Mõttemaastikud, elumustrid ja külarahvas:Seto-märgisega kunst

Tallinna linna piirist väljaspoole jäävad kohad on tallinlase jaoks ikka vaid \"romantilised piknikupaigad\", nagu üks kunstiajaloolane kord tabavalt märkis, ning seal viljeletav kunstki on peavoolu suhtes \"teine\" ja sellesse peab suhtuma kui pooleksootilisse-pooletnograafilisse nähtusesse. Eks Tallinnast on ju ikka lihtsam sõita Londonisse või Nizzasse kui Obinitsasse.

Seto maanurgas loodud kunstist rääkides jätaks meeleldi kõrvale kõik etnograafia, rahvatraditsioonide, piirilepingu ja eetriga seonduva. Aitab enesekoloniseerimisest. Ja Pekost ka parema meelega üldse ei räägiks. Ta on mulle alati tundunud tegelasena, kellest ei räägita. Ja millest ei saa rääkida, sellest on mõistlikum vaikida. Seepärast räägin hoopis väga konkreetselt Erki Jürise ja Evar Riitsaare maalidest, mis kokku moodustavad näituse S.O.S.

Näituse pealkiri S.O.S. ehk Save Our Souls kõlab alarmeeriva appikarjena. Keda on vaja päästa? Mida on vaja päästa? Kas Setomaad? Või kunstnikke? Või kunsti? Tegelikult tundub, et olukord on kontrolli all ja kaks Lõuna-Eesti meest eksponeerivad kindlal käel oma viimaste aastate maaliloomingut.

Evar Riitsaar esitleb kolme maaliseeriat: oma pere ja külarahva portreesid, ühte seltskonda nõidu või manajaid, ja müstilisi maastikke. Oma töödes on Evar jätnud kõrvale äsja Hobusepea galeriis näitusel \"Peko helü\" nähtud kollaažitehnika ja kulgenud orgaanilisema maalilisuse suunas. Miniatuursete maastikumotiivide seeria (kuigi vast mõned peaksid seda hoopis kuldse muna seeriaks) liigub pigem mõtlusmaastiku poole kui üritab kujutada mõnd konkreetset või imaginaarset ruumilõiku. Vaated ja väljad tema teostel on vaevumärgatavad, kuid just see muudabki Evari tööd nii salapäraseks täis poolmüstilist kuldset valgust. Portreed, millest jõuliseim on kindlasti kunstniku autoportree roosal taustal, on maalitud naivistlikus laadis. Inimesed nagu inimesed ikka on pigem ausad ja tuttavad kui ilusad. Külarahvas ja teadjamad tegelased (neljal pruunis koloriidis keskmises formaadis teosel) on kogunenud näitusesaali osa saama kodeeritud sõnumist teise S.O.S.-il esineva kunstniku, Erki Jürise, töödel.

Mõned aastat tagasi Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud Erki Jürise esitleb näitusel oma \"Ümbersündide\" seeriat, mis tegeleb muutumisprotsessiga elu erinevatel astmetel, sünnist surmani ning geneetikast idamaade religiooni ja mütoloogiani. Elu fundamentaalne iseenda loomise ja uuenemise süsteem on protsesside võrgustik, milles iga muutus annab oma panuse kõigile teistele protsessidele ja järgnevatele ümbersündidele. Tööd moodustavad retke läbi universumi elektromagneetilise, maailma bioloogilise ja vaimu mentaalse evolutsiooni. Tegemist on omamoodi meditatsioonipiltidega, mis vormilt matkivad mandalaid, kuid koondavad endasse suure hulga sümbolkujul informatsiooni kvantfüüsikast kosmoloogiani. Korrograafiaks nimetatud autoritehnikas \"maalid\" kujutavad endast valtsplekile söövitatud mõtestatud mustristuktuure, mis edasise korrodeerumise vältimiseks on kaetud õrna lakikihiga. Viimane muudab seeria väga valgussõltuvaks ja pakub vaatajale eriliselt meeldivaid värvi- ja valguselamusi.

Kunstnikud ise kirjeldavad oma näitust järgmise salmiga:

S.O.S.

Setomaa om Setomaal.  Suur olgu’ Süä.
Suhelda oma sõbraga. Sikk otsib Sakki.
Sügisel on seeni.  Säästev ole saastamata.
Siin on soe. Siih Obinitsa Soe’.

Hingedeaeg ,  hingemustrid,
hingedekuu, hingedepäike.  


Vt.  \"Mõttemaastikud, elumustrid ja külarahvas\"   (Autor: Rael Artel)