Kiwa “high on nothing” on kontseptualismi ja minimalismi tühjusest, kuivusest ning kuulist end pilve tõmmanud näitus, mis võimleb “jämemateeriast lähtuva spekulatiivse olematusekategooria instrumentaliseerimisega”, nagu meile teatab multitalent ise.

Lahtiütleva käände lõpus on tühik

Minimalism was about the thingness of things. The matter mattered there. But nowadays nothing matters as well.
Matthew Collings
Kiwa “high on nothing” on kontseptualismi ja minimalismi tühjusest, kuivusest ning kuulist end pilve tõmmanud näitus, mis võimleb “jämemateeriast lähtuva spekulatiivse olematusekategooria instrumentaliseerimisega”, nagu meile teatab multitalent ise.  



Kabaree Derrida konferensjee, eesti anti-filoloogia esiatleet, Olematute Bändide Festivali makarov (kaliiber: 9×18mm PM), nihilistlik helilääts, Igavene Alaealine ja ex-popkunstnik esitab näitusel “6 teosena 6 loogilis-formaalset operatsiooni, mille tulemuseks on tühjus”, kusjuures tühjus olevat siin  samastatud ka “mittemiski, olematuse, tühiku, nulli ja vaikusega”, kusjuures “tühjus antud kontekstis ei ole samastatud puudumise, puudoleku, ilmaolekuga”. Lääne psühholoogilises loogikas on tühjuse tunne reeglina seotud down-seisunditega, Depressiivsega. Olla tühjusest “täis”, on selle loogika jaoks midagi hõlmamatut. Aga mitte hardcore kontseptualismi/minimalismi loogika jaoks, kus kogu adrenaliin voolab välja või õigemini sisse tühikutest, tühitootmisest. Kontseptualisti jaoks on tühjus intensiivne poeetiline draag , kuiva loogika kvintessents, lihata struktuuri puhas materialisatsioon.

Olgem ausad, see ei ole näituse neile, kes tahavad “surnud kunsti seisukohast kehastada kohutavat ja ebaisikulist mentaalsust, mis paljastab kiivalt varajatud kuivuse diskursuse” nagu ütles üks lause mulle hiljuti postkasti prantsatanud teatest. ArtDepoosse pole mõtet ronida neil, kes ei ole kunagi Duchampiga pihku itsitanud, Mondriani obsessiivselt korras laua taga istunud, Kleiniga karated teinud, On Kawaraga päevi lugenud või Martin Creediga tähestikku laulnud. Ega üleüldse, mittemitteKUNAGI tundnud toksilist tühjusetunnet when making something leads to nothing while making nothing leads to something!

Ausalt öeldes me ei või kindlad olla, et selleks ajaks kui see näitus avaneb seal ka midagi on peale teoste ammendavate kirjelduste Veelgi vähem võime kindlad olla selles, et seal üleüldse midagi on. Aga mingisugust usku, et eimiski siiski võib teatud seeriatena materialiseeruda, kunstnik meile siiski sisendab, öeldes, et tegu saab olema “olematuse eelduse ja (ja samas sellest sõltuvuse) loomise ja avaldamise läbi mateeria, läbi keele, pildikeele ja empiirilise reaalsuse kõrvalproduktide”.

Anders Härm

Meedia:

AK Kultuuriuudised/ ETV

KIWA:1 on nulli turvamees/ delfi

Pilves ei millestki  Kris Moor/Sirp

Kiwa nihe on pseudosaagim Andreas Trossek/Eesti Ekspress