoolega valitud raami.

Näituse väljendusruum laiemalt on mitmekesine, koondumata ühele selgele teemajoonele, ent mille spontaanseks ühisosaks on kujunenud loodusmaastik, mida akvarellistid läbi aegade armastanud on. Näeme peamiselt abstraktse puudutusega mere-, metsa- ning taevapiire, mõnd võimendunud loodusdetaili või interpretatsioone sellest, milliseid tundeid looduses viibimise hetked meis tekitavad. Sellisena kõneleb näitus tasakaalu vajadusest, mida loodus hingeruumides loob ja mille järele me ehk rohkem igatseme, kui seda väljendame.

Neutraalne ja pealtnäha pretensioonitu loodustemaatika on kunstis nii prevaleerinud kui olnud oma liigse traditsioonilisusega taunitud, ometi on just loodus andnud aegade algusest impulsse primitiivkunstile ning loonud foone keskajal ent ka jõulistel renessansi kompositoonidel, kõnelemata 19. sajandi teise poole klassikalisest modernismist, inspireerides impressionismi ning olles ka turvaliseks pelgupaigaks keerulistes sotsiaalpoliitilistes tingimustes loodud kunstile. Looduse olemisel ja olemusel kunstis on pealtnäha nii loomulik roll, et me sellele enam eraldi tähelepanu ei pööragi, ometi on loodus siin märksa mitmetähenduslikum ja ühiskonna ilmingute peegelduslikum kui see esmapilgul tundub. Eesti Akvarellistide Ühenduse näitus "Minu oluline maailm" võiks inspireerida otsima loodust läbi kunstiajaloo ja analüüsima selle rolli kunstis laiemalt kui vaid hingestatud vaade — mõne olulisema keskpunktiga kompositooni foon, lihtsalt üksik emotsioon või meeldiv visuaalne kogemus. Akvarelli looduselembus, mida näitus väga mitmekülgselt illustreerib, on siinkohal suurepäraseks mõttetõukeks, avamaks looduse kunstiolemust.

Eesti Akvarellistide Ühendus eesmärgistab oma tegevust laiemalt mitte vaid akvarelliteema või -laadide ajaloo traditsiooni jätkamisega, vaid ka selle tehnika õiglasele pjedestaalile tõstmisega ning kaasajastamisega, millesse Haus Galerii omalt poolt põhjendatult panustab, hinnates selles tehnikas valminud tänast kunstitulemit kõrgelt ja isegi elitaarselt.

Akvarell on meistrite pärusmaa, pinnatundlikku ja kiiret ning virtuoosset tehnilist oskust nõudev kunstiliik, mil looja tabab idee- või vaatehetke, et see ühe hingetõmbega jäädvustada. Pikalt mõtlema jäädes akvarelli voolavus kaob ning üle maalides muutub paberipind koredaks. Näitusetööd on valminud just seesuguse meisterlikkusega, millele teoseid nautides lisaks tähelepanu pöörata.

Ajalooliselt on akvarellmaal, nagu ka mitmed teised tehnikad, jäänud iseloomult pompoosema õlimaali varju. Vesivärve on peetud muuhulgas liialt naiselikuks ja seega ka tihti teisejärguliseks. Akvarellmaali naiste hulgas populaarseks muutumise üks põhjus seisneb kindlasti vesivärvide kättesaadavuses — õlivärv oli kulukas ja akadeemiline ning eeldas õpinguid. Naistel ei olnud aga lubatud ja seega ka võimalik akadeemilist, õlimaali keskset kunstiharidust omandada, mis pani neid kasutama kergemini kättesaadavaid ja kauem kestvaid vesivärve.

Akvarellmaal ei ole aga lihtne valik, see nõuab oma muutliku, sulanduva ja voolava oleku tõttu äärmiselt teadlikku käsitlust. Vesivärvid kunstis on nagu reaktsiooniharjutused. Algselt lihtne ja pretensioonituna näiv, ent õnnestunud akvarellmaal peidab endas tegelikult kunstniku aastatepikkust käe ja silma harjutamist. Vesivärvide keerulisus tuleneb kiirelt maalimise vajadusest — teos tuleb lõpetada, enne, kui vesi paberil kuivab, kuna üle maalimine rikub sulandumise võlud ja muudab töö kohmakaks ning selle piirjooned kuivaks. Lisaks peab oskuslikult juhtima vesiste värvide toon-toonilt üleminevat harmooniat. See, mida peetakse akvarelli juures keeruliseks, on teisalt kunstnikele ka väljakutse. Köites oma vaba nauditava vormi ning inspireeriva värvide vaheldusrikkusega pakub akvarell elamuskogemust ka neile autoritele, kes tegelevad põhiliselt muude kunstiliikidega. Akvarelle leiab nii mitmegi õlimaalija, graafiku kui ka skulptori loomingureas, võludes oma spontaansuse ning vabas õhus loomise kogemusega.

Akvarelli vabakäelisus ning värvide ja vormide omavaheline sulamine viivad tihti julgete eksperimenteerimisteni ning ootamatute koloriitideni, mis asetab akvarellmaali kaasaegse kunsti kontekstis intrigeerivasse positsiooni. Just sellisena näeme seda tehnikat ka Haus Galerii näitusel, kus akvarelli traditsioonilisus põimub moodsate kunstiuuenduslike otsingutega ning selle tehnika piiride nihutamisega, muuhulgas ka traditsiooniliselt paberilt lõuendile, justkui manifesteerimaks akvarelli maalivõrdset tähelepanuvajadust ja seda täiesti õigustatult.

Näituse kuraator: Piia Ausman

Assistent: Pia Pajus