Ema ja tütre esimene ühisnäitus.

Evi Tihemets ja Epp Viires on mõlemad kunstnikud, üks keskendunud graafikale, teine maalikunstile. Tihemets on üks eesti graafika grand old lady ’dest – koos näiteks Vive Tolliga. Nemad tõid siia väärtusi, millest kunstiajaloolased veel kaua räägivad, kõnelemata süvenenud suhtumisest kunsti ning maailma. Tihemets on pidevalt alal hoidnud ning esile tõstnud väärtusi, mida teinekord loetakse vanamoelisteks või idealistlikeks. Ka käesoleval näitusel näeme töid, mis räägivad meile tehniliselt täiuslikku vormikõnet kasutades sellest, mis Tihemetsa südamele kõige lähedamal.

Kunstnik on palju kasutanud loodusmotiive, need korduvad pildist pilti ja annavad meile edasi autori valikuid. Sest iga töö ees seistes tuleb endalt küsida, miks on kunstnik just selle motiivi, selle seisundi kujutamiseks välja valinud? Kui terve maailm kubiseb miljonitest litritest, siis miks Tihemets kirjutab igatsevalt: Koht, kus saab käed mulda pista ja ammutada uut kindlustunnet? Miks täidavad terve lehe tumenevad tulbid või raagus puuoksad?

Looduse kõrval rõhutab Tihemets traditsoone. Ei, ta ei räägi kuivalt ja vastuvaidlemist mittekannataval toonil, miks üks või teine püha on kalendris punane või sellest, kuidas pruudilinikut tuleks kaunistada. Tihemets räägib meile hoopis teatud tundehoiakute, maailmasuhtumiste ja meeleolude igivärskusest ning hoidmise vajadusest. Tema jaoks on traditsoonid inimestevahelistes suhetes ja need on midagi, mida tuleb alles hoida. Inglid, kes Tihemetsa mitmel tööl vaimuna üle lehviva vee lendavad, märgivad meile rada, mida mööda liikuda.

Epp Viires kasutab maalikunsti vahendeid, kuid temagi sõnum ei erine oluliselt ema omast. Tõsi, rõhuasetused on teised. Selgemalt joonistub siin välja see, kuidas kunstnik rõhutab lapsepõlve-iga. See on periood, kust saab alguse kogu inimese elu – ja mõnes mõttes jäävad kõige vahetumad ajad just sinna. Ka Viirese lähenemine maalikunstile on laste vaateid imiteeriv: figuurid on laialivalguvad, jooned markeerivad vaid kõige olulisemat, värvivalik on aga eranditult rõõmus. Ehk nagu autor ise oma pealkirjades korduvalt ütleb: positiivne ellusuhtumine.