Merike Estna on üks noorema põlve huvitavamaid maalikunstnikke, kuuludes koos mõnede eakaaslastega rühma, mille toel on hakatud rääkima maali järjekordsest uuest lainest. Olles alles sel kevadel lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, on Estna ometi loetud isiknäitustega ning osalemisega ühisnäitustel äratanud teravdatud tähelepanu.

Ent millest siis täpsemalt jutt, kui räägime \"maali uuest lainest\" või enamgi veel: \"maali uutest ülesannetest\"? Uue lainega on lihtsam: niipea, kui esile kerkib terve rida autoreid, kes oma väljendusvahendina kasutavad maali, võib rääkida uuest lainest. Alice Kask, Tõnis Saadoja, Maarit Murka on vaid mõned nimed. Võrdlus eelnevate põlvkondadega polegi ehk oluline, küll aga torkab silma, et \"maalimine\" pole nende jaoks enam romantiline või isegi mütoloogiline tegevus - miski, mis moodustaks (kõige paremas mõttes) igapäevase rutiini. Nad ei näe maalimise võimalust iga päev ning igas situatsioonis, nad ei näi pidavat end loojateks, kelle ülesandeks on pidevalt maalida. Võib täheldada, et töötatakse pigem lõpetatud seeriatena, millest moodustub üks näituseväljapanek. (Tulijate ateljeedes puuduvad hunnikute viisi etüüdikavandid, nad ei saabu iga hommik tööle otsusega kaks tundi maalida.) Ollakse kokkuhoidlikud ja lakoonilised, mõeldakse pigem seriaalselt kui üksiktöö kaupa, tööde mõõtmed on reeglina suureks paistatud, mis omakorda tähendab väga oluliste valikute tegemist. Need ei ole kunstnikud, kes maaliksid päevas maali. Me kuuleme neist harva, aga sellest piisab.

\"Uued ülesanded\" võiksid Estna näitel olla järgmised. Kui traditsioonis oleme harjunud, et maalikunst peab pakkuma kas suuremat kui elu või siis midagi, mis haakuks argieluga, siis Estna asub neist kahest mõttemallist mõlemast väljaspool. Kindlasti ei ole ta suurem kui elu tavapärases mõistes: siin ei ole labase õilistamist või argise poetiseerimist, siin ei ole ka kangelasstseene või ilumaastikke, isiklikke änge või müütilisi kihistusi. Teisalt ei ole siin ka argieluga haakumist: puuduvad suurlinna ärevus, sotsiaalsed valupunktid, popiajastu sümbolid, massimeedia mõjutused.

Estna tehnikaks on liikumine kusagil absurdi ja naivisimi piiril, muutumata ometi meelelahutajaks. Õigupoolest võibki juhtuda, et tema tööde lahendusvõtmeks on miski, mis on pöördvõrdeline sellele, millisena need maalid meie ees avanevad. Sest esmapilgul siia galerii keldriruumi astudes ootavad meid ingellikud värvid, paradiislikud stseenid, igavene ja üle kallaste ajav õnnetunne. Teisalt aga on see kõik niivõrd võimendatud ja napakas, et ei suuda veenda, ikkagi vastupidi - see ei ole tegelikkus. Sest kes suudaks paradiisis elada?